I went in circles somewhere else.

Saturday, January 23, 2016



Olen hiljuti palju viimasele aastale mõelnud ning oma peas veel lahtiseks jäänud otsi üritanud kinni siduda, kuid see kummaline miski on siiamaani viimase joone alla tõmbamiseks just nagu puudu olnud. Ilmselt võiksin seda kirjeldada omamoodi eureka! momendiga, mil kõik lihtsalt omale kohale langeb ja see õige tunne sisemuses võimust võtab. Kuid eks kõik head asjad siin ilmas nõuavad omajagu aega ning juhtuvad just sellel momendil, mil vanajumal või kes iganes seda ette on näinud. 

I have recently thought a lot of the past year and its happenings, trying to wrap things up in my head, but so far something has been stopping me from doing that. I could probably try to describe it as some kind of an eureka! moment, when everything falls into place and this right kind of a feeling penetrates the soul. But as all good things in the world take time, they tend to happen exactly when they are designated to happen. 


- - -

Kui päris ausalt öelda, siis eelmine aasta oli minu jaoks vaimselt üks raskeimaid, mida olen pidanud mööda saatma. Omamoodi sisemiste konfliktide paraad, mille käigus suutsin end iseenda sisse täielikult ära kaotada, tundmata viimaks ära kõiki neid asju, millest varem äraütlemata palju rõõmu oskasin leida. Peas keerlesid tohutud kahtlused ning esialgu tühipaljatena näivad hirmud, mis mõtteis vaagides aina suuremaks ja võimsamaks paisusid. Kogu see protsess pigistas minust välja viimsegi raasu oskusest leida tahet, inspiratsiooni ning ka motivatsiooni olla see inimene, kes ma tegelikult olen või olla tahan. Kõik justkui käis sedasama hallides toonides sissetallatud ning rutiinset rada, jätmata ruumi uuteks võimalusteks või soovideks midagi muuta. Ma ei teagi midagi hullemat siin ilmas, kui muutuda täielikult tuimaks ning tundetuks olendiks, kelle elu vaid must-valgetes toonides silme ees virvendab. Kuid just selleks samas inimeseks ma sisemiselt muutusingi. Õudne. 

To be honest, last year was probably one of the hardest to go through. It was mentally challening and could be outlined as a parade of inner conflicts, wherein I managed to lose myself in my own troubles and doubts. Eventually not being able to really recognise all these things that previously gave me tremendous joy. I confronted my fair share of fears, which at first seemed harmless, but over time grew beyond my limits. The whole process squeezed out the last drops of the ability to find happiness, willpower, inspiration and also motivation to be the person who I actually am and want to be. Everything kind of went down the same old path, all set in charactless and perfunctory tones. There was no space for change or new possibilities. And to be fair, I don't know anything worse than becoming this numb and lifeless person, without any goals or senses. But that is exactly what I became. 


 

Aga jätkuvalt tuleb toonitada, et miski siin maailmas ei juhtu kindla põhjuseta ja ilmselt oli ka see tõeline proovilepanek minus millekski vajalik. Nüüd võin tõesti öelda, et kogu see sisemine kadalipp tuli läbi käia selleks, et vastu astuda kõikidele nendele samadele hirmudele ja niiöelda kurjadele vaimudele, mis kuskil tagatoas aeg-ajalt kummitamas käisid. Olla julgem ning enesekindlam, uskudes endasse ja enda võimetesse. Tunda, et võin olla viimaks vaba millestki, mis niivõrd kaua kannul on käinud, jäämata kõikidest pingutustest hoolimata sammugi maha. Kuid ometi sain ma sellega viimaks hakkama ja ma ei oskaks olla rohkem tänulik.  

But I must again accentuate that nothing in this world happens without a reason and probably this tremendously challenging journey was also in some ways necessary. Now, months later, I can say that this inner gauntlet was needed to actually confront all these fears and dark demons, that occasionally stepped by to say hello. To be more brave and self-confident, to believe in myself and my capabilities. To finally be free of something, which, despite all my efforts to leave it behind, haunted me for so long. But to eventually accomplish that - I couldn't be more grateful. 

- - -

See on äraütlemata kummaline, kuidas mõni pealtnäha väike ning tühine hetk suudab endalegi imestuseks nõnda sisemiselt raputada, et ei oska kogu keerleva tunnetemölluga esialgu midagi et pealegi hakata. Taolisi hetki tuleb harva ette, kuid just täna ma eespool mainitud eureka! momenti eneses tajusingi. Jalutasin mööda kodulinna videviku kumas lumiseid tänavaid kodu poole ning ühtäkki mõistsin, et ma olen päriselt ka viimaks jälle mina ise. Kõik need asjad, millest varasema aasta jooksul niivõrd palju hinges sügavalt puudust tundsin, pulbitsevad jälle minu sees ning tõotavad aina suuremaks kasvada. Esialgu võib taoline naljakas elujõud jalust nõrgaks võtta ning ehk isegi pisut ennatlikku kartust hinge istutada - äkki olen ma nüüd korraga liiga õnnelik? -, kuid ma ei lase end sellest heidutada. Ja kuigi paljud asjad on muutunud ja mu elu ei ole ehk täpselt sellises punktis nagu ta võiks ehk mõnes muus situatsioonis olla, ei morjenda see mind karvavõrdki. Ma olen õnnelik. Siiralt. 

It is immensely bizarre, how some seemingly small and inappreciable moments can suddenly shake your world in ways you never imagined possible. Leaving you gaping at the spinning turmoil of feelings. Such moments really occur once in blue moon, but today somehow happened to be the day for me. This specific eureka! moment I meant before. Just when I was having yet another walk on the snowy streets of my small hometown, I suddenly realised that I am back to being my old self again. That all these things I have been deeply missing throughout the last year, are overflowing within me and promise to grow even bigger. It is almost as if it sweeps me off my feet and maybe even put a little bit of doubt into my head - maybe I am suddenly too happy? - but I try not to let it discourage me. And even though many things have changed and I may not be in this exact place in my life where I envisaged myself to be around this time, I am not daunted by it anymore. I am where I need to be. And I am happy. Sincerely. 


End sellisest olekust leida on imeline tunne. Ja sellistel hetkedel olen ma nõnda tänulik kõikide nende katsumuste eest, mida eelnevad aastad mu teele on visanud. Sest kõik see - nii hea kui halb - on mind toonud siia tänasesse hetke, mil võiksin ennastunustavalt elu haardesse viskuda ja entusiastlikult oodata, mis kõik mind ees ootab. Võin viimaks jälle peeglisse vaadata ning sealt vastu vaatavast pildist iseennast ära tunda. 

And it is amazing to find myself in this kind of a position. At such moments I am truly grateful to all these challenges put onto my road over the years. As all this - the good and the bad - has brought me into this moment now, where I could just enthusiastically throw myself at life and step up to whatever it has to give. I can finally look into the mirror and actually find myself from the person looking back. I am back! 

Fotod - Elise Ader.

You Might Also Like

2 comments

  1. Mul on hea meel, et Sa end jälle leidsid! :) Eks selliseid ärakadumise hetki tuleb paraku ette, aga hea on see, et ühel hetkel saavad need läbi ja siis on jälle lihtsalt suurepärane olla!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul ka äraütlemata hea meel. :) Ja õnneks nii see tõesti on, et iga asi peab ühel hetkel läbi saama, nii hea kui ka halb. Aitäh sulle, armas!

      Delete