A woman that cuts her hair...

Tuesday, November 24, 2015


Ülalpool toodud lause on ilmselt paljudele tuttav. Sest kes ei teaks kedagi, kes on ühtäkki võtnud ette ootamatult drastilise muutuse ja end täielikult ümber kehastanud. Muidugi on tavaliselt peamiseks muutujaks sellesama isiku juuksed. mida siis tihti mõnekümne sentimeetri võrra lühemaks lõigatakse või iseäralikku tooni värvitakse. Ja nii tobe kui see ka ei tundu, on selliste muutuste taga tegelikult tihti aga mingi sisemine murdepunkt, mida muutuse näol sisse õnnistatakse. Kas siis samm parema ja uuema iseenda poole või uue ning puhta lehekülje pööramine, selleks, et mingeid asju teistmoodi  ehk teha. 

Kui mu püsimatu iseloom ja tuhin asju pidevalt muuta, sealhulgas ka juukseid, kõrvale arvata, olen ka mina omajagu kordi oma kiharaid just eespool toodud põhjustel kas siis lõiganud või hoopistükis värvi muutnud. Lapsepõlves meeldis mulle pidevalt iseenda peal juuksurit mängida. Kahjuks sain, lisaks barbidele, uue soengu ka mina ise. Mäletan siiani seda hetke, mil ema mind pool-ahastuses jälle juuksuritooli, seekord siis päris juuksuri omasse, vedas ja juuksur ohkavalt lausus, et ei oska minuga seekord tõesti midagi peale hakata...
Seitmendast klassist alates sai minust, tüüpilisest heledast kartulikarva blondist, üleöö tulihingeline brünett, esiti küll kodus üksi värvimist alles katsetanuna pisut laiguline, ning nõnda püsisin ma kuni gümnaasiumi lõpuni. Kuigi mäletan veel seda hetke, mil üheskoos sugulasega, kes minust aasta kõrgemas klassis käis, ühtäkki oma juuksed kooli vetsus mingit veidrat pool-pungi stiili viljeledes lihtsalt maha otsustasime lõigata. Üks-kaks-kolm ja nii need kiharad jälle lühikesed olidki.
Tartusse kooli minnes otsustasin aga vaikselt tagasi heledamaks minna - seda otsust pean siiani üheks kõige targemaks. Avastasin tollal enda jaoks spordi ning koos suure elustiilimuutusega tegid õnneks arengusamme ka minu iseloom, stiilitaju ja juuksevärv. Õnneks ei teinud ma seda kõike aga üleöö ning triibutamiste abil vältisin seda kurikuulsat kollakas-oranži rebasefaasi. Enne Erasmuse üliõpilasvahetust ja alalist elukohamuutust otsustasin oma pikad kiharad aga sootuks impulsiivselt maha lõigata. Esialgsele eufooriale järgnes muidugi kerge kahetsus, sest kahjuks ei jää need lühikesed soengud minu puhul kunagi nii hoidma, nagu see pildike mu peas vahvatest lõikustest ette kujutab. Samal perioodil käisin paar päeva ka õnneks väljapestava pastelse roosa peaga ringi ning unistasin plaatinablondist peast, mille otstes troonib helelillakas varjund. Tagantjärele olen õnnelik, et kohaliku juuksuri mitteusaldamine mind seda plaani täideviimast takistas.  Ja muidugi ei puudu kogu kompotist mitmed-mitmed tuka ette lõikamised, mis igal korral piinarikka väljakasvatamisega end päädinud on. 

Mis mind juukseteemal aga üldse kirjutama ajendas on minu viimaste nädalate kuude suur tung taas endale tukk ette lõigata. Ja sellest suurt saladust tegemata võin öelda, et see soov on suuresti tugevas korrelatsioonis tahtega oma elus mingi põhjapanev muudatus ette võtta, mida hing juba viimased mitu kuud tagant on utsitanud. Õnneks on aga juuksuriajani veel oma kuu jagu aega, ehk suudan end sellest veel ümber veenda ning otsuseid ilma põhjapanevate välimuse muutusteta teha. 

Kuidas Teil juuksemuutustega lood on?



The quote on the picture above is probably familiar to many of you. Because who does not know someone who knows someone who has drastically changed their appearance overnight. The object of change mostly being the hair of the person. Whether the hair is being cut short a couple of dosen centimetres or the hair colour shade goes through a quick-temprered change in a completely different direction than usually. And as silly as it sounds, these changes usually represent some kind of an inner breaking points. Either they are taken as steps towards a better and renewed "me" or turning a new and clean page in your life, in order to make some things maybe differently than before.  

If I ignore my restless personality and the need to change things, including my hair, every now and then to bring some freshness to my life through that, I have been a victim of sudden and emotion driven hairstyle changes very many times. I loved playing the hairdresser as a child. Unfortunately the barbies weren't the only ones getting a new hair-do. I remember so clearly one time, when after another unfortunate game session of mine my mum took me to the hairdresser and as I was sitting in the chair, the hairdresser just sighed and said to my mum, that she simply doest not know how to fix this...

Ever since the seventh grade I made a drastic overnight change from a typical Estonian light potato-shade blonde into a dark brunette and I stayed this way until the end of high school. Although testing dying my hair at home on my own for the first time left me a little blotchy like a dalmatian...I just remembered how during that year of change me and my relative also decided to randomly cut our hair in the school toilet. 1-2-3 and cut! Worst decision ever...She happened to rock the short do much better than me though. After graduating high school and moving away to study I discovered sports for myself and along with a huge lifestyle change also my personality, sense of style and hair colour showed some signs of development. I decided to go slowly back to blonde. Luckily I did it with highlighting my hair every now and then, which helped me to avoid the awkward yellow-orange-ish foxy phase. I did try out a DIY ombre for a few weeks, but I never really liked it. Before my Erasmus exchange and temporary residency change, I just decided to cut my long hair short again. The excitement changed fast into regret as these short do's never seem to work for me the way I imagine them in my head beforehand. During that time I also walked around with a slightly pastel pink hair for a couple of days, as the dye was not permanent and washed itself off quickly. And of course I cannot forget the countless times of cutting a straight bang and the torture growing it out made me went through. Every time I thought never again, but then...

What made me address this topic was the urge to cut a fringe again. It has been going on for months weeks now and does not seem to go away. And without telling any lies, it seems to be in a strong correlation with my inner need to make some drastic changes in my life. And somehow it feels that when I cut the fringe, everything else will just follow. Luckily I still have a months until my appointment, so I hope I can change my mind by then. And if not...then we'll see what damage I have done! :P

How is it with you and your hair? 


2013

You Might Also Like

3 comments

  1. Minu arvates oled sina see inimene, kellele sobib ükskõik missugune lõikus ja värv! Ja selliseid inimesi ma kadestan! Niiet mina annan igaljuhul rohelise tule muutuste osas!
    Minu juuksuriaeg on nädala pärast ja nagu iga kord lähen ma sinna mõttega, et ohh võiks midagi uut proovida, aga tagasi tulen nagu ikka - vanade heade triipude värskendamisega, sest ma lihtsalt ei julge midagi teha ja noh kuskilt nooremast east on piltide näol olemas traumeerivad tõendid, kui jube mõni värv võib minu juustes välja näha.. :D
    Ja no muidugi, kuna olen teiste inimeste käest tihtipeale kuulnud, et hele on nii minu värv, siis noh, ei tahaks ju, et keegi midagi negatiivset ka ütleks.. kuigi jahh, see on nii rumal mõtteviis, aga mis teha. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh armsa komplimendi eest, kullake! Kusjuures eile õhtul olin jälle lõikuse vastu, kui juuksed iseenesest ilusasti hoidma jäid. Suuda siis otsustada, eks. :'D
      Mulle ka hirmsasti meeldivad sinu heledad triibud ja need sobivad ka sulle! Aga kui ma mõtlema hakkan, siis sulle kujutan ma nii sellist long bob'i ette! Sul täpselt selline juuksetüüp, mida ei peaks antud lõikusega sada korda sirgendama ja möllama. Kui tahad muutust, mõtle ehk sellele! ;)

      Delete
  2. Oo tänks, see vb tõesti toimiks minu peal, sest mul juuksed jaa pigem sirgemapoolsed, aga siin on jällegi see, et ma ei taha neid nii lühikeseks lõigata, värvida veel kuidagi, aga lõikus on nii hirmus. :D Niiet ma vist vingun edasi, et nii tahaks muutust! :D

    ReplyDelete