Just as beautiful as

Varssavisse saabumisest saadik olen olnud äärmiselt elevil nende paikade avastamise üle, mida varasematel kordadel kuidagi näha pole suutnud. Selles mõttes on äärmiselt vahva suurlinnas elada ning omasoodu turisti mängida, kuna kohti, mida näha ja tundma õppida, on niivõrd mitmeid. Eelmisel nädalavahetusel, mil kätte jõudis siinne esimene tõeline suvesooja meenutav kevadilm, otsustasin minna ja külastada Vistula jõe paremale poolele jäävat Praga linnaosa. 

Praga oli kuni 18. sajandini omaette eksisteeriv linn, mil see siis Varssaviga ametlikult ühendati, kandes endas nii töölisklassi elurajooni kui ka ühe vaeseima linnaosa tiitlit. Seda peetakse küll Varssavi üheks ohtlikumaks linnaosaks ning seda eelkõige ööpimeduses, kuid tõttöelda oli see päeval üks lahedamaid, mida Varssavis näinud olen. Kuna Praga ei saanud sõjategevuses suuri kahjustusi, on kõik see, mida tänavatel näha saab - erinevalt suurest osast ülejäänud Varssavist-, tõeliselt ehe. Miskipärast kipuvad taolised linnaosad, mis on pisut räsitud ning ajale jalgu jäänud, mingil hetkel totaalselt ellu ärkama ning muutuvad erinäoliste ja veidrate pubide, kohvikute, galeriide ja klubide tärkamistega inimeste uueks sotsiaalseks keskpunktiks. Mulle kipuvad taolised hipsterite paradiisid millegipärast kohutavalt meeldima. Praga kiirgab oma postindustrialismi, vanade telliskivimajade ning silmnähtava ajalooga teistmoodi mõnusat energiat, mis kummalisel moel lihtsalt endasse tõmbab.  

Ever since arriving to Warsaw I have been extremely excited about discovering the places that have been left unseen during the previous times. In that sense living in a big city like Warsaw and playing tourist is tremendously fun, because the list of places to see and get to know is long. Last weekend when we experienced the first awaited warm spring day with summer vibes, I decided to go and check out the Praga region that lies on the "other " side of the town, right bank of the Vistula river. 

Praga used to be an sepratate town until it was unified with Warsaw in the 18th century. It has so far been mostly considered as the habitat of the working class and one of the poorest parts of Warsaw. It is also known as one of the most dangerous areas in the city, mostly during the night ours, but truth to be told, at daytime it was one of the coolest places I have seen in Warsaw. As Praga did not get such major war destructions like the rest of Warsaw did, everything you see on the streets is as real as it gets. For some reasons, districts alike to Praga, that are a bit raddled and getting in the way of time, at some point suddenly come to life. And as the unique and quirky pubs, cafes, galleries and clubs open up, the place becomes the people's new social centerpiece. Somehow I seem to be really into such hipster paradises. But Praga with its post-industrialism, old brick buildings and obvious histroy radiates this different kind of enjoyable energy that just drags you in.  

Tõttöelda võtab igasugune funktsioneeriva rutiini teke uues kohas äraütlemata palju aega. Kõik see, mis kuulus igapäevaellu varem - kellaajad, harjumused, päeva sisustamine erinevate tegevustega-, tuleb võõrasse keskkonda astudes vähemalt viivuks endast maha jätta. Sest nüüd tuleks endale lõpuks tunnistada, et enam pole tegu tõesti mingusuguse puhkusega, kus võib hetkeks kõik muu ära unustada, lasta ajal oma soodu käia ja mõelda, et küll ma siis tagasitulles jälle hakkan asju nii tegema, nagu neid siiani teinud olen. Aeg on asjade teistsugust rada käimisega harjuda ning oma tegemisi targemini planeerima hakata, et aega oleks töötegemise kõrvalt ka iseenda jaoks.

Truth to be told, creating a new and functioning routine is a time-consuming business. All that used to be a part of our lives before - times of day, habits, filling your days with different activities-, has to be left behind for at least a short period of time when entering a new and unkown environment. Because now it is time to admit to myself, that this really is not yet another small vacation, where I can just forget about everything, let the time tick by its own rules and think, that I will continue where you left off once I get back again. It is time to get used to walking on different, off beaten paths and to plan my time wisely, so I wouldn't spend it all on working and could actually have some for myself too.

---

Olen viimase nädala jooksul üsna kaootiliselt elanud. Varssavi tormiline tempo ei ole mind küll jalust maha niitnud ning mingil moel on see mulle isegi meeltmööda - paneb mind kummalisel kombel elavana tundma-, kuid aeg libiseb sõrmede vahelt niivõrd kiiresti läbi, et ei saa arugi, kui päev on jälle õhtusse veerenud ning aeg on magama heita. Ja kuivõrd läbimõeldult ei ole ma ka planeerinud päeva lõppu pisikest jooksutiiru või mõnda muud toredat kuid aeganõudvat tegevust, on tööpäeva alguses pähe istutatud plaan selle lõpuks vaikselt väsinuna rongis koju loksudes justkui sealt haihtunud. Koju jõudes tekib selline imelik jõuetus, ehk isegi viitsimatus, mille lõksu on nii lihtne langeda ning kust raske välja pääseda. #täiskasvanuelu Naljakas on isegi see, et terve selle pooleteist nädala jooksul ei ole ma kordagi korralikult süüa teinud. Õhtul koju jõudes on taldrikule maandunud eri variandis salatid ning vaevanõudvaimaks elemendiks on olnud kanafilee valmistamine. Kuigi istuva töö ning vaheldusrikka ja toitva lõuna kõrvalt on selline kerge õhtusöök olnud väga sobilik, on see harjumus edasi kandunud ka nädalavahetusse, mil just midagi rohkem erilisemat ja maitsvat vaaritada võiks. Söögitegemine on üks nendest asjadest minu elus, mis on mulle kirjeldamatult oluline ja mis pakub mulle sellist rõõmu, millele suur osa tegevustest ligilähedalegi ei pääse. 

The past week has flown by in a rather chaotic manner. The rapid pace of living in Warsaw has not swept me off my feet, although it can feel a bit overwhelming at times. But in some ways it really appeals to me, as it makes me feel strangely alive. Although compared to my little hometown, time really seems to vanish into thin air in here, so that I don't even realise when yet another day has gone by and it is time to go to sleep again. Even though I have tried to be organised and plan a small round of running or some other fun but time consuming activity into the second part of my day, those plans have somehow disappeared from my mind while heading home and sitting on a train, being all tired and wanting to just lay down and do nothing. Funnily, I haven't cooked a proper and real meal even once for myself yet. Just a simple salad has done the trick after working hours. Whereas that is a good thing regarding the sitting nature of my job, this has also passed on to my weekends. That is bad, especially as I really love cooking. 

Siiani on suurem osa vabast ajast ja võhmast kulunud igasugu esmatarbekaupade jahtimisele, alustades patjadest ja tekkidest kuni söögikraamini välja, mis oodatust rohkem aega on võtnud. Enam ei ole nii, et saab nurgapealsesse poodi pea ainsa kliendina kassas lihtsalt sipsti sisse ja välja astuda. Reaalselt kõik  võtab aega. Kuid vähemalt on nüüdseks ajaarvestuselt parimad poed, mis mingil moel töölt-koju-trajektoorile satuvad, suures jaos avastatud ning tekkinud on mingigi aimdus sellest, kuidas ühistransport siin linnas liigub, võib hakata endale seadma pisikesi eesmärke, mis hea rutiini tekkimisele kaasa peaksid aitama.

Most of my free time and energy so far has gone for finding all kinds of life necessities, starting from pillows and blankets and finishing with shopping for some groceries. All that, just like everything in here, takes of course time, as the luxury of just stepping quickly into some nearby store and being almost the only client is gone. The good thing is that I have discovered the best shops (timewise) nearby for myself and I have also started to form some sort of a knowledge of how the public transport works in this city. So that means I can also slowly start building up a good routine for myself. And to help that get along I have set some nice little goals. 

1. Loe raamatuid. Sellega ei peaks õnneks üleüldse probleeme tekkima, kuna igapäevane teekond tööle ja sealt tagasi võib venida kuni tunni pikkuseks, mis annab piisavalt võimalusi pea raamatusse pista. Praegu loengi Paula Hawkinsi "Tüdruk rongis". Olles ise tüdruk rongis. Hehe...

 1. Read books. That fortunately has started to become a real habit of mine. Riding a train to and back from work for almost up to an hour is the perfect opportunity to dig my nose into a good book. FYI, currently reading The Girl on the Train. While being on the train. Hehe...

2. Blogi tihedamini ning kasuta ära neid ideid, mis siiani blogi jaoks tekkinud on. Kuigi ma pooldan igati sellist spontaanset kirjutamist, mil kõik kuidagi palju ehedam minu jaoks tundub, on lihtne sedasi asja soiku jätta. Seda on minevikus niivõrd palju juhtunud ja nüüd tahaksin asju teistmoodi proovida teha. Nädalas korra sooviksin ikka miskit kirjutada.

2. Blog more often and take advantage of all these ideas I have come up with for the blog. Although I truly am a fan of this more spontaneous kind of writing, as it just feels and comes across much more real, it is easy to somehow come to a donwstill with it, like it has happened so many times in the past. Writing at least once a week sounds like a good plan.

3. Käi kolm korda nädalas jooksmas + 2 korda nädalas võimlemist/jõutrenni. Juba mõnda aega tagasi otsustasin, et sel aastal osalen kohe kindlasti mitmel jooksuüritusel, millest esimene pidi olema maikuus toimuv Tartu Jooksumaraton. Kuna aga asjaolude sunnil selle oma kavast välja pean jätma, tuleb miskit uut ka asemele leida. Õnneks toimub Poolas jooksuvõistlusi igal kuul peaaegu lugematul arvul, tuleb mingi valik ära teha ja sellest lähtudes ka viimaks korralikult treenima hakata. Ja ega enam ei ole ka seda luksust käes, mis oli olemas Otepää küngaste vahel. Ükskõik, kuhu ka ei läinud, ikka oli hea ja mõnus joosta. Täielik paradiis, kus ei hakanud iialgi igav või pähe ei turgatanud mõtted, et ma ikka kohe üldse ei viitsi. Naljakas, kuidas perspektiivid asjade suhtes muutuvad, kui neid enam nii iseenesest mõistetavalt käeulatuses pole. Kuid mis seal ikka, tuleb ära kasutada kõike seda, mis siin mulle on antud. Tuleb vaid üleüldine päevakava koos kojusõiduaegadega niimoodi jonksu seada, et see mulle sobiks ja motivatsiooni ka ikka jaguks.

3. Run three times a week + twice a week some strength exercises. Already a while ago I decided I will participate at least in a couple of running events this year and the first was supoosed to be Tartu Jooksumaraton in May. But as I wont be able to make it to that one this time around, I have to find something to replace it with now. Fortunately even every single village here in Poland seems to hold an event, so I just have to make a choice and start training for it accordingly. The running conditions here are nothing alike to the paradise I had in my hometown, but nevertheless, I need to make the most of what I have got! And it is not that bad. Just got to keep the motivation going!

4. Tee nädalavahetustel midagi head süüa - katseta uusi retsepte, rahvuskööke jne. Naljakas on sellist asja enda jaoks isegi kirja panna, kuid ilmselt ei teki minus muud moodi tahtmist iseenda jaoks korralikult süüa teha. Miskipärast on mul palju rohkem tahtmist seda teha, kui laua äärde võib oodata istuma rohkem inimesi. Kuid ehk võin ma sedasi ka isekeskis head toitu nautima veel õppida.

4. Cook something delicious on the weekends - try out new recipes, cuisines etc. It is funny to even write something like this down to myself, but otherwise I migh not really feel the need to cook. I somehow seem to feel more willing to do it when I can expect more people sitting by the table with me. But maybe this is a way how to learn to enjoy food accompanied only by myself. 

5. Vaata korra nädalas mingit filmi/sarja. Iseenda meelelahutuse jaoks.

Ja ongi vist hetkel kõik. Ma loodan, et pean oma seatud eesmärkidest ja väiksest plaanist ka kinni. Eks aeg anna arutust. On keegi teist ka midagi sarnast proovimas? Mis on need asjad, mida teie oma rutiini lisada sooviksite?

5. Watch a movie or a series once a week. Just for my own entertainment. 

I guess that is it for the time being. I hope I can keep up with my little master plan. Is any of you trying to do something similar like me? What are the things you would like to incorpoate to your daily routines?

Kahjuks hakkab see mul vist traditsiooniks saama, et suudan eelmise kuu lemmikuks kujunenud asjad või sündmused kirja panna alles siis, kui uus kuu kiirel sammul juba keskpaiga suunas jookseb. Kuigi ma pean tunnistama, et mul oli viimane kenasti kalendrisse kirja pandud, eesmärgiga seda ka siis teha. Kuid uute uudiste tuules ununes märkmik sootuks lauanurgale ning ees ootas suuremat sorti sagimine, et kõik kodinad kenasti kokku saaks pakitud, inimesed kallistatud ja ma võimalikult kiiresti ning mugavalt otsapidi ka Poola ikka jõuaks. Kuid nüüd olen ma siin ning kätte sattunud pisut ka aega, et siis märtsikuu lemmikutest natuke jutustada.

Unfortunately it seems that publishing the monthly favourites while the new one is already almost half way done starts to become a small tradition of mine. Although I have to admit that I had it all nicely planned and even written down to my journal, in order to do it at the right time, but oh well...Life happened! In the midst of finding out life changing news my journal was forgotten on the edge of the desk and all my focus went on making sure everything gets packed, people get hugged and I would make my way to Poland as fast as possible. But I have made my way down here and have a bit more time to chat a bit of my March favourites. 

MUUSIKA/MUSIC

Kui päris aus olla, siis olen seda kategooriat ilmselt kõige enam oodanud, kuna olen enda jaoks avastanud päris mitu head artisti, keda märtsikuul äraütlemata palju ka kuulasin. Norra päritolu kaunis Aurora on ühtaegu nii õrn kui jõuline, meenutades stiililt õige pisut Florence + The Machine'i, kuid jäädes kõige selle juures siiski täiesti unikaalseks. Whilk and Misky on ilmselt üks nendest, kes peagi, kui mitte juba, inimeste lemmikute hulka kuuluma hakkab. Lugu "Clap Your Hands" on lihtsalt ideaalne suvelaul, mille saatel nii tööle sõita, aias grillida, rannas mõnuleda kui ka sporti teha.

To be honest, then I have been the most excited about writing this category, as I have discovered quite many lovely artists that have made it to my March playlist way much more than once. The Norwegian and beautiful Aurora is both fragile and powerful at the same time, reminding me a bit of Florence + The Machine. Though she still manages to keep her own unique signature in her songs. And the second artist, Whilk and Misky are probably one of those groups who will grow onto people fast and will become, if not already, a massive crowd pleaser. The song Clap Your Hands is just the perfect summer song to listen to while driving to work, grilling in the garden, relaxing on the beach or even doing some sports. 

FILM/MOVIE

Olen juba maininud, et ei ole kõige suurem filmivaataja, kuid mõne telekavälise filmi kuu jooksul vast ikka ära näeb. Juhtusin ühel õhtul "Praktikanti" vaatama, kus Robert DeNiro siis pensioniealise praktikandi ning Anne Hathaway tema ülemuse peaosa mängib. Ausaltöeldes pole ma päris pikka aega nõnda lihtsat, siirast ja mõnusat filmi vaadanud. Vahepeal ei olegi vaja midagi äraütlemata keerulist või sügavamõttelist, et see mingil tasandil liigutaks. Kui kunagi ka telekasse jõuab, vaatan ma seda ilmselt rõõmuga jälle uuesti!

I have already mentioned more than once that I am not a huge movie watcher, but I think I can manage to warch a movie or two which do not actually run on the TV. I happened to see The Intern with Robert DeNiro and Anne Hathaway as the main actors. Truth to be told it was one of the most simple, sincere and lovely movies I have seen in a while. It reminded that sometimes you don't need something entirely complicated or deep to be touched in some inner levels. And if it will eventually get shown on TV, I will be more than glad to see it again. 

RAAMAT/BOOK

“That’s how stories happen — with a turning point, an unexpected twist. There’s only one kind of happiness, but misfortune comes in all shapes and sizes. It’s like Tolstoy said. Happiness is an allegory, unhappiness a story.” 
― Haruki Murakami, Kafka on the Shore

Pean õige pisut pea häbist norgu laskma ja ütlema, et ei ole märtsis suurem asi lugeja olnud ning siinkohal võin taas vaid ühe nime letti laduda. Jätkan veel Haruki Murakami radadel ning seekord on nimekirjas "Kafka on the shore". Esialgu tundus see pärast "Norwegian wood'i" lugemist minu maitsele natuke liiga palju sürrealistlike elemente sisaldavat, kuid loo edenedes ja sündmuste hargnemisel ei hakanud need enam niiväga silma. Naljakal kombel tekkis lugedes üle pika aja tunne, kus ei olnud vaja enam niiväga mõelda sellele, et mis võiks järgmisena juhtuda, kuid sai keskenduda lihtsalt lugemisele endale. 

Kuid nüüd lähevad lood lugemise koha pealt ilmselt palju helgemaks, kuna igahommikune ja -õhtune teekond töölt koju on piisavalt pikk, et ninapidi mõnda raamatusse sukelduda.

I think I need to hang my head out of shame again and say that March has been a lousy month when it comes to reading. I can only put down one name but then again it is a good one. Quality over quantity, right? I am still walking on the Haruki Murakami paths and the book chosen was Kafka on the Shore. After having read  Norwegian Wood previously Kafka on the Shore felt a tiny bit too fictional for my taste but as the story unfolded I somehow got used to the surrealistic elements and after a while it didn't really catch my attention anymore. Funnily, while reading, I did not get this feeling of thinking about what is going to happen next, but I was just able to focuse on reading itself. 

But from now on the reading part should definitely improve, as my way to and from work gives me a perfect chance to dive into a book at least for a moment or two.  

Elu tõesti käib kummalisi radu pidi. Ühel päeval tundsin end oma asjadega igati rappa jooksnuna ning teisel lahendas üks pisike e-mail sootuks kõik just nagu iseenesest ära. Aeg, mida viimasel poolel aastal nõnda palju kätte oli jäetud, sai ühtäkki otsa ning algas võidujooks selle nimel, et kõik oluline nähtud ja tehtud saaks, enne veel kui kodumaa tolm teadmata ajaks jalge alt pühin. 

Nõnda istungi siin Riia lennujaamas ning ootan kannatamatult pea ees tundmatusse vette hüppamist. Ja kui eile, mil pooleldi pakkimispaanikast halvatuna veel mõtlesin, et mida kuradit ma küll teen, siis täna on lood juba sootuks teised ja südamesse on end istutanud kerge ärevusenoot. Muidugi on hinges hirm ning suur teadmatus kõige selle osas, mis Eestis nii tuttav ja kodune on, kuid ehk nii ongi hea. Saab viimaks jälle sellest neetud mugavustsoonist välja ja midagi sellist kogeda, mis igatepidi kasvatab ja elavana tundma paneb. Midagi, millele mingil hetkel elule tagasi vaadates uhke tunne rinnas suureks paisub ning pähe tuleb mõte, et mina tegin seda kõike. Ees ootab uus omamoodi seiklus, mille kulgu ei suuda mitte kuidagi ette ennustada. Ehk on see minu kord "särada". 

---

Life really has its bizarre ways. One day I felt completely stuck with my things and on the other a small e-mail changed and solved everything. Just like that. The time, which I thought to have so much of in my hands, suddenly ran out. It actually felt like a small race in order to see everyone dear to me for the last time and get all important things checked off my to-do list before leaving. 

So I sit here in Riga airport and wait impatiently the moment I take a leap of fait and dive into the unkown. Although yesterday, when being in the middle of a minor packing panic attack, I thought that what the hell am I doing, then today has been already a lot different. Even though I feel still anxious and nervous, but then again a lot more excited too. Of course I have this tremendous fear and feeling of not knowing enough about it all in me, but maybe that is a good thing after all. It gives me a chance to jump out of this damned comfort zone and actually do something with my life that will leave a mark behind. Something that I can look back on in the future and say: I did this. It will be a new and one of a kind adventure awaiting me. May it be my time to "shine". 

Picture: pinterest