Just as beautiful as

Millegipärast on mul viimasel ajal olnud tunne, et vanuse kasvades jäävad need kõikvõimalikud "esimesed" korrad, mida paljudel puhkudel niivõrd suure elevusega varasemalt on oodatud, aina vähemaks. Asjad hakkavad tasapisi korduma ning ei ole ehk enam nii erilised kui ehk võiksid olla. Ehk on see lihtsalt kergelt tavapärasema elurütmi saabumine - hinges pisut küpsemaks kasvamine -, mis kõik ümberringi toimuva pisut harilikuks muudab, aga eks see ole ka normaalne. Kuid mõnikord suudab elu siiski pisut mingil moel ootamatult üllatada ja midagi uut eluteele veeretada. 

Näiteks ei osanud ma elus arvata, et mingil hetkel jaanipäeva kuskil mujal tähistan kui Eestis. Kõigi nende aastate vältelt on see püha mu kodukohaga kuidagi nii tihedalt kokku kasvanud, et oli raske lausa ette kujutada, et see võiks kuskil mujal aset leida. Kuid ometi nii ta läks. Aasta pikim päev möödus Poola kodu aia hubases õhkkonnas heade inimeste, Eesti traditsioonide ning kõrvu kostuva kergelt praksuva jaanitule seltsis. Viimane oli küll väheke väiksem kui tavaliselt, kuid siiski päris oma. Hing igatses küll õige pisut omade seltsi, aga küll jõuab ka seda. Minu esimesed Poola jaanipühad. 

Neid esimesi ikka leidub veel. 

For some reason I have had this feeling that as my age increases, all these possible "firsts", that I have previously so eagerly anticipated to happen, have started to take place less and less. Slowly things seem to repeat themselves and are probably a little bit less special than they actually could be. Maybe it is a natural consequence of the arrival of a normal life rhythm - the process of becoming more mature inside -, that makes everything surrounding you become more or less ordinary, but I suppose that is just how life comes about. But sometimes it still manages to surprise me and throw something unexpected onto my way.

I never thought I will celebrate Midsummer anywhere else than Estonia. After all these years the holiday had totally grown to my hometown, so that it was impossible to think it could take place in any other place. But that is how it went. The longest day of the year was celebrated in the garden of my Polish home, accompanied by lovely people, Estonian traditions and the sound of a true Midsummer fire crackling in the background. The latter was slightly smaller than usually, but still our own. My first Polish Midsummer. 

So there are still some firsts left after all.

Väheke vaikseks on kõik siin muutunud, kuid ausaltöeldes ei suuda seda endale kuidagi ka pahaks panna. Päevad on muutunud aina pikemaks ja suvi on siinpool maailma igatepidi kirevalt õide puhanud. Kuid ometi on tihti tunne, et aeg möödub üleliia kiiresti ja enam pole palju jäänud selleni, mil jälle suure hooga jõule tuleb hakata ootama. Kuid sellele ei taha ma hetkel küll rohkem enam mõelda... Pigem lasen mõttel joosta kõigile nendel õhtutele Vistula jõe kaldal, mil päike end veepinnal vikerkaarevärvides hea muusika ja seltskonna saatel öösse veeretab ning spontaansetele lühikestele töönädalasse jäävatele kokkusaamistele, mis hoolimata esialgsetest plaanidest ootamatult varajaste hommikutundideni kestavad. Ja nendele hetkedele, mil siis väsinult ning magamatusest hüperaktiivsena, kuid ikkagi rõõmsana tööpukki tuleb naasta. Või mõnusat laiskust täis nädalavahetustele, mil aias lesides suvine grillilõhn ninna tungib ja sõprade naer kõrvus kajab. Või sellele, üle pika aja majas eesti sõprade nägusid ja keelt sai näha-kuulda. Neid ilusaid hetki on olnud nõnda palju ja loodetavasti tuleb neid sel suvel veelgi.

It has been a little bit quiet over here, but to be honest, I cannot put myself to blame in this situation. The days have become longer and summer with all its colours has suddenly come into life. Yet I often get this strange feeling, that everything is passing oh so quickly and that soon the time to start looking forward to Christmas will come around again. But I suppose that is not exactly what I want to think of right now... I would rather let my mind wander off to all those evenings spent on the beach of the Vistula river, with the rainbow coloured sunset painting pictures in the sky. Or to those spontaneous mid-week casual get-togethers that despite the initial plans somehow still end up in us getting home in the early morning hours and going to work hyperactive and with barely any sleep - but still happy. Or all the enjoyably lazy weekends sitting in the garden and the smell of grilling and the laughter of people surrounding me. Or the moment of finally hearing and seeing those precious Estonian faces again. There have been so many of those beautiful things happening in my life lately and I hope this summer will bring along so much more of those. 

 Öeldakse, et asjade eest põgenemine pole kunagi see kõige õigem lahendus. Kõik, mis jääb eemale astudes õhku kirvena rippuma, ei kao ju ilmselt kuhugi ning jääb mõningal määral varjuna kannul käima. Kuid mõnikord ei ole nende asjade või situatsioonide oma väe ja võimuga lahendamine sugugi enese teha ja nii ei jäägi muud üle, kui kerge nukrusevarjundiga tundega südames käed rüppe lasta ning mõista anda, et need lahingud ei ole minule mõeldud. Sest antud valik on kordades parem kirve pidevast pea kohal rippumisest ning ootustest, mil kõik viimaks laiali lendab.

Olen oma elus palju taolisi asju enda õlule kanda võtnud. Püüdnud hakkama saada asjadega, mis mu ellu ehk liialt varakult või valede inimeste näol on saabunud. Võtnud nii-öelda karjajuhi positsiooni: tegevusi suunanud, asju nullist üles ehitanud ning võidelnud asjade eest, mida oleksid pidanud tegema teised inimesed mu elus. Kuid eks kõik see on mind omal moel ka kasvatanud ja õpetanud. Toonud mind omal moel tänasesse hetke ning pannud mõistma, et nüüd on aeg enda huvide, soovide ja elutee kujundamise eest seista.