Kui ma suureks saan siis enam ma tugev olema ei pea. Ei pea olema ma kenam, vaid lihtsalt iseenda vastu hea.

Wednesday, June 01, 2016

Lazienki park
 Öeldakse, et asjade eest põgenemine pole kunagi see kõige õigem lahendus. Kõik, mis jääb eemale astudes õhku kirvena rippuma, ei kao ju ilmselt kuhugi ning jääb mõningal määral varjuna kannul käima. Kuid mõnikord ei ole nende asjade või situatsioonide oma väe ja võimuga lahendamine sugugi enese teha ja nii ei jäägi muud üle, kui kerge nukrusevarjundiga tundega südames käed rüppe lasta ning mõista anda, et need lahingud ei ole minule mõeldud. Sest antud valik on kordades parem kirve pidevast pea kohal rippumisest ning ootustest, mil kõik viimaks laiali lendab.

Olen oma elus palju taolisi asju enda õlule kanda võtnud. Püüdnud hakkama saada asjadega, mis mu ellu ehk liialt varakult või valede inimeste näol on saabunud. Võtnud nii-öelda karjajuhi positsiooni: tegevusi suunanud, asju nullist üles ehitanud ning võidelnud asjade eest, mida oleksid pidanud tegema teised inimesed mu elus. Kuid eks kõik see on mind omal moel ka kasvatanud ja õpetanud. Toonud mind omal moel tänasesse hetke ning pannud mõistma, et nüüd on aeg enda huvide, soovide ja elutee kujundamise eest seista. 

Eks kaugemalt asju vaadates on alati kergem kõike õigesse perspektiivi seada. Mõista, mis on õige või vale, olemata ise tegelikult osa sellest, vaid mängides pelgalt pealtvaataja, parimal võimalusel kõrvalosatäitja rolli. Nii nagu see tegelikult olla võikski - oleks kergem. Ehk kõlab see pisut egoistlikult, kuid samas ei saa ka igaveseks elu hammasrataste vahele lõksu jääda ning lõpmatult selles surnud ringis tiirelda. Mõningad asjad ei ole mõeldud muutuma ning seesama kehtib ka inimeste kohta. Igaüks peab õppima omaenda vigadest ja teenima välja oma vitsad. Nii see elu käib.

They say that running away from things is never quite the right way to solve them. Everything, that somehow is left hanging in the air, probably does not disappear and remains as a shadow following every step you take. But sometimes your own strength and power are not enough to find solutions, which leaves you in a situation where there is nothing else left than with a heavy heart to just give up and understand that these battles are not meant to be fought by you. 

I have taken many things to carry on my shoulders in my life. Given my best to deal with things or people, that perhaps entered my life a bit too soon. Taken a position of a leader; directed, built up things from scratch and fought for stuff that other people in my life should have fought for themselves. But I guess all of this has in some ways taught me how to handle life. And brought me into this very moment of understanding, that now the time has come to stand up for my own interests, wishes and in the creation of my life. 

Of course it is easier to set things into perspective from a distance. To understand what is right and wrong, without actually being a part of things, but playing the role of a sideviewer. If anything than a co-star. And that is how it actually could be - life would be so much easier this way. It might sound a bit egoistical, but then again one cannot stay stuck in this never-ending vicious circle. Some things are simply not meant to change and the same goes for people. We all need to learn from our own mistakes. That is how life works. 

You Might Also Like

0 comments