Here's to those who inspire us and don't even know it.

Monday, November 28, 2016


Olen alati pimesi uskunud sõnulkirjeldamatusse jõusse, mis tekib end inspireerivate, tihtipeale targemate ja elukogenumate inimestega ümbritsedes. Miskipärast on nende ideede, lugude ning mõttelendude kuulmine ja omamoodi jagamine mu jaoks üks nendest asjadest, mis kuidagi eriti põhjapanevalt korda läheb. Paneb mu enda elu ning kõike seda ümbritsevat hoopis teistsuguste nurkade alt nägema. Kummalisel kombel kipume unustama, kui imelised inimesed võivad olla ning kui palju võivad pealtnäha lihtsad vestlused tegelikult pakkuda.

Mis mind sellele kõigele mõtlema pani oli üks nendest õhtutest, mil kella kukkudes üheskoos töökaaslastega väikese klaasikese taha maha istusime ja jutul vohada lasksime. Üks mõte istutas end maa ja ilma kohta vesteldes aga kuidagi eriti sügavalt meeltesse.

Ilmselt pole ma ainus, kes on niivõrd tihti mõelnud selle üle, kuhu ma oma eluga tegelikult suundun, milliseid valikuid ma teen - kas need on head või halvad - või milliseid eesmärke oma soovide nimekirjast ma siiski püüdma peaks. Vahel tean täpselt mida, mis ja kuidas, kuid suures osas koban ringi pilkases pimeduses ning loodan vanale heale õnnele ja oma sisetundele, et ehk läheb kõik hästi. Taoline sisemine surve paneb mind alatihti ahistatuna tundma, eriti nende hetkedel, mil märkan, mida teevad teised minu ümber ja see kõik minu parasjagu käsil oleva suunaga ei ühti. Eks enda teistega võrdlemine ning samastamine on üks nendest liialt pärssivatest ja motivatsiooni langetavatest asjadest elus, millele me ei peaks niivõrd palju aega panustama, kuid ometi seda teeme. Võib vaid loota, et inimene ükskord ka midagi õpib, eks?

Kuid tulles tagasi eelpool mainitud õhtu juurde, siis üks minu tuttavatest rääkis meile loo ühest oma tuttavast, kes leidis juba väga, väga noorelt oma tee elus ning nägi oma eesmärkide saavutamise nimel ääretult palju vaeva. Viimane tasus end muidugi ka sama varakult ära, soovinimekirjast said kõik asjad maha kriipsutatud. Kuid see tõi omakorda kaasa omamoodi kaotsimineku tunde, et mis siis nüüd edasi?

Ma olen alati nendele inimestele, kes päris täpselt teavad, mida nad tahavad, kadedusega alt ülesse vaadanud. Kuid tol õhtul neid lugusid kuulates mõistsin, et ehk see ei olegi nii hull, kui ma ei tea veel päris täpselt, mis mind ees ootab või kuhu mu teekond mind viimaks viib. Sest ehk ongi seesama rännak koos oma rohkete võimaluste, katsumuste, seikluste, kahtluste, rõõmude ja muredega see, mida minu hing elus olemiseks ja elus olemise tundmiseks vajab. Ja et nii ongi päriselt okei. See teadmine teeb seest soojaks ja meele kergeks.

Muusika: Fred V & Grafix - Constellations

Image from Pinterest

You Might Also Like

0 comments