Just as beautiful as

Ma ei tea, kas ma olen ainuke, kellel on kuskil novembri keskpaigast detsembriga saabuva jõuluajani välja maru raske end sundida ajendada püsti tõusma, tossud jalga panna ja õue trenni minna tegema. Värske õhu kätte...Nüüdseks on vist möödas juba rohkem kui nädal-poolteist viimastest regulaarsetest jooksuringidest või kepikõnni tiirudest. Küll on ilmad olnud maru halvad ja hallid, ühtäkki on vihma hakanud liigagi palju sadama või on diivanil teki all lösutamine tahtejõust võitu saanud. Samuti kaob päevavalgus niivõrd ruttu käest, et kui ükskord õhtupimeduse saabudes koju jõuan ning aknast välja vaadates enda peegelpilt väljas oleva pimeduse ja lambivalguse kombinatsioonis vastu vaatab, mõtlen tihti, et ah, küll ma homme lähen...Vabandusi võib siinkohal ilmselt paljugi välja tuua, kuid tegelikult ei tohiks ju ükski neist olla õigustatud. Olles harjunud end aga nädalas mitu korda korralikult liigutama (ja vastavalt sellele ka sööma) tekib vaikselt selline lootusetu laisa inimese tunne peale, mis mulle kohe üldse aga ei meeldi. Eriti veel, kuna lubasin ju iseendale, et kannan enda eest paremini hoolt. Mõtteisse on tunginud tobe mõte, et las praegu kõik olla nii nagu on, et küll uuest aastast alustan jälle. Kuid tegelikkuses ma ju tean, et ilma hea füüsilise koormuseta lähen ma peast täitsa lolliks. 

Kuna jõusaalis mulle suures osas käia ei meeldi, olen ma juba aastaid oma trennikavasse pistnud youtube'ist leitud trenne. Jõusaalid on minu jaoks pisut igavad ning muutuvad sageli pikka aega järjest käies üksluiseks. Ilmselt seetõttu, et enamasti käisin seal üksinda ja ega väga omapäi neid harjutusi ka masinate peal teha ei osanud. Heaks alternatiiviks ongi sel puhul õhtul kodus matt laiali rullida ja nii kolmveerand kuni tunni aja jagu omaette tempos videote eeskujul trenni vihtuda. Pärast on hea otsejoones dušši alla ning sealt edasi juba väsinuna ja hea tundega voodisse veereda. Ilmselt see mulle kodus treenimise osas kõige rohkem meeldibki - ei pea pärast trenni poolniiskena jõusaali garderoobis näiteks teksasid jalga venitama. Saab kasvõi pidžaama selga panna!

Ideaalis olengi ma mõelnud planeerinud nüüd 3 korda nädalas siiski joosta, hoolimata temperatuuridest, ning 2 korda siis antud videote järgi rohkem toonust tõstvale treeningule keskenduda. Väga halva ilma ja suurema laiskuse korral, nagu näiteks sel nädalal, on võimalik muidugi ka siis ainult videote järgi võimelda ning kardiona kõndimist arvestada. Ja kui lumi peaks viimaks maha tulema, siis tahaks muidugi vähemalt nädalavahetusel ka suusatama jõuda.


I am not sure if I am the only one who suffers from major lack of motivation, when it comes to the time between dark and rainy november and christmassy december. It is somehow just so hard to make myself stand up, put my sneakers on and actually go outside to work out. Into the fresh air...It must be now a week and a half since the last regular longer runs or nordic walking rounds. The weather has been heavy and grey, it has been raining cats and dogs or the occasional laying on the couch and doing nothing has got the best of me. One thing must be also the obnoxious lack of daylight. When I come home it is mostly already dark outside. So when I look out and I see the darkness mixed with the shadow of my sad self on the window, I just think 'Oh, tomorrow'...There can be all kinds of excuses brought up, but none of them should be actually justified. I am used to being properly active several times a week (and to also eating according to that), so this situation now makes me feel just hopelessly lazy, which I deep down don't like at all. Especially as I promised to take better care of myself. But somehow I just seem to think, that I should let it all be how it is, I will start again after NYE. But in reality I know I will just go mad without any good physical activity. 

Since I don't like going to the gym, I have been for a few years adding some youtube based trainings into my routine. Gyms happen to be a bit boring and over time tend to become rather tedious to me. Probably because I used to go there all by myself and I don't really know what to do or how to use all those machines to make the most out of it. Apart from the usual treadmill, spinning and rowing machine, hehe. And that's where a lovely alternative comes in: roll out your matt and use 45 minutes up to one hour of your time doing exercises watching youtube videos in your own home. That is one of the things I love about it: you can afterwards just go into the shower and then roll into bed. No reason to desperately pull up jeans in the humid gym lockerroom, put on your PJ's instead - bliss!

Ideally, I have thought planned to still try and run three times a week, no matter the temperatures, and then twice a week do the videos, in order to build up some muscle strength. Or when I feel more lazy or the weather happens to go all loco, just like this week, I will just combine all these videos. And if the snow happens to come down, I want to fit in a few skiing sessions at least on the weekends! 

Over the time I have picked out my favourite videos which I do time after time again. Most of them do not recquire any extra equipment, but if possible, use some dumbbells (or filled water bottles!). The list consists of whole body workouts as well of workouts focusing on a special body part. So I would first start off with some easier videos, that I once started with, moving onto some more difficult ones. If I happen to have a longer pause, I just go back to the easier ones and start building up strength again. Just the usual circle. :) I will list all my favourite videos as links, so just click on the ones you happen to be interested in and have fun!

Esimene blokk koosneb siis Valerie Watersi videotest. Seal siis enamasti vaja ühte videot korraliku trenni tegemiseks vastavalt enda võimetele mitu korda läbi teha. Tegin just hiljuti siin nimekirjas esimest videot ning tõmbas võhma välja küll! Tema puhul meeldib mulle see, et ta ei sunni inimest trenni tehes pidevalt oma võimete piiril, higimull otsa ees, ohkides rügama, mistõttu sobib ta ka pisut trennikaugemale inimesele trenniharjumuse tekitamiseks. Videod lähevad kaasa tehes ruttu ning tagab kindlasti ka hea enesetunde, mis on ju kõige tähtsam!

So the first block consists of videos by Valerie Waters. She usually asks you to repeat her videos one to two times, according to your own capabilities. I just recently did her cardio routine - makes me still sweat! What I like about her is that she doesn't make you cross the line of your capabilities all the time, which makes her great for people who are not so used to working out all the time, but want to tone up a bit. Just to create a good training habit and make you feel good, that is the most important. 

1. Rock Your Cardio Workout 

2. Crazy Cardio Challenge

3. Get Down and Get Slim

4. One Dumbbell Total Body Workout 

Fitnessblender pakub oma videokanalil ääretult palju erinevaid variante ning võimalusi hea trenni tegemiseks, samuti kasutan ma aeg-ajalt nende venitusharjutusi. Soovitan soojalt nende kanalil ringi vaadata ning endale huvi pakkuvaid asju järele proovida, isegi kui tundub alguses võimatult raske olevat. Kui ma oma tavapärastest videotest ära kipun tüdinema, kiikan sageli just nende kanalile, et midagi uut leida.

Fitnessblender offers a very wide variery of training videos to select from. I also often use their cool-down or stretching videos. I really recommend to look around their channel and try stuff that sounds interesting, even if it might be tough at first. If I happen to get bored with my usual routines, I often check out their channel to find something new. 

1. 10 Minutes Ab Workout
2. 100 Squat Challenge
3. Bodyweight Only Fat Burning HIIT Workout 
4. Leg Slimming Pilates Butt and Leg Workout 
5. 40 Min Cardio HIIT Workout

XHIT on minu viimase aja üks lemmikuid. Videod on enamasti hea pikkusega ning huvitavad. Samuti pakuvad nad laias koguses nii-öelda staaride treeningvideosid: Victoria Secretsi modellidest mitmete kuulsate näitlejate ja lauljateni välja. Lisaks veel palju erinevates pikkustest ja erinevate intensiivsusastetega kõhulihaste harjutustega videosid. Minu jaoks on XHIT'i videod olnud alguses kõige keerulisemad, kuid hiljem ka kõige nauditavamad. Samuti on siin igavuse korral alati midagi uut leida.

XHIT is one of my latest favourites. The videos usually have a great length, which makes them interesting enough to not get bored very fast. They also offer a vide range of different videos inspired of famous celebrities: from VS models to many known actors and singers. XHIT also offers many different ab exercises in different lengths, from 3, 5, 7 up to 10 minutes. For me personally, XHIT has been one of the most difficult ones, but it has become one of the most enjoyable ones now. It also offers always something new to discover, when I happen to be bored with the old videos. 

1. 10 Minute Ab Workout
2. Miley Cyrus Leg Workout
3. Total Arm Workout
4. 9 Exercises To A Flat Stomach 
5. The Kim Kardashian Butt Workout (nimi on ausõna eksitav, kuid vaevalt, et tulemuseks Kimi tagumik on! :'D)



Hiljuti proovisin järele ka joogat ning sattusin siis Yoga With Adriene kanalile, kust siis esmalt just algajatele mõeldud videod välja otsisin. Üksinda toas olles neid tehes on mulle suureks üllatuseks meeletult rahustav ning pärast on niivõrd hea olla. Taoline venitamine saab muidugi ainult igavesti hea olla, ükskõik, millise eluala inimesega tegemist on.

I recently also tried out yoga at home, which made me discover the channel Yoga With Adriene. I checked out these two videos meant for the beginners and I must say, to my surprise, it was extremely relaxing and made me feel so good afterwards. That kind of stretching can only do good, no matter what kind of a person your are otherwise. 

1. Yoga For Complete Beginners
2. Yoga For Beginners 

Loodan, et vähemalt kellelegi leidub siit midagi sobivat, et ka talvisel ning pimedal ajal end liikumas hoida.
I hope there is at least something here to keep you active during these dark winter months. 

Tatoveeringud on minu jaoks alati sümboliseerinud midagi ülimalt personaalset ning mis kuulub selle asukohast hoolimata ainult inimesele endale. Kuigi see võib olla silmale nähtav ning püüda sealjuures ka mitmeid pilke, muutub see sageli niivõrd suureks osaks inimesest endast, et tihtipeale pühib meeltelt teadmise selle olemasolust. Sageli juhtub vähemalt nii minu endaga. 

Tattoos have always symolised something very personal to me. Something that belongs entirely to the person itself, no matter its location. Even though it might be clearly visible and engage attention, it often becomes such a big part of the person itself, that the knowledge of its presence sometimes just ceases to exist. At least that is what happens to me.

Kahtlemata nõuab tatoveeringu tegemine kindlasti omajagu julgust ning kohe kindlasti aega, et ära tunda see õige hetk viimase nahale jäädvustamiseks. Minul kulus oma pisikese sõna tegemiseks tervelt neli aastat, et olla ikka lõpuni kindel, et väljavalitu on minu jaoks õige tähendusega ning omamoodi ka minulik. Inspiratsiooni sain tollal oma ühe lemmikartisti Jack Johnsoni repertuaarist, mil tema laul "Flake" mind kuidagi eriliselt kõnetas. Naljakal kombel on antud laul siiani täis pikitud erinevaid emotsioone ning mälestusi, mis ka aastaid hiljem kõrvu kostudes kõik need hetked niivõrd soojade emotsioonide näol pinnale paiskab. Ja nüüd, mil tatoveerimisest on möödas peagi kolm aastat, tunnen jätkuvalt, et see on nii minu osa kui miski veel olla saaks. Tähendusrikas ning lihtsusest paktav, tuletades mulle iga kord, mil pilk randmele langeb, meelde mind tollal kujundanud elu pisikesi, kuid imeilusaid detaile ja seda, milline inimene tahan olla ning milliseks jääda. 

Without doubt, getting a tattoo recquires a certain amount of bravery and certainly enough time to recognise the right time to capture something like this onto your own skin. It took me four whole years to be enitrely sure this little word I had chosen has the right meaning to it and could in a way also represent my personality and views. My inspiration back then came from one of my favourite singer Jack Johnson's repertoire, when his song Flake simply came up and somehow spoke to me. The song itself is still filled with different emotions and memories that still, years later, awake this warm wave of feelings in me. And now, almost three years later, the tattoo has become completely a part of me. Much more than I ever expected it to be. It is meaningful and bursts with simplicity, something I value very much. And every time I look down at my wrist, it reminds me of all those little  yet wonderful things shaping my life back then and also what kind of a person I want to be. 

Kuid nagu nendel, kel antud kogemus varrukast on võtta, ütlevad - see on omamoodi sõltuvusttekitav. Naljakal kombel tekkis soov uue tatoveeringu järele juba siis, kui samal päeval salongist lahkusin. Soov on siiani alles, kuid tegemiseni pole asi veel jõudnud. Tean juba täpselt, mida tahan, kuid eks aeg pole veel õige olnud. Miskipärast ootan seda hetke, mil olen jõudnud inimesena sellesse punkti, kus tunnen, et olen selle oma nahale jäädvustamise ära teeninud. Eks pisut kulub veel aega. 

But as all those people who share the experience can tell, it is in many ways addictive. In a weird way the need for a new tattoo already formed itself right after stepping out of the salon on that very same day. The wish is still there, but I haven't got around getting it done yet. I know exactly what I want, but I guess the time simply is not right yet. For some reason, I am waiting for this moment where I feel I have reached this point in my life, where I feel I deserve leaving a new mark on my skin. It might still take some time until that happens, but I am in no hurry. 

Kuid mida võiksin soovitada nendele, kellel tatoveerimine plaanis? Esmalt kindlasti seda, et võtke enda jaoks aega. Tatoveerijad ei kao ilmselt kuhugi, seega pole ka kuskile kiiret. Nagu ma eelpool mainisin, võttis minul oma pisikese tatoveeringu puhul lausa aastaid aega, et õiget kindlustunnet leida. Samuti soovitan päev-kaks "proovitatoveeringuga" ringi patseerida. Nüüd, mil kauplused on erinevaid moekaid ajutisi tatoveeringuid lettidele toonud, on see ideaalne võimalus järele proovida, kas antud koht, pildike või idee tatoveeringust endast on ikka sulle loodud. Ise läksin lihtsama vastupanu teed ja sokerdasin musta tindipliiatsiga enam-vähem ideelähedase sõna randme siseküljele ja vaatlesin seda siis mõnda aega igast küljest, kuni sain aru, et koht ning idee on minu jaoks õiged. Kindlasti tasuks mõelda ka asukohale. Kas saab seda vajadusel kinni katta? Kuigi elu on muutunud palju vabameelsemaks ning tatoveeringud ei tohiks enam suuresti segada näiteks tööle saamist, tuleks mõne elukutse puhul kinnikatmise võimalust siiski kaaluda. Mina saan näiteks vajadusel alati käekella või mõne ehte käe ümber asetada. 

Samuti küsi ausat nõu oma sõprade-sõbrannade käest, eriti, kui asi peaks puudutama kindlate nimede või suuremate piltide kehale jäädvustamist...Mõtle ka sellele, kui suur on sinu valulävi ning uuri eelnevalt tuttavatelt või internetist, millised kohad tavaliselt kõige valusamad on. Mul polnud praktiliselt üldse valus ning tatoveering ise paranes ka kiiresti. Arvesta samuti ka paranemisajaga kaasnevaga. Näiteks alustades sellest, kui kaua suudad olla antud ala pesemata või kas saad käia näiteks osaliselt kasvõi juukseid pesemas? Ja kui juba tatoveerimiseks läheb, tuleks endale kindlasti otsida ka hea tatoveerija, kes sinu idee suudab ellu viia. Eks me ole kõik näinud neid äpardusi, mis 9gagi-sarnastele lehekülgedele üles teistele õppetunniks üles laetakse. Keegi meist ei tahaks sedasi lõpetada, eks?

But what I could say to all those who are still thinking of getting one? Firstly, take time. Tattoo makers will not disappear anywhere, so there is no rush. Like I said before, it took me years to get my little one done, just to build up confidence in my decision. I also recommend trying out wearing a fake tattoo or a temporary trial version for a day or two, just to make sure the idea or the location are really right for you. I took the easy way out and scribbled "Flake" onto my wrist with a black pen, just to see if the idea and location would really work for me. You should also consider the location of the tattoo really well. Can you cover it up when you should need it? Even though life has become much more liberal and getting a tattoo should not interfere with your chances of getting a job, it might be still necessary for some professions. For example I can always put a watch or some arm candy to cover mine up. You should also think through how high is your pain endurance and find out from your friends or the interenet what parts of the body usually hurt the most. Mine didn't hurt at all and healed fast - mostly because of its size. You should also consider all the things that come after getting it done, healing time etc. For example, how long can you stay away from showering the area or if you can go and shower partly, for example only your hair or sth? I had to shower fast and keep my arm away from water and hot steam for a week, because those might affect the intensity of the ink staying on your skin. 

You should also seek for honest advice from your friends beforehand, especially if it comes down to capturing certain names or bigger pictures onto your skin...And if you have already decided to get a tattoo, make sure to find a good tattoo artist for yourself. As we have all seen those unfortunate ones being uploaded as life lessons on sites like 9gag. And I doubt any of us wants to end up like that, right?

Olen üks nendest inimestest, kes iseendale võrdlemisi palju lubadusi annab. Antud protsess on kummaline segu sügavale enda sisemusse vaatamisest ning ümbritseva olustiku vaatlemisest. Tihtipeale juhtub seda siis, kui olen mingil põhjusel oma asjadega möödapääsmatult ummikusse jooksnud ja elu omamoodi taaskäivitamist vajab. Lubadused iseendale on mõneti nagu väikesed abimehed uue lehekülje keeramisel. Või vähemalt aitavad need natuke mõistust tuulutada ja värsket hingamist iseendaga kaasa tuua. Minu puhul aitab pisike lubaduse andmine taolises situatsioonis alati. Sageli on viimaste väljakäimise peamiseks tõukejõuks just rahuolematus nende asjadega, mis meile kõige tähtsamad kipuvad olema ning puudutavad meid ennast. Tihti kaldume samas aga nendes kohtades, kus enda elu mingil moel täiendada või paremaks saame muuta, end taga tagasi hoidma või neid sootuks kõrvale lükkama, keskendudes pigem teistele antud lubaduste pidamisele. 

I am one of those people who gives relatively many promises to myself. It is a strange combination of looking deeply inside of myself, feeling my emotions and observing what is happening around me. It often seems to happen when my life has somehow managed to finally hit the wall and crumble down, needing an urgent restart. Making promises to myself is somehow like a small helpful tool for turning a fresh page in my life, or if nothing else, at least for the time being, it helps to freshen up my mind a tiny bit. In such situations making even a small promise that could end up with a step forward in a right directions always seems to work. Although we often feel the impluse to make promises when being unsatisfied with some principal things in our lives, we seem to forget the most important part in the process itself - us ourselves. We tend to be drifting off course and setting ourselves aside, often making promises to others, while we could sweeten and add up to the value of our lives first instead. 

Sarnaselt eesmärkide loomisega on lihtne lubadusi anda, kuid samas on väga kerge nendest ka mööda vaadata või üldsegi ära unustada. Pärast mitmeid täitmata jäänud lubadusi olen ma aga mõistnud, et kõik peaks siiski jääma iseenda tõeliste võimete piiridesse. Õhulosse ning võimatuid asju võime oma peas luua kõik, kuid mis saab sellest edasi? Alustada tuleks väikestest ning lihtsasti täideviivatest asjadest. Näiteks on mõnel inimesel kes lubab, et hakkab elama nüüdsest ainult olevikus kui minevikus või tulevikus, ühtäkki raske hoobilt mälusopis pesitseva ajamasina uksed kinni lüüa ning oma asjadega tänasesse päeva hüpata. Või vahel on raske kinni pidada lubadusest end sellisena armastada nagu oled, teha endale peegli ees seistes vaid positiivseid komplimente või lasta lahti nendest asjadest või inimestest enda elus, kes elu kuidagi rikkamaks või paremaks muuta ei suuda. Me kõik oleme seal olnud, eks? Reaalsus on tihti vastupidine. Suured lubadused koosnevad minu arvates paljudes pisikestest, mida järgides jõutaksegi välja nende esialgu hirmutavate või saavutamatuteni.

Kuigi mõnes olukorras on suured lubadused kirjeldamatult vajalikud ning sel hetkel tuleb lihtsalt enda varjust üle hüpata, ehk jõuad sellel teel käies välja sinna, kuhu jõuda soovisidki. Näiteks lubasin iseendale, et olen julgem ning tegelen rohkem nende asjadega, mis mulle ilmselt palju rõõmu valmistaksid, hoolimata sellest, mida teised sellest ehk arvaksid. Sel põhjusel sündis ühe esimese sammuna ka see väike bloginurgake. 

Similarly to making promises it is also extremely easy to set targets and goals. And then look past them or even forget them as soon as you have made them. After many unfulfilled promises I have undersood that everything should be left between the borders of your own real capabilities. We are all able to build castles in the air, but what about the time after? You should start with simple things that are actually rather easy to accomplish. For example, it might be hard for a person, who until now has been comfortably living in the past or in the future, to one of a sudden shut down the doors of their inner time machine and to start living in the present instead. Or sometimes it is hard to keep a promise of loving yourself the way you are, treating yourself with loving words when standing in front of the mirror or let go of things and people in yourlife, that make you not a better person or add no value to it whatsoever. We have all been there, haven't we? The reality looks often different. In my opinion, big promises consist of many small ones. Following those should eventually lead you to those which at first might seem oh so frightening or not achievable. 

Although there are those moments where big promises are inevitable, so you just have to get your stuff together and do it and on the way it might lead you where you want to end up. For example I promised myself to be more brave and do those things that will probably give me much joy, no matter what others might think of it. Hence, as a first step, the blog happened. 

Seetõttu olen mina püüdnud oma lubadusi ühendada lihtsalt täidetavate eesmärkidega, mida annaks ka hõlpsasti oma igapäevaellu sisse tuua. Näiteks lubasin endale just viimati, et pühendan rohkem aega iseendale ja kannan enda eest paremini hoolt. See on minu jaoks ääretult oluline ning antud lubadusest kinnipidamine on omandanud märkimisväärse tähenduse. Kõige selle täideviimiseks võtsin oma eesmärgiks aga kirjutada vähemalt korra nädalas oma emotsioonid paberile ja viibida vähemalt kolm korda nädalas värskes õhus ehk teha sporti. Viimast olenemata aastaajast või ilmast. Kuigi ilm on viimasel paaril nädalal olnud olnud üsna niru - hall ning pime - ning kohutavalt raske on olnud end diivanilt lahti rebiva, üritan endale siiski meelde tuletada, kuivõrd klaariks muudab värske õhk mu pea ning rõõmsaks mu meeleolu. Ja iga kord, mil taas tuppa tulen, olen uut hingamist ja motivatsiooni justkui täis pikitud. Enda eest paremini hoolitsemine tähendab ka paremini toitumist, millest on praegusel peaaegu jõuluajal nii raske kinni hoida. Kuid olen eesmärgiks võtnud päevas kolm sooja või tervislikku toidukorda koos snäkkidega enda päevakavasse sisse viia. Noh, ütleme, et mõni päev on parem kui teine! 

That is also one of the reasons, why I have tried to unite my promises with goals that are relatively easy to achieve and easy to apply to my everyday life. For example I recently promised myself to devote myself more time and take better care of myself. It is extremely important for me to do so and I have given much importance to keeping this one. And to bring means to the end I have made myself write down my raw emotions at least once a week (a diary is a girl's best friend!) and to spend longer time outdoors at least three times a week. In other words - do sports, no matter the season or what the weather is like. Although the weather has been rather grey and dark for the past couple of weeks and it has been really difficult to deattach myself from the comfortable couch, I try to remind myself how clear the fresh air makes my head and how cheerful and motivated I always feel aftewards. Taking better care of myself also means eating better, although it has been a struggle, when all those yummy it-is-almost-christmas treats happen to pop out exactly when I don't need them. But I have set myself a goal to eat at least 3 warm or healthy meals every day. Though sometimes just eating a sandwich or two or candy or cookies or...name it yourself, has been such an easy way out...

Kuna hetkel ei istu ma nädala sees koolipingis ja ei omanda pidevalt uusi ning erialaselt arendavaid teadmisi, lubasin ma endale, et üritan ennast siiski mingil moel asjadega kursis hoida ja uusi asju õppides väikeseid samme oma tuleviku tarbeks teha. See on üks nendest lubadustest, mis kohe kindlasti eesmärkide olemasolu nõuab. Näiteks haarasin ma viimaks eesmärgilt sarvist kinni ja üritan viimaks ära õppida Adobe InDesign'i kasutamise (PALUN AIDAKE MIND), mille seadsin oma selle aasta üheks suureks eesmärgiks juba jaanuarikuu alguses. Üksteist kuud on möödas, kuid viimaks tegin üleeile oma esimese sammu, hurraa! Samuti üritan iga päev lugeda vähemalt ühe erialase huvitava ning silmaringi laiendava artikli. Oma saksa keelt olen ka üritanud eesmärgipäraselt parandada, lugedes saksakeelseid kirjutisi, kuulates muusikat või õppides juurde uusi sõnu või nende artikleid mõnda vahvat app'i kasutades (Duolingo on minu lemmik!). Üheks lubaduseks oli ka viimaks rohkem kirjutada ning end sõnas väljendada. Ja no siin ma olen! 

Ever since graduating university this summer, I haven't been acquiring any new and interesting knowledge, that could help me improve in my field, I still try to keep myself up to date and make small steps towards a better and smarter me, by learning some things on my own. That  is one of those promises that simply calls out for a list of goals! At the beginnig of this year I promised myself to finally take the bull by the horns and tackle learning how to use Adobe InDesign (PLEASE HELP ME). 11 months have passed, but here I am - finally made the first step. I also try to read at least one interesting or specialised article every day, which could on the way widen the circle of my knowledge or skills. I have also getting my feet wet trying to improve my German - reading articles, listening to music or learning new words or the grammar using some fun apps (Duolingo is my favourite!). One promise to myself was also to write and express myself more - well, here I am now!  

Muidugi on neid lubadusi veel teisigi, kuid kes jõuaks neid kõiki kirja panna, veel rohkem lugeda. 

Kuidas Teil iseendale lubaduste andmisega on? Annate neid kergesti ning täidate valvsalt? Või on Teilgi vahel asjaga raskusi?

Of course the list of promises does not end here, but who could write them all down, moreover read them. But how is it with you and making promises? Do you make them easily and keep no matter what? Or do you also have your struggles?

Fotod: Elise Ader

Foto: pinterest

Ülalpool toodud lause on ilmselt paljudele tuttav. Sest kes ei teaks kedagi, kes on ühtäkki võtnud ette ootamatult drastilise muutuse ja end täielikult ümber kehastanud. Muidugi on tavaliselt peamiseks muutujaks sellesama isiku juuksed. mida siis tihti mõnekümne sentimeetri võrra lühemaks lõigatakse või iseäralikku tooni värvitakse. Ja nii tobe kui see ka ei tundu, on selliste muutuste taga tegelikult tihti aga mingi sisemine murdepunkt, mida muutuse näol sisse õnnistatakse. Kas siis samm parema ja uuema iseenda poole või uue ning puhta lehekülje pööramine, selleks, et mingeid asju teistmoodi  ehk teha. 

Kui mu püsimatu iseloom ja tuhin asju pidevalt muuta, sealhulgas ka juukseid, kõrvale arvata, olen ka mina omajagu kordi oma kiharaid just eespool toodud põhjustel kas siis lõiganud või hoopistükis värvi muutnud. Lapsepõlves meeldis mulle pidevalt iseenda peal juuksurit mängida. Kahjuks sain, lisaks barbidele, uue soengu ka mina ise. Mäletan siiani seda hetke, mil ema mind pool-ahastuses jälle juuksuritooli, seekord siis päris juuksuri omasse, vedas ja juuksur ohkavalt lausus, et ei oska minuga seekord tõesti midagi peale hakata...

Seitmendast klassist alates sai minust, tüüpilisest heledast kartulikarva blondist, üleöö tulihingeline brünett, esiti küll kodus üksi värvimist alles katsetanuna pisut laiguline, ning nõnda püsisin ma kuni gümnaasiumi lõpuni. Kuigi mäletan veel seda hetke, mil üheskoos sugulasega, kes minust aasta kõrgemas klassis käis, ühtäkki oma juuksed kooli vetsus mingit veidrat pool-pungi stiili viljeledes lihtsalt maha otsustasime lõigata. Üks-kaks-kolm ja nii need kiharad jälle lühikesed olidki.

Tartusse kooli minnes otsustasin aga vaikselt tagasi heledamaks minna - seda otsust pean siiani üheks kõige targemaks. Avastasin tollal enda jaoks spordi ning koos suure elustiilimuutusega tegid õnneks arengusamme ka minu iseloom, stiilitaju ja juuksevärv. Õnneks ei teinud ma seda kõike aga üleöö ning triibutamiste abil vältisin seda kurikuulsat kollakas-oranži rebasefaasi. Enne Erasmuse üliõpilasvahetust ja alalist elukohamuutust otsustasin oma pikad kiharad aga sootuks impulsiivselt maha lõigata. Esialgsele eufooriale järgnes muidugi kerge kahetsus, sest kahjuks ei jää need lühikesed soengud minu puhul kunagi nii hoidma, nagu see pildike mu peas vahvatest lõikustest ette kujutab. Samal perioodil käisin paar päeva ka õnneks väljapestava pastelse roosa peaga ringi ning unistasin plaatinablondist peast, mille otstes troonib helelillakas varjund. Tagantjärele olen õnnelik, et kohaliku juuksuri mitteusaldamine mind seda plaani täideviimast takistas.  Ja muidugi ei puudu kogu kompotist mitmed-mitmed tuka ette lõikamised, mis igal korral piinarikka väljakasvatamisega end päädinud on. 

Mis mind juukseteemal aga üldse kirjutama ajendas on minu viimaste nädalate kuude suur tung taas endale tukk ette lõigata. Ja sellest suurt saladust tegemata võin öelda, et see soov on suuresti tugevas korrelatsioonis tahtega oma elus mingi põhjapanev muudatus ette võtta, mida hing juba viimased mitu kuud tagant on utsitanud. Õnneks on aga juuksuriajani veel oma kuu jagu aega, ehk suudan end sellest veel ümber veenda ning otsuseid ilma põhjapanevate välimuse muutusteta teha. 

Kuidas Teil juuksemuutustega lood on?

The quote on the picture above is probably familiar to many of you. Because who does not know someone who knows someone who has drastically changed their appearance overnight. The object of change mostly being the hair of the person. Whether the hair is being cut short a couple of dosen centimetres or the hair colour shade goes through a quick-temprered change in a completely different direction than usually. And as silly as it sounds, these changes usually represent some kind of an inner breaking points. Either they are taken as steps towards a better and renewed "me" or turning a new and clean page in your life, in order to make some things maybe differently than before.  

If I ignore my restless personality and the need to change things, including my hair, every now and then to bring some freshness to my life through that, I have been a victim of sudden and emotion driven hairstyle changes very many times. I loved playing the hairdresser as a child. Unfortunately the barbies weren't the only ones getting a new hair-do. I remember so clearly one time, when after another unfortunate game session of mine my mum took me to the hairdresser and as I was sitting in the chair, the hairdresser just sighed and said to my mum, that she simply doest not know how to fix this...

Ever since the seventh grade I made a drastic overnight change from a typical Estonian light potato-shade blonde into a dark brunette and I stayed this way until the end of high school. Although testing dying my hair at home on my own for the first time left me a little blotchy like a dalmatian...I just remembered how during that year of change me and my relative also decided to randomly cut our hair in the school toilet. 1-2-3 and cut! Worst decision ever...She happened to rock the short do much better than me though. After graduating high school and moving away to study I discovered sports for myself and along with a huge lifestyle change also my personality, sense of style and hair colour showed some signs of development. I decided to go slowly back to blonde. Luckily I did it with highlighting my hair every now and then, which helped me to avoid the awkward yellow-orange-ish foxy phase. I did try out a DIY ombre for a few weeks, but I never really liked it. Before my Erasmus exchange and temporary residency change, I just decided to cut my long hair short again. The excitement changed fast into regret as these short do's never seem to work for me the way I imagine them in my head beforehand. During that time I also walked around with a slightly pastel pink hair for a couple of days, as the dye was not permanent and washed itself off quickly. And of course I cannot forget the countless times of cutting a straight bang and the torture growing it out made me went through. Every time I thought never again, but then...

What made me address this topic was the urge to cut a fringe again. It has been going on for months weeks now and does not seem to go away. And without telling any lies, it seems to be in a strong correlation with my inner need to make some drastic changes in my life. And somehow it feels that when I cut the fringe, everything else will just follow. Luckily I still have a months until my appointment, so I hope I can change my mind by then. And if not...then we'll see what damage I have done! :P

How is it with you and your hair? 

Ei oska seda tunnet kohe sõnadega kirjeldadagi, kui sombune ning ääretult väsitav novembrikuu ootamatult esimese lumega automaatselt sellesse sooja ning puhtasse jõuluaega ümber muundub. Minu jaoks on see hetk igal aastal uskumatult oodatud ja eriline ning täidab kogu kere ühtäkki sellise pehme õnnetundega, mida tõesti ainult sel aastaajal tunda võin. Korraga muutub kogu see pimedus ja värvidepuudus tänavalampide valgusvihus sillerdades nii romantiliseks ja silmale ilusaks vaadata. Just sellel momendil muutub Otepää minu jaoks maailma kõige ilusamaks paigaks, kus olla. See kõlab naljakalt, kuid ilmselt ei suudaks ma talvehakul end mitte kuskil mujal nõnda soojalt ja koduselt tunda, just nagu oleks mind õndsalt sooja vati sisse mähitud. Ja just sellesama tunde tõttu võin ma vabalt järgmistel talvekuudel nendel tänavatel õhtupimeduses ringi komberdada ja külma trotsida. Ilmselgelt ei suuda ka ära oodata seda momenti, mil suusad esimest korda jalge alla saab pandud!

Tunneb Teist ka keegi esimese lume tulekul sarnaseid tundeid? Või olete paduhingelised talvevastased?

Almost every year something special happens, when the grey and extremely tiring November suddenly transforms into this weirdly warm and pure christmas time. The first snow. It already sounds magical, doesn't it? That moment is so awaited and special for me. It somehow fills me with this soft feeling of happiness that I can only feel during this time of the year. Suddenly the glistening light of the streetlights turns the overpowering darkness into something so romantic and easy on the eye. And exactly on that moment Otepää becomes the most beautiful place to be on Earth for me. It might sound funny, but I could probably never feel so warm and homey anywhere else, as if I had been tightly wrapped into soft cotton. This feeling is also the reason I am more than happy to stride around the streets and fight the cold during the upcoming winter months. And of course, I cannot wait until I can finally put a pair of skis under my feet!

Do you feel any similar feelings when the first snow comes? Or are you a total no to snow kind of a person? 

Kuna Oslo on võrdlemisi väike pealinn, on seal väga lihtne jalgsi ringi liikuda. Nagu siiani kombeks on olnud, otsisin ka sel korral endale väikese kaardi, kuhu märkisin eelnevalt või jooksvalt ära kõik need objektid, mida silm ihkaks näha. Ja nõnda saigi linn põhjalikult läbi käidud. Oslo ilusatel tänavatel loogeldes jäi kuidagi eriti silma see lihtne, kuid samas ääretult elegantne ja skandinaavialik arhitektuur, mis mulle eriti meeltmööda on. Jalutada tuleks kesklinnale lisaks kindlasti nii luksuslikus Majorstueni  kui ka imeilusas Frogneri linnaosas, kus kaamerasilm tahaks peaaegu igat tänavanurka, maja või viimaste kombinatsiooni jäädvustada. Unustada ei tohiks ka suurejoonelist ooperit! Erinevate vahvate pubide-baaride külastamiseks sobib ideaalselt tudengite alaks tituleeritud Grünerlokka. Samuti on kohustuslikuks vaatamisväärsuseks Frogner'i park koos Vigelandi skulptuuriparkiga ning Aker Brygge koos oma sadamakai ning vana kindlusega. Kuigi Aker Brygge tundub päeval olevat selline tüüpiline mereäärne popp koht, täidetuna lugematul arvul erinevate restoranide, butiikide ning galeriidega, ärkab see paik õhtu ning pimeduse saabudes maagiliselt ellu, jättes meeltesse kustumatu jälje. Peamiseks põhjuseks sellele on asjaolu, et Oslo inimestel ei ole kombeks õhtuti kontoritest lahkudes tulesid välja lülitada ning nõnda säravadki modernsed klaashooned, mis omavahel mitmete sillakeste ja teede abil ühendatud, just nagu säraküünlad vana-aasta õhtul.   

As Oslo is a relatively small capital, it makes it very easy to discover it on foot. Ever since my first travels, it has become a custom to fetch a free map from a tourist office and mark all the places I want to visit beforehand. That makes it easier to effectively cover all the important areas in a limited amount of time.  The first thing that caugh my attention when walking the streets was the simple, yet elegant and throughrougly scandinavian architecture, which is exactly my cup of tea. In addition to the centre, you should definitely look out the luxurious Majorstuen and gorgeous Frogner boroughs. The latter made me take out my camera almost on every step I took, whether there was a beautiful street corner, a house or a combination of those two. I also cannot forget the amazing Opera building. If you are more up to visiting some hip and cool places, you should check out the Grünerlokka borough, more knowns as the former working class and student district. A mandatory tourist attraction is definitely the Frogner park alongside the Vigeland sculpture park. Also Aker Brygge with its harbour and fortress. During the daytime Aker Brygge seems to be just another popular place next to the sea, filled with numerous restaurants, boutiques and galleries, but when the sun sets, it simply comes alive! The reason behind it lies in the Norwegian office worker's weird habit of not shutting off the light when leaving the offices in the evening. And that is why the modern glass buildings light up just like the sky on the new years eve. 

Heaks võimaluseks Osloga tutvumise puhul on ühistranspordi kaardi ehk reisekort'i soetamine, mida saab kasutada nii trammi, bussi, metroo kui ka praamidega. Kaardi hinnakirja leiab siit. Viimane on suurepärane võimalus teha väike ringreis lähedal asuvatele imearmsate värviliste majakestega täidetud saartele. Samuti saab sel moel mugavalt ligi kuulsale Holmenkolleni staadionile ning ümbritsevatele matkaradadele. See on ka üks nendest asjadest, mis mulle Oslo puhul meeletult meeldis: kerge on olla osa linnamelust ning kõikidest sellega seotud hüvedest, kuid soovi korral saab vähese ajakuluga minna rohelusse ning seal liikudes meeli puhastada. Hämmastav on ka näha, kui aktiivsed ja liikuvad sealsed inimesed on, hoolimata vanusest. Ilmselt oli ka minu reisi üks tipphetki teekond Holmenkollenini, mille jooksul muutusid linnamajad sujuvalt üle kenadeks muinasjutulisteks mägimajakesteks ning vaade silme ees laiuvale linnale ning merele aina kaunimaks. Päikselise ilma ajal on antud retk lihtsalt maagiline!

A good way to get around Oslo is purchasing the public transport card, in Norwegian called Reisekort. Owning the card lets you use the trams, buses, metro and also the ferries. The latter gives you an excellent chance to have a small roundtrip around the small islands filled with cute and colourful (summer)houses. And if you want to walk around some of the islands, maybe even have a picnic on the weekend, just hop off and enjoy it, as the ferries run regularly. The public transport (metro) also takes all the people up to the hills to explore the famous Holmenkollen sports arena and the many hiking trails nearby. It was amazing to see how active the locals are, no matter the age or weather. But if you want to see something really beautiful, take a ride up to the Holmenkollen on a sunny day and let Oslo just broaden up right in front of your eyes. It only takes a small trip to be a part of something beautiful. 

Kokkuvõttes võib öelda aga nendele, kellel reis Oslosse on plaanis, järgmist:

- jaluta julgelt Oslos ringi ilma kaarti pingsalt jälgimata ning naudi seda, mida linnal on pakkuda

- proovi kindlasti nende versiooni kaneelirullidest ehk kanelbolle't

- kui sinu eelarve on piiratud, proovi seal alkoholist hoiduda. Väljas käies on õlu (sealne odavaim alkohoolne jook) hinnaks keskmiselt 10€. Kuid see-eest on paljudes kohtades suur valik erinevaid õlusorte. Kokteilisõpradele soovitan külastada mõnusalt Hawaii-teemalist Aku-Aku Tiki baari, mis suure tõenäosusega nädalapäevast hoolimata rahvast pungil täis on. Need, kellele meeldivad pisut teistmoodi pubid ning Packmani-laadsed mänguautomaadid, külastagu kindlasti Tilti mängubaari.

- kui sulle õlu ei maitse, soovitan proovida Bulmersi nimelist siidrit. See jääb enam-vähem õluga samasse 

- paljudes pubides algab vanusepiirang 23. eluaastast - hoia dokument enda ligidal

- ja see on tõsi, toidupoodide hinnad ajavad esmapilgul poodi sattudes peaaegu et hauda, seega planeeri oma ostud hoolikalt ning kui sinu majutus võimaldab, tee ise süüa. Või uuri eelnevalt, milliseid madalama hinnaklassiga toidukohti teised internetis soovitavad.

- Tallinnast viib mõistliku hinnaga Oslosse Norwegian Air või Ryan Air, seda eriti veel käsipagasiga sõites. Norwegian pakub aga lennukis tasuta WIFI't ning lennukisse astudes ei ole sugugi tunda, et tegu oleks nii-nimetatud odavlennufirmaga

- Gardermoen lennujaamast tasub kesklinna sõitmiseks palju reklaamitud Flytoget lennujaama ekspressrongi asemel valida rahvuslik rongikompanii NSB, mis viib sind kohale poole odavama hinnaga (90 NOK). Rygge lennujaama ja Oslo vahel opereerib spetsiaalne Flybussen buss, mis kohandab enda väljumisaegu vastavalt Ryan Air'i väljuvate või saabuvate lendudega. Kui sul juhtub olema kehtiv ISIC kaart, siis tuleks seda kindlasti bussijuhile ka näidata - saab tudengisoodustust! 

Igatahes võib öelda, et Oslo jättis minusse tõesti sügava jälje ning soovi peagi tagasi minna. Enne peab muidugi rahakott pisut kosuma, hehe! 

Kui Teil juhtub olema veel küsimusi või enda soovitusi, andke sellest kommentaarina märku! 

To sum up, here are some tips in case you plan to visit Oslo anytime soon:

- dare to walk around the city without precisely following the map and enjoy the secret wonders the city has to offer

- you must try out their take on the cinnamon bun - kanelbolle

- if your budget is limited, try to stay away from alcohol. In most bars the beer (the cheapes alcoholic drink) costs around 10€ a bottle. But most places seem to have a decent selection of various beer types, which should compensate the price factor a little bit. If you are a fan of coctails, go and check out hawaiian-style Aku-Aku Tiki bar. But be aware, it might be packed with people, no matter the day. And if you happen to be more for bars that offer fun entertainment (like Packman game automats), check out Tilt bar. 

- in many places the age limit starts from 23 - so keep your ID handy.

- Norwegian Air offers great prices for flight tickets, especially if you are used to travelling with hand luggage, hehe! And there is also WIFI on board - beat that, right?

- Getting from the Gardermoen airport to Oslo, I recommend to take the national railway company NSB rather than the Flytoget Airport Express, as the latter is half more expensive. 

If you have any more questions or tips, let me know in the comment section!

Naljakas, kuidas igal aastal see november oma pimeduse ja värvipuudusega nõnda ootamatult jalust maha niidab. Just nagu esimene lumi, mis võrdlusena autojuhtidelt justkui juhtimisoskuse ning igasuguse mõistliku käitumise käest röövib. Kuigi tuleb tunnistada, et tänavune sügis on olnud äraütlemata kaunis ning tavatult päikseline, ei muuda see praegust hallollust, mis taevas päikest varjutab, ning järjekindlalt ülalt alla ladistavat vihma, kuidagi kergemini üleelatavaks. Ilmselt pole ma ainus, keda vaevab juba hommikul vara silmi avades raskekujuline ja ootamatult esile kerkinud narkolepsia ning kere teki alt kohe kuidagi välja ei taha tulla.

Kui aasta 2015 teine pool on millegagi siiani silma paistnud, siis on selleks ilmselt olnud tõelised muutused. Ja eks sellistel aegadel on valikuvõimalusi vaid ka mõni. Minu puhul siis kas muutustega kaasa minna või käed ristis vastu seista. Proovisin nii üht kui teist ning viimaks jõudsin järeldusele, et selleks, et midagi korda saata või saavutada, on vaja asju teha moel, mida varasemalt teha pole julgenud või milles olen siiani kahelnud. 

Bloginud olen ma juba aastaid. Võib-olla ehk kauemgi kui ise oleksin osanud oodata. Isiklikust blogist kasvas välja toidublogi, mis tänaseks päevaks end on kuidagi ammendanud ja kuhu kirjutamiseks enam nõnda palju motivatsiooni pole leidnud.  Kuid siin ma nüüd olen, loon taas enda jaoks keskkonda, mis kajastaks kõike seda, mis on südamelähedane ning jääks oma olemusega ka ajarattale vastu astudes püsima. Olen tundnud palju puudust kirjutamisest ning ehk suudan vana kire siin taas ellu äratada, piiramata end varasemalt ette jäänud kindlaksmääratud konteksti raamidega.

Ilmselt leiab siin tulevikus eest teemasid toidust, spordist ning moest sisustuse, fotograafia ja igapäevaeluga seonduvate teemadeni välja. Võtan seda kui planeerimata ning üdini spontaanset seiklust, millele pärast vahva ning südant soojendav oleks tagasi vaadata. 

If someone asked me what makes the second half of my 2015 special, then I would most certainly bring out the major changes that have taken place. Both in my personal and "professional" life. And those changes gave me only a few options to pick from. Either to go with the flow or refuse to even look at the possibilities those might bring along. I tried out both, but eventually came to the conclusion that in order to really accomplish something new and different, one must actually go after those things that might lie behind the border of one's comfort zone. 

I have been blogging already for years. Sometimes I am surprised how long I have kept writing into this little web diary world of mine. It all started off with writing about personal and more trivial things, and over the years it grew more into blogging about food I accomplished to cook in my kitchen. But here I am again, creating an environment, where I could share all things that are close to my heart and would stand against the wear and tear of time. 

I hope that the future will bring many posts about food, sport, fashion, design and daily joys & struggles, that might inspire some of you as well. 

Foto: Kätlin Riivik