Ma ei tea küll miks, kuid maru tihti juhtub nii olema, et inimesed võivad küll terves laias ilmas ringi olla rännanud, kuid oma kodukoha ümbrusest avastama pole sattunud. Vähemalt mina võin oma kaks kätt püsti tõsta ja öelda, et tegelikult oleks lisaks Lõuna-Eestile endale veel üks korralik tiir tervele Eestimaale peale vaja teha. Sest ausaltöeldes on meil siin endalgi meeletult palju ilusaid paiku avastada.
I don't know why, but often it seems, that people may have seen the whole wide world, but haven't had the opportunity to discover what lies before their very own eyes back at home. At least I can raise up my two hands and say, that I on top of South-Estonia I should do a proper exploration trip around the whole land itself. As there are so many hidden gems yet to discover.
Nõnda sattusingi ma üle pika-pika aja taas näiteks Võrumaale, kuhu armas kursõde mind juba viimased mitu-mitu kuud külla on kutsunud. Viimati käisin ma seal ilmselt algklasside kooliekskursiooni ajal, mil Suure Munamäe vaatorni ning Mõniste päkapikumaad külastasime. Naljakal kombel olin Võrust endast endale pähe loonud sellise täieliku stereotüüpse depressiivse Lõuna-Eesti linna pildi, mida mingil hetkel süvendasid Estonian Moments'i poolt postitatud vahvad GIF'id (vajuta SIIA, et kõiki võruteemalisi postitusi näha). Nüüd, mil linna ennast ja neid mitmeid vahvaid puumajakesi aga näinud olen, pean ütlema, et viimane on näiteks minu enda Otepääga võrreldes kümme korda kõvem koht (kümme korda lumevaesem samuti!). No võta sa siis näpust, eks.
So that is also how I finally made my way to Võru to visit my dear friend who has been inviting me to come over for the past few months I believe. The last time I was there was probably during some elementary school field trip - many, many years ago. Funnily, I had painted some sort of a stereotypical picture of Võru being a tiny depressive southern Estonian city in my head. Some years ago that was emphasised by the hilarious GIF's posted by Estonian Moments, which made it even worse. But now, when I have seen the town and its many cute little wooden houses, I must admit it was nothing alike that. Biased much, huh?
Kuid millest ma tegelikult kirjutada tahtsin on see, et ma sain ka viimaks rabas ära käidud. Kuigi peas on juba pikka-pikka aega mõlkunud soov käia ära Viru rabas, olin ma nii rõõmus, kui sain teada, et viimases matkamiseks ei peagi põhja sõitma, vaid saab ka siinsamas asja ära aetud. Meenikunno raba asub mõnusa männimetsa sees, mida minu kandis väga vähe kohtab ning mis muutis laupäeva veetmises seal veelgi vahvamaks. Meenikunno matkarada üheskoos raba laudtee ning metsarajaga on kokku 5,8 km, mis peaks olema kergesti läbitavad ilmselt igale vähegi liikuvale inimesele. Üllatav oli ka sealne RMK metsamaja Liipsaare poolses rajaosas, mis on üks uhkemaid, mida olen seni näinud. Majas oli nii puupliit kui lauad-toolid, kus istuda ja mõnusalt aega veeta. Ideaalseks võimaluseks koos seltskonnaga väike matk ning istumine ette võtta.
Igati ilus paik, kus oma mõtted ja meeled tärkavaks kevadeks joonde seada. Suviti, mil sealsed järved ja tiigid on lahti sulanud ning loodus rohelisem, on seal kindlasti veelgi kaunim, nii et tuleb veel minna!
But what I actually wanted to write about was that I finally got my chance to visit one of our many bogs in Estonia. Although I have had this plan to go and see the infamous Viru bog for a longer time now, I was so happy to discover that I didn't have to travel to the north to see a bog in the first place. The Meenikunno bog is located within a beautiful pine forest, which made it even more beautiful and relaxing to be there. The track itself (bog's boardwalk + forest track) was in altogether 5,8 km long - a nice distance that should be good enough for everyone who enjoys time spent outdoors.
It is a beautiful place to visit, probably even more in the summer, when the lakes and ponds in there have melted and everything feels a bit greener!
