Just as beautiful as

No nii...naljakas on mõelda, et täpselt eile aasta aega tagasi istusin ma Riia lennujaamas ning kirjutasin suure ootusärevuse ning kerge kartusega hinges seda postitust. Või et täna täpselt kaksteist kuud tagasi alustasin teekonda tööpostil, mis terve selle aja jooksul nõnda palju muudatusi, uusi teadmisi, kogemusi ning lisaks kõigele ka vahvaid sõpru endaga kaasa on toonud. Mul oleks ühtaegu nii palju öelda, kuid samas on nõnda raske kõiki neid tundeid ja mõtteid sõnadesse panna. Kuid teeme proovi...

Varssavi tõi endaga kaasa sõnulkirjeldamatu vabaduse minu ellu. Tunnen, et selle mõttega enda sammud siiapoole seada lõikasin end lahti kõikidest nendest rohkem või vähem negatiivsematest sidemetest, mis nõnda kaua mind enda haardes kinni hoidsid. Terve see aeg siin on mind inimesena nõnda palju kasvatanud ning aidanud avastada külgi, kasvõi tööalaseid, mida ma ei uskunud endas leidvat. Olen õppinud end ning oma oskusi hindama, enda eest seisma ja astuma samme nende asjade nimel, mis südamelähedased. Ja kuigi mul oli esialgu kohutavalt raske harjuda Varssavi suurusega ning inimesterohkusega (head aega isiklik ruum), on minu aasta siin olnud suureks tõestuseks sellele, et inimene harjub lõpuks kõigega. Enam ei tundu imelik see, et ühistransporti kasutades pidevalt keegi olude sunnil mulle ebaloomulikult lähedal seisab ning peaaegu kuklasse või näkku hingab. Või et poest piima-leiva-saia ostmiseks tuleb enamasti suurem jalutusretk ette võtta - enam ei saa lihtsalt Nurga poes kippelt-käppelt ära käia. Samuti hakkavad loomulikumaks muutuma pikad distantsid, mida kasvõi tööle jõudmine endas peidab (edasi-tagasi võtab see aega maksimaalselt nii 2 tundi). Lisaks hakkab ka keha kõigi nende ilmamuutuste ning teistmoodi õhuga harjuma ja enam ei jää nõnda palju ka haigeks. 

Samuti hakkan harjuma ka selle vahel karjuva koduigatsusega hinges, mis pimedamatel talveperioodidel ikka eriti sügavalt välja lõi. Eks suviti ole ikka igal pool kergem ning tollal uude ja põnevasse kuude mähitud tegevuste keskel seigeldes ei jäänud siis aega nii väga kodu peale mõelda. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kripeldama kõik see, mis siin tehtud sai, kuid kodustega jagamata jääb. Eriti tundsin seda jõulude ajal, mil suures pühadetuhinas vaid loetud päevad koduseinte vahel sain veeta ning siis jälle rutates tööpostile pidin naasma. Ilmselt perest ja kõige lähematest sõpradest eemalolek ongi minu siinpool viibimise suurimaid pahupooli. Tihtipeale soovin, et saaksin enda elu siin (töö, uued sõbrad-tuttavad) ning kõige selle, mille Eestisse maha jätsin (pere, parimad A ja R), kuidagimoodi ühendada. Niimoodi mõtlengi vahel, et ehk on aeg tagasi Eestisse naasta, kuid siis järgmisel hetkel leian end mõttelt, et ma ei ole selleks veel kuidagi valmis. Aga egas midagi, küll aeg näitab, mis edasipidi juhtuma hakkab ning ehk tuleb mingil hetkel ka see lahendus, mida sügaval sisimas otsimas olen.

Kuid teistpidi on see koduigatsus pannud mind oma pere ja sõpru seda enam väärtustama. Asetanud elu keskpunkti just selle, kui olulised need inimesed ja hetked, mida ma nendega nüüd koos veeta saan, on. Iga päev, mida ma nüüd koju käies veedan, on väärt kullahinda (lisaks sellele, et koju lendamine poola raha vääringus paras röövel on...). Ilmselt ongi nõnda, et enne ei tea, kui imeline kodu on, kui oled mõnda aega sealt eemal viibinud. Võin käsi südamel öelda, et Otepää metsade ja küngaste vastu ei saa lõppkokkuvõttes miskit. Lisaks ei ole ma iial nõnda palju oma kodukohast puudust tundnud, kui siin õhtupimeduses tänavaid mööda jooksutrenne tehes. Ja ilmselt ei ole toidust vaja rääkima hakatagi - neelud käivad pea iga päev musta leiva, pasteedi ning vahel ka maiustuste järele. Lisaks võtaks hea meelega mõne paki kodust kaerahelbeputru ning kodujuustu.  

Aga jah, ei teagi, kuhu selle kõigega tüürin. Kuid kokkuvõttes on olnud suurepärane aasta. Mul on olnud võimalust tutvuda niivõrd paljude erinevate ja vahvate inimestega, sealhulgas oma imeliste majakaaslastega, kes mulle siin täitsa pere eest on. Need kolm inimest on mulle pakkunud loendamatul arvul hetki, mida ilmselt endaga igavesti südames kaasas kannan. Olen ühteaegu nii tänulik kui ka uhke, et olen suutnud tööl ennast tõestada, väga palju õppida ning end arendada ning sealjuures pisut ka ametiredelil tõusta. Olen õnnelik. Ja see on see kõige tähtsam! 

Eks näis, kas siin teisegi aasta vastu pean või tuleb kodutee jalge alla võtta... Vaid aeg näitab!

*

Ja ongi jälle uus aastanumber käes. Uskumatu, kuidas aeg lendab, eks? Ei saa arugi, kui jälle need kaksteist kuud mööda libisevad ja tuleb kõigele tagasi vaadata, möödunut analüüsida ja omad kokkuvõtted teha. Kaasa võtta selle, mis mingil määral väärtuslik ja oluline, ning maha jätta kõik, mis hingele kuidagi head ei tee. 

Tõttöelda olin käesoleva aasta esimesel päeval just nagu halvatud. Mingi kummalise melanhoolse udu sisse mässitud, oskamata öelda miks. Selline "ma ei tea, mida oma eluga peale hakata ja kõik on nii mõttetu" tuju uhtus lainena minust üle ning ei läinud enne mööda, kui õhtu end une saatel hommikusse veeretas. Kätte jõudis jälle üks uus esmaspäev, mis tõi kaasa uue alguse, mingi meelerahu ja puhtad mõtted. Eks see iga-aastane üleminek ühest numbrist teise on alati kohati kummaline ning asjadega harjumine võtab pisut aega. Kuigi mingit ülemäära suurt muutust aastanumbri muutumine ju endaga tegelikult kaasa ei too. Pelgalt sümboolne ettevõtmine.

Kuid...2016 oli ausõna mu jaoks täiesti elumuutev aasta. Segadusest ja kaosest aasta alguses kasvas välja ootamatu elukohamuutus, mis tuli välja, et on üks mu senise elu parimaid otsuseid üldse. Ei osanud oodata, et Varssavi istutab end sügavalt mu südamesse ja võtab endale kodu tähenduse. Kõigist nendest paikadest, kus olen saanud lühemat või pikemat aega peatuda, mida olen saanud "koduks" kutsuda, on Varssavi Otepääle kõige lähemale trüginud. Olen äärmiselt tänulik, et mind ümbritsevad inimesed, keda saan kutsuda oma teiseks pereks ning kes niivõrd oluliseks on saanud. Ja kuigi kodu ning oma inimeste igatsus murrab vahepeal tormiliselt hinge ja mõtted trügivad ikka sinna Eestimaale naasemise peale, ei mahu see mõte järgmiste kuude ettevõtmiste nimekirja vist küll kohe mitte. 

Olen õnnelik, et leidsin endale töö, mis mulle päriselt ka korda läheb ja huvi pakub. Töö, milles tunnen end hästi ja milles näen ka tulevikku. Et kuulun kuhugi, kus mind võtavad igapäevaselt vastu uskumatult toredad ja vahvad inimesed, kes inspireerivad ning annavad motivatsiooni nendeks päevadeks, mil kerge hooajaline väsimus peale kipub tulema. #cheiler

2016 muutis mind hingepõhjani. Tunnen, et ei ole kunagi varem oma elus olnud rohkem mina, kui ma olen tänasel päeval. Olen õppinud end tõeliselt tundma ning tean, kuidas asjad mu puhul toimivad. Olen saanud paljudele asjadele vastuseid, mida juba aastaid endalt küsinud olen. Ei oska sõnadesse seda iseenda armastamise ja esimeseks asetamise tunnet panna, mida viimane aasta endaga kaasa on toonud. Olen sisemiselt kasvanud ja arenenud niivõrd palju, et tean, et ükskõik mis või kes teele ka ei satuks, senikaua, kuni olen teinud iseendaga sisemiselt rahu, ei raputa miski minu paati. 

Ilmselt võingi kokkuvõtvalt öelda, et olen südamest tänulik. 2016 õpetas, andis ning ühteaegu võttis palju, kuid kõik see oli vajalik. Aitäh 2016, et tegid minust selle inimese, kes tahan olla.

---

2017, here you are. It is amazing how time flies by, isn't it? I guess we don't even realise, when once again these twelve months have passed and you need to look back at the passed time, analyse and make your conclusions. Take along what somehow means something to you and leave behind all whats bitter to the soul. 

Truth to be told, on the very first day of the new year I was feeling kind of paralysed. Wrapped into some kind of a melancholic fog, without any particular reason to feel this way. This 'I don't know what to do with my life and nothing makes sense' mood blew me off my feet and didn't pass until after a good night of sleep. A new Monday came along, which brought a new start, some kind of peace of mind and clean thoughts. I suppose the annual transition from one number to the other is always somewhat odd and getting used to things takes time. Even though there has been no remarkable change in my everyday life. It's just another symbolic thing one needs to do.

2016 was truly a life-changing year for me. The confusion and chaos in the beginning of the year grew into an unexpected moving to another country, which turned out to be one of the best decisions I have ever made in my life. I didn't expect Warsaw to grow itself deep into my hear and take the significant meaning of home for me. From all the places I have been able to stay so far, for shorter and for longer periods of time, and that I have been able to call Home, Warsaw has been able to climb the closest to Otepää. I am very thankful to be surrounded by beautiful people whom I can call my second family and who have become so extremely important to me. And even though every now and then I feel this tremendous longing and homesickness for my own home and people, I don't think returning to Estonia will be something on my to-do list for the next upcoming months. 

Olen hiljuti palju viimasele aastale mõelnud ning oma peas veel lahtiseks jäänud otsi üritanud kinni siduda, kuid see kummaline miski on siiamaani viimase joone alla tõmbamiseks just nagu puudu olnud. Ilmselt võiksin seda kirjeldada omamoodi eureka! momendiga, mil kõik lihtsalt omale kohale langeb ja see õige tunne sisemuses võimust võtab. Kuid eks kõik head asjad siin ilmas nõuavad omajagu aega ning juhtuvad just sellel momendil, mil vanajumal või kes iganes seda ette on näinud. 

I have recently thought a lot of the past year and its happenings, trying to wrap things up in my head, but so far something has been stopping me from doing that. I could probably try to describe it as some kind of an eureka! moment, when everything falls into place and this right kind of a feeling penetrates the soul. But as all good things in the world take time, they tend to happen exactly when they are designated to happen. 

Kui päris ausalt öelda, siis eelmine aasta oli minu jaoks vaimselt üks raskeimaid, mida olen pidanud mööda saatma. Omamoodi sisemiste konfliktide paraad, mille käigus suutsin end iseenda sisse täielikult ära kaotada, tundmata viimaks ära kõiki neid asju, millest varem äraütlemata palju rõõmu oskasin leida. Peas keerlesid tohutud kahtlused ning esialgu tühipaljatena näivad hirmud, mis mõtteis vaagides aina suuremaks ja võimsamaks paisusid. Kogu see protsess pigistas minust välja viimsegi raasu oskusest leida tahet, inspiratsiooni ning ka motivatsiooni olla see inimene, kes ma tegelikult olen või olla tahan. Kõik justkui käis sedasama hallides toonides sissetallatud ning rutiinset rada, jätmata ruumi uuteks võimalusteks või soovideks midagi muuta. Ma ei teagi midagi hullemat siin ilmas, kui muutuda täielikult tuimaks ning tundetuks olendiks, kelle elu vaid must-valgetes toonides silme ees virvendab. Kuid just selleks samas inimeseks ma sisemiselt muutusingi. Õudne. 

To be honest, last year was probably one of the hardest to go through. It was mentally challening and could be outlined as a parade of inner conflicts, wherein I managed to lose myself in my own troubles and doubts. Eventually not being able to really recognise all these things that previously gave me tremendous joy. I confronted my fair share of fears, which at first seemed harmless, but over time grew beyond my limits. The whole process squeezed out the last drops of the ability to find happiness, willpower, inspiration and also motivation to be the person who I actually am and want to be. Everything kind of went down the same old path, all set in charactless and perfunctory tones. There was no space for change or new possibilities. And to be fair, I don't know anything worse than becoming this numb and lifeless person, without any goals or senses. But that is exactly what I became. 

Aga jätkuvalt tuleb toonitada, et miski siin maailmas ei juhtu kindla põhjuseta ja ilmselt oli ka see tõeline proovilepanek minus millekski vajalik. Nüüd võin tõesti öelda, et kogu see sisemine kadalipp tuli läbi käia selleks, et vastu astuda kõikidele nendele samadele hirmudele ja niiöelda kurjadele vaimudele, mis kuskil tagatoas aeg-ajalt kummitamas käisid. Olla julgem ning enesekindlam, uskudes endasse ja enda võimetesse. Tunda, et võin olla viimaks vaba millestki, mis niivõrd kaua kannul on käinud, jäämata kõikidest pingutustest hoolimata sammugi maha. Kuid ometi sain ma sellega viimaks hakkama ja ma ei oskaks olla rohkem tänulik.  

But I must again accentuate that nothing in this world happens without a reason and probably this tremendously challenging journey was also in some ways necessary. Now, months later, I can say that this inner gauntlet was needed to actually confront all these fears and dark demons, that occasionally stepped by to say hello. To be more brave and self-confident, to believe in myself and my capabilities. To finally be free of something, which, despite all my efforts to leave it behind, haunted me for so long. But to eventually accomplish that - I couldn't be more grateful. 

See on äraütlemata kummaline, kuidas mõni pealtnäha väike ning tühine hetk suudab endalegi imestuseks nõnda sisemiselt raputada, et ei oska kogu keerleva tunnetemölluga esialgu midagi et pealegi hakata. Taolisi hetki tuleb harva ette, kuid just täna ma eespool mainitud eureka! momenti eneses tajusingi. Jalutasin mööda kodulinna videviku kumas lumiseid tänavaid kodu poole ning ühtäkki mõistsin, et ma olen päriselt ka viimaks jälle mina ise. Kõik need asjad, millest varasema aasta jooksul niivõrd palju hinges sügavalt puudust tundsin, pulbitsevad jälle minu sees ning tõotavad aina suuremaks kasvada. Esialgu võib taoline naljakas elujõud jalust nõrgaks võtta ning ehk isegi pisut ennatlikku kartust hinge istutada - äkki olen ma nüüd korraga liiga õnnelik? -, kuid ma ei lase end sellest heidutada. Ja kuigi paljud asjad on muutunud ja mu elu ei ole ehk täpselt sellises punktis nagu ta võiks ehk mõnes muus situatsioonis olla, ei morjenda see mind karvavõrdki. Ma olen õnnelik. Siiralt. 

It is immensely bizarre, how some seemingly small and inappreciable moments can suddenly shake your world in ways you never imagined possible. Leaving you gaping at the spinning turmoil of feelings. Such moments really occur once in blue moon, but today somehow happened to be the day for me. This specific eureka! moment I meant before. Just when I was having yet another walk on the snowy streets of my small hometown, I suddenly realised that I am back to being my old self again. That all these things I have been deeply missing throughout the last year, are overflowing within me and promise to grow even bigger. It is almost as if it sweeps me off my feet and maybe even put a little bit of doubt into my head - maybe I am suddenly too happy? - but I try not to let it discourage me. And even though many things have changed and I may not be in this exact place in my life where I envisaged myself to be around this time, I am not daunted by it anymore. I am where I need to be. And I am happy. Sincerely. 

End sellisest olekust leida on imeline tunne. Ja sellistel hetkedel olen ma nõnda tänulik kõikide nende katsumuste eest, mida eelnevad aastad mu teele on visanud. Sest kõik see - nii hea kui halb - on mind toonud siia tänasesse hetke, mil võiksin ennastunustavalt elu haardesse viskuda ja entusiastlikult oodata, mis kõik mind ees ootab. Võin viimaks jälle peeglisse vaadata ning sealt vastu vaatavast pildist iseennast ära tunda. 

And it is amazing to find myself in this kind of a position. At such moments I am truly grateful to all these challenges put onto my road over the years. As all this - the good and the bad - has brought me into this moment now, where I could just enthusiastically throw myself at life and step up to whatever it has to give. I can finally look into the mirror and actually find myself from the person looking back. I am back! 

Fotod - Elise Ader.

Muusika: Novo Amor - Anchor