Teine mina, teine hääl. Teine tulek, teine päev.

Monday, February 22, 2016


Vastupidiselt suurele osale inimestest, kes tihti nädala alguses pahura ning unise olekuga töödele ja tegemistele vastu astuvad, on mulle kummalisel kombel esmaspäevad alati meeldinud. Olen juba kord selline värskete alguste fanaatik ning uue nädala algus, mil kõik justkui otsast peale algab, on mingil määral alati oodatud. Sest ma tean, et mis iganes sündmused või tunded ka eelnenud seitsmesse päeva end hoolikalt sisse põimisid, need jäävad just sinnasamma minust maha, et end vahel ehk vilksamisi ilmutada. Lihtne on sedasi sellele kõigele selga  keerata ning värske hommiku vaikset võlu nautides eesootavaid tunde mõtteis kõige hea ja ilusaga täita.

In contrary to the majority of people, who seem to have a hard time managing the ever so real stuggles of the weekend ending in a blink of an eye, I have always enjoyed Mondays. I seem to be kind of a fanatic of fresh starts and the beginning of the week is therefore always awaited. Because I know whatever happened during the past seven days, will be simply left there - into the past. And that makes it so easy to leave it all behind and soak in the beautiful clamness these kind of mornings tend to bring along. 

---

Kuid see nädal on minu jaoks kohe eriliselt hästi alanud. Hommikuga muundusin ka mina viimaks suureks maanteede hirmuks ja sain oma rohelise vahtralehe autoakna vahele pistetud. Võiks lausa öelda, et kaua tehtud kaunikene, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Ja tuleb tunnistada, et täna voolab energia ka kuidagi teistmoodi keres ringi. Õige pisut rahutult ja ülemäära motiveeritult, kuid ilmselt ei jää siin muud üle, kui viimast nendeks headeks asjadeks siin elus, mis rõõmu ja rahuololu toovad, ära kasutada. Näiteks võib ju minna välja seda lõputult langevat lund kühveldama!

Sellest nädalast võib ilmselt veel niipalju öelda, et proovin viimaks oma magusaisu kuhugi mujale ära suunata, mistõttu otsustasin selle täitsa magusavabalt veeta. Naljakas on see, kuidas inimesest saab nõnda lihtsalt tema harjumuste küüsis vaevlev olend. Esimene päev on poole peal ning seni olen suutnud lausa pidupäeva koogitükist loobuda - jee!

But I have to admit that this week has had an exceptionally great beginning. During the early morning hours I managed to deliver my best and finally gain the priviledge of driving a car - legally!. It took some time to get there, but I suppose better late then never. I must also say that my energy levels seem to live a life of its own today. Somewhat restless and overly motivated, but I guess there is nothing else left than to take advantage of and create something great out of it. For example, go out and shovel some of this endlessly falling snow out of our ways!

I will also try my best to get rid of this bizarre sweet tooth I've been having for the past couple of weeks. It is funny how people become creature of their habits without much effort.  So these upcoming seven days all kinds of sweets will be banned from my life. Half a day later and I managed to say no to a celebratory piece of cake - yay!

But I wish everyone a truly lovely and productive week!

---

Kuid soovin kõigile kaunist ja produktiivset nädalat. Et olla kindel, et viimane ikka eriti ilusasti algaks, vaadakem koos ühte ilusat isendit ja kuulakem ääretult mõnusat laulu, mis tänasesse päeva kui rusikas silmaauku sobib (mida kõik niikuinii miljon korda juba teinud on, kuid võiks ju veel!). Kui vaid kõik hommikud algaks nii, eks?

Pictures: pins from Pinterest

You Might Also Like

0 comments