No nii...naljakas on mõelda, et täpselt eile aasta aega tagasi istusin ma Riia lennujaamas ning kirjutasin suure ootusärevuse ning kerge kartusega hinges seda postitust. Või et täna täpselt kaksteist kuud tagasi alustasin teekonda tööpostil, mis terve selle aja jooksul nõnda palju muudatusi, uusi teadmisi, kogemusi ning lisaks kõigele ka vahvaid sõpru endaga kaasa on toonud. Mul oleks ühtaegu nii palju öelda, kuid samas on nõnda raske kõiki neid tundeid ja mõtteid sõnadesse panna. Kuid teeme proovi...
Varssavi tõi endaga kaasa sõnulkirjeldamatu vabaduse minu ellu. Tunnen, et selle mõttega enda sammud siiapoole seada lõikasin end lahti kõikidest nendest rohkem või vähem negatiivsematest sidemetest, mis nõnda kaua mind enda haardes kinni hoidsid. Terve see aeg siin on mind inimesena nõnda palju kasvatanud ning aidanud avastada külgi, kasvõi tööalaseid, mida ma ei uskunud endas leidvat. Olen õppinud end ning oma oskusi hindama, enda eest seisma ja astuma samme nende asjade nimel, mis südamelähedased. Ja kuigi mul oli esialgu kohutavalt raske harjuda Varssavi suurusega ning inimesterohkusega (head aega isiklik ruum), on minu aasta siin olnud suureks tõestuseks sellele, et inimene harjub lõpuks kõigega. Enam ei tundu imelik see, et ühistransporti kasutades pidevalt keegi olude sunnil mulle ebaloomulikult lähedal seisab ning peaaegu kuklasse või näkku hingab. Või et poest piima-leiva-saia ostmiseks tuleb enamasti suurem jalutusretk ette võtta - enam ei saa lihtsalt Nurga poes kippelt-käppelt ära käia. Samuti hakkavad loomulikumaks muutuma pikad distantsid, mida kasvõi tööle jõudmine endas peidab (edasi-tagasi võtab see aega maksimaalselt nii 2 tundi). Lisaks hakkab ka keha kõigi nende ilmamuutuste ning teistmoodi õhuga harjuma ja enam ei jää nõnda palju ka haigeks.
Samuti hakkan harjuma ka selle vahel karjuva koduigatsusega hinges, mis pimedamatel talveperioodidel ikka eriti sügavalt välja lõi. Eks suviti ole ikka igal pool kergem ning tollal uude ja põnevasse kuude mähitud tegevuste keskel seigeldes ei jäänud siis aega nii väga kodu peale mõelda. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kripeldama kõik see, mis siin tehtud sai, kuid kodustega jagamata jääb. Eriti tundsin seda jõulude ajal, mil suures pühadetuhinas vaid loetud päevad koduseinte vahel sain veeta ning siis jälle rutates tööpostile pidin naasma. Ilmselt perest ja kõige lähematest sõpradest eemalolek ongi minu siinpool viibimise suurimaid pahupooli. Tihtipeale soovin, et saaksin enda elu siin (töö, uued sõbrad-tuttavad) ning kõige selle, mille Eestisse maha jätsin (pere, parimad A ja R), kuidagimoodi ühendada. Niimoodi mõtlengi vahel, et ehk on aeg tagasi Eestisse naasta, kuid siis järgmisel hetkel leian end mõttelt, et ma ei ole selleks veel kuidagi valmis. Aga egas midagi, küll aeg näitab, mis edasipidi juhtuma hakkab ning ehk tuleb mingil hetkel ka see lahendus, mida sügaval sisimas otsimas olen.
Kuid teistpidi on see koduigatsus pannud mind oma pere ja sõpru seda enam väärtustama. Asetanud elu keskpunkti just selle, kui olulised need inimesed ja hetked, mida ma nendega nüüd koos veeta saan, on. Iga päev, mida ma nüüd koju käies veedan, on väärt kullahinda (lisaks sellele, et koju lendamine poola raha vääringus paras röövel on...). Ilmselt ongi nõnda, et enne ei tea, kui imeline kodu on, kui oled mõnda aega sealt eemal viibinud. Võin käsi südamel öelda, et Otepää metsade ja küngaste vastu ei saa lõppkokkuvõttes miskit. Lisaks ei ole ma iial nõnda palju oma kodukohast puudust tundnud, kui siin õhtupimeduses tänavaid mööda jooksutrenne tehes. Ja ilmselt ei ole toidust vaja rääkima hakatagi - neelud käivad pea iga päev musta leiva, pasteedi ning vahel ka maiustuste järele. Lisaks võtaks hea meelega mõne paki kodust kaerahelbeputru ning kodujuustu.
Aga jah, ei teagi, kuhu selle kõigega tüürin. Kuid kokkuvõttes on olnud suurepärane aasta. Mul on olnud võimalust tutvuda niivõrd paljude erinevate ja vahvate inimestega, sealhulgas oma imeliste majakaaslastega, kes mulle siin täitsa pere eest on. Need kolm inimest on mulle pakkunud loendamatul arvul hetki, mida ilmselt endaga igavesti südames kaasas kannan. Olen ühteaegu nii tänulik kui ka uhke, et olen suutnud tööl ennast tõestada, väga palju õppida ning end arendada ning sealjuures pisut ka ametiredelil tõusta. Olen õnnelik. Ja see on see kõige tähtsam!
Eks näis, kas siin teisegi aasta vastu pean või tuleb kodutee jalge alla võtta... Vaid aeg näitab!
