Warszawa.

Monday, January 11, 2016


Mul on viimaste aastate ning külastuste jooksul tekkinud Varssaviga selline kummaline suhe. Seni on tegu olnud peamiselt hetkelise peatuspunktiga, et teekonnal peale pisikest pausi edasi teistesse Poola või muudesse külastatud Euroopa linnadesse liikuda. Nii mitmeid kordi olen seisnud niinimetatud Stalini kultuuripalee ees, silmanud hetkeks selle tuledesärast tingitud värvilist fooni ning sealt vaikselt metroo poole edasi sammunud. Sedasi ei olegi see minu jaoks mingit teist tähendust omandanud ega lähemat, mingit erilisemat kontakti tekitanud. Ja kui ma nüüd päris aus olen, ei ole Varssavi olnud kunagi üks nendest kohtadest, kuhu hing äraütlemata palju taga igatseb minna või mis peas mõtetena keereldes kummitama jääks. Linnas on küll mitmeid kauneid ning erilisi paiku, mida turistina külastada, kuid millegipärast on mulle seal olles jäänud alati tunne, nagu kõigil oleks kõikjale nii meeletult kiire. Varssavi on suurlinn ning see paistab linnakära ning ruttavate inimeste sisse sukeldudes igast küljest välja. 

I have built up a peculiar relationship with Warsaw during my visits over the past few years. So far it has all been only about brief layovers in order to continue my journey to other Polish or nearby European cities. I have stood countless times in front of the so-called Stalin's palace of culture, looked up to its colourful backdrop and then gone forward to step into the metro. Thus Warsaw has never had any other meaning to me or established a deeper contact. And when I am completely honest, Warsaw has also never been one of those places I have craved so badly to go back to or that would linger on my mind for long. There are surely plenty of lovely places to visit in the city as a tourist, but when being there, for some reason it all gives away this impression of everyone simply being in a hurry. Warsaw is a big city and you can just feel it when diving into the mixture of endless city transport, rushing people and concrete urban environment.

 


 

Kuid sel korral algas minu väikene eurotrip pihta just Varssavist, kuhu rõõmsalt pärast öö läbi Riiast pihta alanud sõitu varahommikul jõudsin, et päev oma armsa Erasmuse sõbranna Weronika seltsis veeta. Kõikidest vaatamisväärsustest enim meeldib mulle vist siiski Varssavi vanalinn oma värviliste majakestega ja jõuluaegsete kaunistustega ning jalutada lõpmatult suurena tunduvas Lazienki pargis, kus minu suureks rõõmuks lugematul hulgal vahvaid oravaid ringi patseeris. Viimaseid annavad end väga lihtsalt kätte - tuleb vaid pisut näppude vahel miskit krõbistada ja öelda "Basia-basia-basia" ning oravakesed ongi peagi käest süüa nurumas. Sinna sattudes tuleks ilmselt midagi siiski taskutesse varuda, kuna sealsed oravad on äraütlemata targad ja näevad tühjade käte petuskeemist kiiresti läbi. Kuid läbi linna jalutades kumab hästi läbi viimase ajalugu, mis mind tihti pisut hämmingusse ajab. Nimelt ehitati Varssavi Teise maailmasõja purustustes totaalselt kannatada saanuna teistest Poola linnadest kokkuveetud ehitusmaterjalidest praktiliselt nullist jälle uuesti üles, mis ilmselt minu segadust seisukoha võtmisel ka põhjendab. Sest ma ei suuda sõrme peale panna sellele miskile, mis Varssavit päris täpselt iseloomustab või mis muudaks selle linna mu jaoks isikupäraseks. On nii ühte kui teist, kuid terviklikku pilti on raske kokku seada. 

Kuid pärast tundide kaupa jalgel olemist ja ringi hulkumist, vanalinnas külmast kergelt kangeks jäänud keha hõõgveiniga soojendamist ning teele jäänud armastatud Tigeri poodide kaubavaliku ülevaatamist olin ma ülimalt rõõmus, et sain Varssavis sel korral olla kauem kui vaid mõned tunnikesed. 

But this time around my small eurotrip started exactly from Warsaw. The city welcomed me warmly after a long night of travel from Riga and I was actually happy to spend a whole day with my dear Erasmus friend Weronika. From all the sightseeing spots, I probably like the old town with its many colourful houses and christmas time decorations the most. And the enormous Lazienki park with its many curious and endlessly hungry squirrels is a perfect place to have a nice weekend walk or even a run. You should simply call out "basia-basia-basia" when seeing one of the furry animals running by and they probably will check out if you have anything yummy to offer or not. But I deeply recommend saving up something into your pockets, because the squirrels tend to be rather quick to see through a scam and run off to the nearest tree instead saying hello. 
When walking through Warsaw it is quite easy to spot the history of the city, which often makes me a tiny bit puzzled. Namely, after being completely demolished after the Second World War it was built up from scratch by the materials collected and brought in from all the other towns in Poland. And I guess this is what makes me feel confused about this something special that usually is felt when visiting new places. As I cannot put a finger on what this something is in Warsaw, that would make the identity of the city truly blossom in my eyes.  

But nevertheless, after being on the streets for almost the whole day, tasting some great glühwein at the christmas market and raiding a local Tiger store for the upcoming new years eve party, I was happy I could stay in Warsaw for longer than just a couple of hours. 

 

You Might Also Like

2 comments