Just as beautiful as

No nii...naljakas on mõelda, et täpselt eile aasta aega tagasi istusin ma Riia lennujaamas ning kirjutasin suure ootusärevuse ning kerge kartusega hinges seda postitust. Või et täna täpselt kaksteist kuud tagasi alustasin teekonda tööpostil, mis terve selle aja jooksul nõnda palju muudatusi, uusi teadmisi, kogemusi ning lisaks kõigele ka vahvaid sõpru endaga kaasa on toonud. Mul oleks ühtaegu nii palju öelda, kuid samas on nõnda raske kõiki neid tundeid ja mõtteid sõnadesse panna. Kuid teeme proovi...

Varssavi tõi endaga kaasa sõnulkirjeldamatu vabaduse minu ellu. Tunnen, et selle mõttega enda sammud siiapoole seada lõikasin end lahti kõikidest nendest rohkem või vähem negatiivsematest sidemetest, mis nõnda kaua mind enda haardes kinni hoidsid. Terve see aeg siin on mind inimesena nõnda palju kasvatanud ning aidanud avastada külgi, kasvõi tööalaseid, mida ma ei uskunud endas leidvat. Olen õppinud end ning oma oskusi hindama, enda eest seisma ja astuma samme nende asjade nimel, mis südamelähedased. Ja kuigi mul oli esialgu kohutavalt raske harjuda Varssavi suurusega ning inimesterohkusega (head aega isiklik ruum), on minu aasta siin olnud suureks tõestuseks sellele, et inimene harjub lõpuks kõigega. Enam ei tundu imelik see, et ühistransporti kasutades pidevalt keegi olude sunnil mulle ebaloomulikult lähedal seisab ning peaaegu kuklasse või näkku hingab. Või et poest piima-leiva-saia ostmiseks tuleb enamasti suurem jalutusretk ette võtta - enam ei saa lihtsalt Nurga poes kippelt-käppelt ära käia. Samuti hakkavad loomulikumaks muutuma pikad distantsid, mida kasvõi tööle jõudmine endas peidab (edasi-tagasi võtab see aega maksimaalselt nii 2 tundi). Lisaks hakkab ka keha kõigi nende ilmamuutuste ning teistmoodi õhuga harjuma ja enam ei jää nõnda palju ka haigeks. 

Samuti hakkan harjuma ka selle vahel karjuva koduigatsusega hinges, mis pimedamatel talveperioodidel ikka eriti sügavalt välja lõi. Eks suviti ole ikka igal pool kergem ning tollal uude ja põnevasse kuude mähitud tegevuste keskel seigeldes ei jäänud siis aega nii väga kodu peale mõelda. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kripeldama kõik see, mis siin tehtud sai, kuid kodustega jagamata jääb. Eriti tundsin seda jõulude ajal, mil suures pühadetuhinas vaid loetud päevad koduseinte vahel sain veeta ning siis jälle rutates tööpostile pidin naasma. Ilmselt perest ja kõige lähematest sõpradest eemalolek ongi minu siinpool viibimise suurimaid pahupooli. Tihtipeale soovin, et saaksin enda elu siin (töö, uued sõbrad-tuttavad) ning kõige selle, mille Eestisse maha jätsin (pere, parimad A ja R), kuidagimoodi ühendada. Niimoodi mõtlengi vahel, et ehk on aeg tagasi Eestisse naasta, kuid siis järgmisel hetkel leian end mõttelt, et ma ei ole selleks veel kuidagi valmis. Aga egas midagi, küll aeg näitab, mis edasipidi juhtuma hakkab ning ehk tuleb mingil hetkel ka see lahendus, mida sügaval sisimas otsimas olen.

Kuid teistpidi on see koduigatsus pannud mind oma pere ja sõpru seda enam väärtustama. Asetanud elu keskpunkti just selle, kui olulised need inimesed ja hetked, mida ma nendega nüüd koos veeta saan, on. Iga päev, mida ma nüüd koju käies veedan, on väärt kullahinda (lisaks sellele, et koju lendamine poola raha vääringus paras röövel on...). Ilmselt ongi nõnda, et enne ei tea, kui imeline kodu on, kui oled mõnda aega sealt eemal viibinud. Võin käsi südamel öelda, et Otepää metsade ja küngaste vastu ei saa lõppkokkuvõttes miskit. Lisaks ei ole ma iial nõnda palju oma kodukohast puudust tundnud, kui siin õhtupimeduses tänavaid mööda jooksutrenne tehes. Ja ilmselt ei ole toidust vaja rääkima hakatagi - neelud käivad pea iga päev musta leiva, pasteedi ning vahel ka maiustuste järele. Lisaks võtaks hea meelega mõne paki kodust kaerahelbeputru ning kodujuustu.  

Aga jah, ei teagi, kuhu selle kõigega tüürin. Kuid kokkuvõttes on olnud suurepärane aasta. Mul on olnud võimalust tutvuda niivõrd paljude erinevate ja vahvate inimestega, sealhulgas oma imeliste majakaaslastega, kes mulle siin täitsa pere eest on. Need kolm inimest on mulle pakkunud loendamatul arvul hetki, mida ilmselt endaga igavesti südames kaasas kannan. Olen ühteaegu nii tänulik kui ka uhke, et olen suutnud tööl ennast tõestada, väga palju õppida ning end arendada ning sealjuures pisut ka ametiredelil tõusta. Olen õnnelik. Ja see on see kõige tähtsam! 

Eks näis, kas siin teisegi aasta vastu pean või tuleb kodutee jalge alla võtta... Vaid aeg näitab!

Millegipärast on mul viimasel ajal olnud tunne, et vanuse kasvades jäävad need kõikvõimalikud "esimesed" korrad, mida paljudel puhkudel niivõrd suure elevusega varasemalt on oodatud, aina vähemaks. Asjad hakkavad tasapisi korduma ning ei ole ehk enam nii erilised kui ehk võiksid olla. Ehk on see lihtsalt kergelt tavapärasema elurütmi saabumine - hinges pisut küpsemaks kasvamine -, mis kõik ümberringi toimuva pisut harilikuks muudab, aga eks see ole ka normaalne. Kuid mõnikord suudab elu siiski pisut mingil moel ootamatult üllatada ja midagi uut eluteele veeretada. 

Näiteks ei osanud ma elus arvata, et mingil hetkel jaanipäeva kuskil mujal tähistan kui Eestis. Kõigi nende aastate vältelt on see püha mu kodukohaga kuidagi nii tihedalt kokku kasvanud, et oli raske lausa ette kujutada, et see võiks kuskil mujal aset leida. Kuid ometi nii ta läks. Aasta pikim päev möödus Poola kodu aia hubases õhkkonnas heade inimeste, Eesti traditsioonide ning kõrvu kostuva kergelt praksuva jaanitule seltsis. Viimane oli küll väheke väiksem kui tavaliselt, kuid siiski päris oma. Hing igatses küll õige pisut omade seltsi, aga küll jõuab ka seda. Minu esimesed Poola jaanipühad. 

Neid esimesi ikka leidub veel. 

For some reason I have had this feeling that as my age increases, all these possible "firsts", that I have previously so eagerly anticipated to happen, have started to take place less and less. Slowly things seem to repeat themselves and are probably a little bit less special than they actually could be. Maybe it is a natural consequence of the arrival of a normal life rhythm - the process of becoming more mature inside -, that makes everything surrounding you become more or less ordinary, but I suppose that is just how life comes about. But sometimes it still manages to surprise me and throw something unexpected onto my way.

I never thought I will celebrate Midsummer anywhere else than Estonia. After all these years the holiday had totally grown to my hometown, so that it was impossible to think it could take place in any other place. But that is how it went. The longest day of the year was celebrated in the garden of my Polish home, accompanied by lovely people, Estonian traditions and the sound of a true Midsummer fire crackling in the background. The latter was slightly smaller than usually, but still our own. My first Polish Midsummer. 

So there are still some firsts left after all.

Varssavisse saabumisest saadik olen olnud äärmiselt elevil nende paikade avastamise üle, mida varasematel kordadel kuidagi näha pole suutnud. Selles mõttes on äärmiselt vahva suurlinnas elada ning omasoodu turisti mängida, kuna kohti, mida näha ja tundma õppida, on niivõrd mitmeid. Eelmisel nädalavahetusel, mil kätte jõudis siinne esimene tõeline suvesooja meenutav kevadilm, otsustasin minna ja külastada Vistula jõe paremale poolele jäävat Praga linnaosa. 

Praga oli kuni 18. sajandini omaette eksisteeriv linn, mil see siis Varssaviga ametlikult ühendati, kandes endas nii töölisklassi elurajooni kui ka ühe vaeseima linnaosa tiitlit. Seda peetakse küll Varssavi üheks ohtlikumaks linnaosaks ning seda eelkõige ööpimeduses, kuid tõttöelda oli see päeval üks lahedamaid, mida Varssavis näinud olen. Kuna Praga ei saanud sõjategevuses suuri kahjustusi, on kõik see, mida tänavatel näha saab - erinevalt suurest osast ülejäänud Varssavist-, tõeliselt ehe. Miskipärast kipuvad taolised linnaosad, mis on pisut räsitud ning ajale jalgu jäänud, mingil hetkel totaalselt ellu ärkama ning muutuvad erinäoliste ja veidrate pubide, kohvikute, galeriide ja klubide tärkamistega inimeste uueks sotsiaalseks keskpunktiks. Mulle kipuvad taolised hipsterite paradiisid millegipärast kohutavalt meeldima. Praga kiirgab oma postindustrialismi, vanade telliskivimajade ning silmnähtava ajalooga teistmoodi mõnusat energiat, mis kummalisel moel lihtsalt endasse tõmbab.  

Ever since arriving to Warsaw I have been extremely excited about discovering the places that have been left unseen during the previous times. In that sense living in a big city like Warsaw and playing tourist is tremendously fun, because the list of places to see and get to know is long. Last weekend when we experienced the first awaited warm spring day with summer vibes, I decided to go and check out the Praga region that lies on the "other " side of the town, right bank of the Vistula river. 

Praga used to be an sepratate town until it was unified with Warsaw in the 18th century. It has so far been mostly considered as the habitat of the working class and one of the poorest parts of Warsaw. It is also known as one of the most dangerous areas in the city, mostly during the night ours, but truth to be told, at daytime it was one of the coolest places I have seen in Warsaw. As Praga did not get such major war destructions like the rest of Warsaw did, everything you see on the streets is as real as it gets. For some reasons, districts alike to Praga, that are a bit raddled and getting in the way of time, at some point suddenly come to life. And as the unique and quirky pubs, cafes, galleries and clubs open up, the place becomes the people's new social centerpiece. Somehow I seem to be really into such hipster paradises. But Praga with its post-industrialism, old brick buildings and obvious histroy radiates this different kind of enjoyable energy that just drags you in.