Just as beautiful as

Olen alati pimesi uskunud sõnulkirjeldamatusse jõusse, mis tekib end inspireerivate, tihtipeale targemate ja elukogenumate inimestega ümbritsedes. Miskipärast on nende ideede, lugude ning mõttelendude kuulmine ja omamoodi jagamine mu jaoks üks nendest asjadest, mis kuidagi eriti põhjapanevalt korda läheb. Paneb mu enda elu ning kõike seda ümbritsevat hoopis teistsuguste nurkade alt nägema. Kummalisel kombel kipume unustama, kui imelised inimesed võivad olla ning kui palju võivad pealtnäha lihtsad vestlused tegelikult pakkuda.

Mis mind sellele kõigele mõtlema pani oli üks nendest õhtutest, mil kella kukkudes üheskoos töökaaslastega väikese klaasikese taha maha istusime ja jutul vohada lasksime. Üks mõte istutas end maa ja ilma kohta vesteldes aga kuidagi eriti sügavalt meeltesse.

Ilmselt pole ma ainus, kes on niivõrd tihti mõelnud selle üle, kuhu ma oma eluga tegelikult suundun, milliseid valikuid ma teen - kas need on head või halvad - või milliseid eesmärke oma soovide nimekirjast ma siiski püüdma peaks. Vahel tean täpselt mida, mis ja kuidas, kuid suures osas koban ringi pilkases pimeduses ning loodan vanale heale õnnele ja oma sisetundele, et ehk läheb kõik hästi. Taoline sisemine surve paneb mind alatihti ahistatuna tundma, eriti nende hetkedel, mil märkan, mida teevad teised minu ümber ja see kõik minu parasjagu käsil oleva suunaga ei ühti. Eks enda teistega võrdlemine ning samastamine on üks nendest liialt pärssivatest ja motivatsiooni langetavatest asjadest elus, millele me ei peaks niivõrd palju aega panustama, kuid ometi seda teeme. Võib vaid loota, et inimene ükskord ka midagi õpib, eks?

Kuid tulles tagasi eelpool mainitud õhtu juurde, siis üks minu tuttavatest rääkis meile loo ühest oma tuttavast, kes leidis juba väga, väga noorelt oma tee elus ning nägi oma eesmärkide saavutamise nimel ääretult palju vaeva. Viimane tasus end muidugi ka sama varakult ära, soovinimekirjast said kõik asjad maha kriipsutatud. Kuid see tõi omakorda kaasa omamoodi kaotsimineku tunde, et mis siis nüüd edasi?

Ma olen alati nendele inimestele, kes päris täpselt teavad, mida nad tahavad, kadedusega alt ülesse vaadanud. Kuid tol õhtul neid lugusid kuulates mõistsin, et ehk see ei olegi nii hull, kui ma ei tea veel päris täpselt, mis mind ees ootab või kuhu mu teekond mind viimaks viib. Sest ehk ongi seesama rännak koos oma rohkete võimaluste, katsumuste, seikluste, kahtluste, rõõmude ja muredega see, mida minu hing elus olemiseks ja elus olemise tundmiseks vajab. Ja et nii ongi päriselt okei. See teadmine teeb seest soojaks ja meele kergeks.

Muusika: Fred V & Grafix - Constellations

Image from Pinterest

Tõttöelda olen juba päris pikka aega hoogu võtnud, et siia pärast ilmatuma kaua kestnud pausi taas midagi kirja panna. Kui suvekuudel ei suutnud suurest igapäevasest tööl arvuti taga istumise tüdimusest kodus läpaka kaantki lahti lükata, siis nüüd igatseb hing taas millegi loomise järele. Ilmselt on see kõik seotud nende väikeste mõtteliste ideaalide loomisega, mis sügise hakul pimedama aja saabudes paratamatult pähe keerlema satuvad. Olen alati olnud omamoodi aastaaegade rütmides kaasaskäija, võttes iga tulekut ning minekut kui uue puhta lehe keeramist - aega, mil kõik justkui iseenesest paika loksub.

Kuigi sel aastal tuli sügis eriti ootamatult suure hooga peale ning ausalt öeldes on viimastel nädalatel olnud võrdlemisi raske Varssavi kohal laiuva hall-olluse, vihma ning pimedusega toime tulla, leian siiski selles kõige varjus tasaselt peidus istuvat romantilist nooti, mis mõneti inspireerib ja mõttelõngu laialiharutades suurema pildi kõigi oma detailidega nähtavale toob. Kuid ilmselt ongi nendele väikestele, kuid tihtipeale argielus tagaplaanile unarusse jäetud hetkedele keskendumine see, mis helgemate päevadeni välja aitab vedada. Sellest kõigest on inspireeritud ka tänane moodboard.

Olgu tänatud need lõputud nädalavahetuse hommikud, mis tihtipeale voodilinade vahel süüdimatult vedeledes liialt pikale venivad. Need käsisoojendavad auravad teetassid, mis ühtäkki hingele ootamatult pehmelt jälle pai teevad. Raamatud, millele ennastunustavalt pühendumiseks nüüd jälle rohkem aega on. Ja need harvad hetked, mil päike end suure halli pilve tagant välja veeretab ja kõik hetkega justkui paremaks muudab.

Kõige lõppu ka väike muusikasoovitus: Islandilt pärit bänd nimega Kaleo. Üks viimase aja kõige vingemaid avastusi.

 
Truth to be told, I have been thinking about leaping over this bizarre barrier I have had for a while and writing something down here. During summer I was facing the tiredness of sitting behind the computer all day long at work and didn't even think twice about turning on my laptop during afterhours. But now I feel how my mind misses the process of creating something, even if this something may be small and lack a bigger purpose. It might be connected to all these minor notional ideals that somehow are called into existance in my head when the darker times of the year come along. I have always been a creature of going by the seasons, taking each passing as turning a new fresh page in my life - a time where everything seems to just fall into place again.

Although this year autumn arrived with a particularly dizzy manner and the last weeks have been quite difficult to cope, as the big dark cloud of rain and darkness that hovers over Warsaw tends to push me deep to the ground, I still have managed to find some kind of a romantic tinge in all of that. Something that has been in ways inspiring and made me focus my thoughts on the bigger pictures alongside its many details. But I suppose focusing on the moments that tend to be laid aside in our everydayness is what helps to make it until the brighter days come along. Hence the inspiration for today's moodboard.  

Here's to all the things that make our souls filled with warmth and sizzle with tiny sparks, that draw smiles upon our faces. Here's to a different kind of a beginning. 

On a sidenote, here's one of my latest and probably greatest musical findings: an Islandic band called Kaleo. Simply wonderful!

 

Images from Pinterest.