Just as beautiful as

---

Tõttöelda on elus väheseid asju, mis suudavad üle trumbata neid suvehõngu täis päevi ning öid, kus aeg liigub omasoodu teistsuguses taktis tiksudes lõputusse vaikusesse ning sellel kõigel, mis väljaspool sedasama maalilist maailma toimub, ei ole sugugi mingisugust tähtsust. 

Ma ei ole juba väga ammu saanud tunda seda lõputut rahu ning omamoodi "vanaema kodu tunnet" täis seda olustikku, kus igasugused sisemised pinged, mõtted või tegevused, mis mõnel muul ajahetkel tähtsusetult palju tähelepanu nõuavad, justkui tühja õhku kaovad. Seda enam oli eelmine nädalavahetus ühtaegu ebareaalne kui maagiline, sest täpselt nõnda ma end nende päevade jooksul tundsingi: vaba, kerge ja õnnelikuna. 

Ausalt öeldes ei osanud ma Białowieża poole teel olles midagi sellelt paigalt oodata. Kui nende lugude tekitatud ootus, mis lubas igal pool piisoneid kohata, kõrvale jätta, hehe...Piisoneid ei näinud, kuid kui kohale jõudes meie peatumispaika sisse astusin ning esimese asjana vana head puupliiti nägin ja seda vana maja hõngu ninas tundsin, tundsin end just nagu kodus. Mind ümbritsesid küll suures jaos minu jaoks uued inimesed, kuid mõnikord ei olegi rohkem vaja, kui öelda tere ja mõista, et tegelikult oleme teineteist tundnud just nagu terve elu. Ja sedasi liikusidki päevad ühtesoodu mõnusa laiskuse, hiliste hommikusöökide, jutu- ning naljavada, pikkade jalutuskäikudega imeilusas metsas, suvesooja päikese all peesitades ning pidevalt mõeldes, kui imehea on olla.

---

Truth to be told, there are not many things in life that can be more enjoyable than those special summery days and nights, where times moves slowly but steadily in its own pace into the seemingly endless silence and all those things, that take place outside of this scenic world is of no importance. 

I don't remember the last time I was lucky enough to feel this everlasting peace and one of a kind "grandmother's home" feeling. The one where all internal tensions, thoughts or actions, that on some other moments of  life require too much attention or care, just vanish into thin air. The more so was last weekend at the same time unreal and magical, because that's exactly how I felt during those days: free, light and happy. 

To be honest, I did not have many expectations on our way to Białowieża. Apart from the anticipation created by all the bison (or žubr as the Poles like to call them) related stories I had heard regarding the region, hehe...I did not see any of the promised bisons, unless you count in the aftermath of the amazing local Žubr "craft beer". But once we got to our location and as the first thing saw the good old style wood oven standing in the kitchen, felt that specific smell that only this type of old houses have, I felt home. I was surrounded mainly by completely new people, but sometimes you don't need more than to say hello and realise, that somehow it feels like you have known each other for your whole life. 

So that's how the days went by: feeling comfortably lazy, eating breakfast late into lunchtime while sitting in the garden and soaking in the sun, having all those borderline funny-stupid talks, long walks in the beautiful forest and constantly thinking how good it felt to be there. 

I really hope the upcoming months will bring along many of such wonderful trips, because apparently Poland has still so much amazing places worth discovering to offer.

No nii...naljakas on mõelda, et täpselt eile aasta aega tagasi istusin ma Riia lennujaamas ning kirjutasin suure ootusärevuse ning kerge kartusega hinges seda postitust. Või et täna täpselt kaksteist kuud tagasi alustasin teekonda tööpostil, mis terve selle aja jooksul nõnda palju muudatusi, uusi teadmisi, kogemusi ning lisaks kõigele ka vahvaid sõpru endaga kaasa on toonud. Mul oleks ühtaegu nii palju öelda, kuid samas on nõnda raske kõiki neid tundeid ja mõtteid sõnadesse panna. Kuid teeme proovi...

Varssavi tõi endaga kaasa sõnulkirjeldamatu vabaduse minu ellu. Tunnen, et selle mõttega enda sammud siiapoole seada lõikasin end lahti kõikidest nendest rohkem või vähem negatiivsematest sidemetest, mis nõnda kaua mind enda haardes kinni hoidsid. Terve see aeg siin on mind inimesena nõnda palju kasvatanud ning aidanud avastada külgi, kasvõi tööalaseid, mida ma ei uskunud endas leidvat. Olen õppinud end ning oma oskusi hindama, enda eest seisma ja astuma samme nende asjade nimel, mis südamelähedased. Ja kuigi mul oli esialgu kohutavalt raske harjuda Varssavi suurusega ning inimesterohkusega (head aega isiklik ruum), on minu aasta siin olnud suureks tõestuseks sellele, et inimene harjub lõpuks kõigega. Enam ei tundu imelik see, et ühistransporti kasutades pidevalt keegi olude sunnil mulle ebaloomulikult lähedal seisab ning peaaegu kuklasse või näkku hingab. Või et poest piima-leiva-saia ostmiseks tuleb enamasti suurem jalutusretk ette võtta - enam ei saa lihtsalt Nurga poes kippelt-käppelt ära käia. Samuti hakkavad loomulikumaks muutuma pikad distantsid, mida kasvõi tööle jõudmine endas peidab (edasi-tagasi võtab see aega maksimaalselt nii 2 tundi). Lisaks hakkab ka keha kõigi nende ilmamuutuste ning teistmoodi õhuga harjuma ja enam ei jää nõnda palju ka haigeks. 

Samuti hakkan harjuma ka selle vahel karjuva koduigatsusega hinges, mis pimedamatel talveperioodidel ikka eriti sügavalt välja lõi. Eks suviti ole ikka igal pool kergem ning tollal uude ja põnevasse kuude mähitud tegevuste keskel seigeldes ei jäänud siis aega nii väga kodu peale mõelda. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kripeldama kõik see, mis siin tehtud sai, kuid kodustega jagamata jääb. Eriti tundsin seda jõulude ajal, mil suures pühadetuhinas vaid loetud päevad koduseinte vahel sain veeta ning siis jälle rutates tööpostile pidin naasma. Ilmselt perest ja kõige lähematest sõpradest eemalolek ongi minu siinpool viibimise suurimaid pahupooli. Tihtipeale soovin, et saaksin enda elu siin (töö, uued sõbrad-tuttavad) ning kõige selle, mille Eestisse maha jätsin (pere, parimad A ja R), kuidagimoodi ühendada. Niimoodi mõtlengi vahel, et ehk on aeg tagasi Eestisse naasta, kuid siis järgmisel hetkel leian end mõttelt, et ma ei ole selleks veel kuidagi valmis. Aga egas midagi, küll aeg näitab, mis edasipidi juhtuma hakkab ning ehk tuleb mingil hetkel ka see lahendus, mida sügaval sisimas otsimas olen.

Kuid teistpidi on see koduigatsus pannud mind oma pere ja sõpru seda enam väärtustama. Asetanud elu keskpunkti just selle, kui olulised need inimesed ja hetked, mida ma nendega nüüd koos veeta saan, on. Iga päev, mida ma nüüd koju käies veedan, on väärt kullahinda (lisaks sellele, et koju lendamine poola raha vääringus paras röövel on...). Ilmselt ongi nõnda, et enne ei tea, kui imeline kodu on, kui oled mõnda aega sealt eemal viibinud. Võin käsi südamel öelda, et Otepää metsade ja küngaste vastu ei saa lõppkokkuvõttes miskit. Lisaks ei ole ma iial nõnda palju oma kodukohast puudust tundnud, kui siin õhtupimeduses tänavaid mööda jooksutrenne tehes. Ja ilmselt ei ole toidust vaja rääkima hakatagi - neelud käivad pea iga päev musta leiva, pasteedi ning vahel ka maiustuste järele. Lisaks võtaks hea meelega mõne paki kodust kaerahelbeputru ning kodujuustu.  

Aga jah, ei teagi, kuhu selle kõigega tüürin. Kuid kokkuvõttes on olnud suurepärane aasta. Mul on olnud võimalust tutvuda niivõrd paljude erinevate ja vahvate inimestega, sealhulgas oma imeliste majakaaslastega, kes mulle siin täitsa pere eest on. Need kolm inimest on mulle pakkunud loendamatul arvul hetki, mida ilmselt endaga igavesti südames kaasas kannan. Olen ühteaegu nii tänulik kui ka uhke, et olen suutnud tööl ennast tõestada, väga palju õppida ning end arendada ning sealjuures pisut ka ametiredelil tõusta. Olen õnnelik. Ja see on see kõige tähtsam! 

Eks näis, kas siin teisegi aasta vastu pean või tuleb kodutee jalge alla võtta... Vaid aeg näitab!

Olen õnnelik, et on olemas inimesi, kes on täis tahtmist käia ning näha. Ja kes mind mõneti endaga kaasa tirivad...Tahes-tahtmata muudab töönädal meele ja kere laisaks ning kui viimaks nädalavahetus pärale jõuab, ei ole enam suurest tahtmisest midagi vahvat korda saata midagi järel. Pigem vedeleks pikemalt voodis ning naudiks suuremat mitte midagi tegemist. Kuid eelmisel nädalavahetusel läks pisut teisiti ning sain ka lõpuks koduseinte vahelt välja. Läksime töökaaslase ning tema korterikaaslasega Varssavist nii tunni kaugusele asuvasse Kampinose rahvuspargi metsa matkama. Ilmselt ei ole talv just kõige õigem aeg sealse looduse nautimiseks, kuid suve-sügise saabudes tahan sinna kindlasti tagasi minna. Kujutan ette, kui kaunis on kõik rohelisemal ning värvikirkamal ajal! 

Park ise on üüratult suur: matkaradu on seal kokku ligi 360 km ulatuses. Metsaradade kõrval peidavad ennast ka liivaluited, mida meie sel korral veel avastada ei jõudnud. Kuid oli ääretult tore pisut linnakärast eemale saada, hingata tuntavalt värskemat ning puhtamat õhku (Varssavi on viimastel aegadel saanud tuntuks oma üüratu õhusaaste taseme pärast) ning lihtsalt, ilma suuremat eesmärki omamata, kõndida. Tegi hingele pai.

I am happy that there are people in this world, who are fulfilled with the passion to go and see places. And sometimes take me with them to do so. No matter how hard I try, the working days tend to make my mind and body fill with tiredness and once the weekend arrives, the need to do something fun and different seems to disappear into thin air. Laying in bed and doing nothing sounds like a perfect plan to me...But last weekend went by a bit differently and I finally managed to get myself out from the comfortable walls of our house. Me, my workmate and his friend went for a nice weekend stroll to the Kampinos National Park a small hour-long drive away from Warsaw. Winter is probably not the most suitable time to visit and see all the beauty the park has to offer, so I definitely would love to go back in the summer-autumn time, when everything is blooming in colours! 

The National Park itself is tremendously big: it withholds roundabout 360km worth of hiking trails. Next to the traditional forest trails, the park hides within some sand dunes, that we did not manage to capture this time around. But it was amazing to get out of the city, breathe in the air, which actually felt fresh and not polluted (!) and just walk, without any special destination or purpose. Balm for the soul. 

Olen siin- ja sealpool internetti igasugu uue aastaga seotud lubaduste postitusi näinud ja lugenud ning see on mind pahaaimamatult kaasa pannud mõtlema. Ma ei ole ausaltöeldes juba aastaid enda jaoks uue aastanumbri saabudes mingeid kindlaid eesmärke seadnud, pigem kipun neid tegema hetkedel, mil iseendaga ummikusse olen jooksnud. Kuid 2017 on endaga kaasa toonud mingi teistsuguse tunde, mis mind palju eesootavatele kuudele on pannud keskenduma. Just nagu tegemist oleks aastaga, kus pean pühendama aega nendele asjadele, mille olen millegipärast unarusse jätnud ning kõigile nendele, mida olen juba ammu tahtnud teha, kuid mis suurest ajapuudusest, laiskusest või motivatsioonipuudusest tegemata on jäänud. Ja kuigi ma ei luba, et kõikidest nendest asjadest, mida kirja panen, sajaprotsendiliselt kinni pean, on tore omada mingit raamistikku asjadest, mida huviga oodata. 

The time of the year has come where one can find a tremendous amount of these symbolic new year resolutions/promises posts has exploded all over the internet. Many have caught my eye and have made me think along, putting more focus on my own life and things I would like to accomplish this year. Truth to be told, I haven't set any such resolutions that come along with the year changing to myself for a long time. I tend to do that more on random moments, like when I feel I have run into some kind of a rut with my life. But 2017 has brought upon a different kind of feeling in me, which has made me focus on the upcoming months. As if this is the year where I need to dedicate time on all those things I have for some reason been neglectful of and all of those, that I have wanted to do already for so long, but which have been forgotten out of lack of time and motivation, and lets not forget the good old laziness. I am not promising to fulfill everything I write down here, but it is anyway so nice to see some kind of framework of things to look forward to forming in front of my eyes. 

Foto: Elise Ader

---

1. Ole iseenda vastu hea. Ma olen üks nendest inimestest, kes nii tihti endale suured ootused üles seab. Nii lihtne on ju asju oma peas ette kujutada, kuid pahatihti on seda raskem kõiki neid ootusi ja lootusi ka täide viia. Ma ei ütle, et oleks halb unistada ja enda jaoks eesmärke seada, kuid see ei tähenda, et peaks seepärast iseenda vastu karm olema, kui kõik nii ei lähe nagu plaanitud. Küll iga asja jaoks tuleb oma aeg. Ja kui mitte praegu, siis ehk hiljem?

1. Be more kind to myself. I am one of those people, who tends to set up high expectations for myself. It is so easy to imagine all these big and amazing things taking place in my head, but then again it seems to be more difficult to make them all happen as well. I am not saying that dreaming and setting goals for yourself is a bad thing, not at all, but this doesn't necessarily mean being harsh to myself if things don't go my way. I believe there is a time meant for everything in this life. So if it does not happen now, maybe later, huh?

---

2. Hoolitse rohkem oma tervise ja heaolu eest. Ma ei ole vist päris pikka aega nii haige olnud, kui olin seda 2016. aastal. Tulles praegugi taas ühe jalaga tüütust haigusetsüklist välja, millest esialgu nädalate kaupa ise suure jõuga jagu üritasin saada, on pannud mind nii palju iseendale mõtlema. Olen muutunud laisemaks ning tubasemaks, kui olin varem, ning see ei tee mind sugugi rahulolevaks. Ma olen muidugi ülimalt õnnelik, et mul ei ole mingeid tõsiseid terviseprobleeme ja soovin südamest, et see nii ka jääks. Kuid selleks pean enda eest rohkem ja paremini hoolt kandma. Rohkem toast välja minema, end rohkem liigutama, paremini ning teadlikumalt sööma ning ka rohkem naeru ja positiivsust ei teeks paha! 

2. Take better care of your health and welfare. I haven't been this sick as I have been in 2016 for many, many years. And as I am getting out of an annoying cycle of sickness as we speak, which has been going on for weeks, it has made me think a lot about myself. I have definitely become more lazy and indoorsy as I was before and that does not leave me be very pleased with myself. I am of course utterly happy to not have any serious health issues and I truly hope it to also stay this way. But for that to happen, I need to take better care of myself. Go outdoors a lot more, be more active, eat better and more consciously and I believe a bit more laughter and positivity wouldn't do harm either!

---

3. Naudi hetki, mitte asju. Omaenda sissetulek ja vabadus seda kulutada nii kuidas hing ihkab on pannud mind rohkem mõtlema sellele, kuidas ma oma raha kasutan. Kuigi ma olen olnud oma raha planeerimisega võrdlemisi tubli, kipun ma siiski priiskama seda asjadele, mida mul tegelikult vaja ei lähe. Niisiis, sel aastal loodan ma oma raha kulutada hetkedele, mis mulle midagi juurde annavad või õpetavad, mitte materiaalsetele asjadele. Tahan reisida rohkem (!), minna rohkematele kontserditele ning etendustele, kohtuda rohkem oma sõpradega mõnes hubases kohvikus hea kohvitassi taga jne. Kui ma nii või naa oma raha lõpuks ära raiskan, siis sooviksin ma seda teha targalt. Nii, et elu ikka õpetaks. :) 

3. Enjoy moments, not things. Having my own income and freedom to spend it any way I want has made me more conscious of how I use my money. Even though I have been rather careful with it and like to plan how I use my salary rather well, I still tend to buy too many things I don't need. So, for this year, I hope to spend it more on moments that lift me up spiritually and not on materialistic things. Save up to travel more (!), go to more concerts and shows, meet up more with friends over a cup of coffee in a nice cafe etc. I want to feel and explore more. So if I will spend my money anyway, I would like to spend it wisely. So that life could teach me a thing or two!

---

4. Osale täispikal jooksumaratonil. Kuigi minu viimasest poolmaratonist või mis iganes jooksuüritusest on juba omajagu aega möödas, olen endas leidnud taas motivatsiooni ja kire jooksmise vastu. Ja see on mu jaoks niivõrd oluline, et ei suuda sõnadessegi panna! Täispikal maratonil osalemine on olnud minu soovinimekirjas juba pikemat aega, kuid siiani pole ma endas seda julgust või valmidust leidnud, et asi viimaks ka ette võtta. Kuid nüüd tunnen, et aeg on käes see asi ka ära teha. Nii et kui kõik hästi läheb, näeb mind loodetavast septembris jooksurajal. Enne veel aga panen end uuesti proovile poolmaratonil. Kirja ma ennast juba panin ja ehk suudan märtsi lõpus siinsamas Varssavis oma soovitud aja ka viimaks kinni püüda! 

4. Run a marathon. Although it has been quite a long time since my last half-marathon or any kind of running event, I have found again motivation and passion in myself to pick up running. That means so much to me that I cannot even put it into words. Running a full length marathon has been in my bucket list for a longer time now, but so far I have not found the courage or readiness in me to actually do it. But now I feel the time has come and I might as well do it. (Crazy). So, if all goes well, I hope to see myself running it in September. Before that I will challenge myself again in March, when I try to finally catch my goals in a half-marathon, right here in Warsaw. 

---

5. Mine puhka rannas. Siiani olen olnud suures vaimustuses erinevate linnade külastamisest, kuid nüüd tunnen, et tahaks hirmsasti kuskil soojas lesida, ilma, et ükski kohustus kuklasse hingaks, liiv mõnusasti varvaste vahel ning päike nahka paitamas. Niisiis tuleb üks suurem palmi alla minek ette võtta. Ja mine tea, ehk suudan siin mõnusa linnamelu koos rannaga ühendada. 

5. Have a beach holiday. So far I have always loved to visit different cities for holiday purposes, but now I feel I could really use feeling some sand between my toes and sun kiss my skin. So I will try to do my best to go on a real holiday. And who knows, maybe I can somehow make a nice city merge with the beach as well.

---

6. Õpi midagi uut. Pean siinkohal suures osas silmas erialaseid teadmisi. Tahan teada rohkem nende asjade kohta, millega tööalaselt kokku puutun ning mõned väikesed lisaoskused ei tee siinkohal paha. Niisiis tahan muuhulgas ette võtta Code Academy ning Google Analytics Academy tasuta kursused. Samuti tahan rohkem aega pühendada poola keele õppimisse. Kõik see, mis siiamaani külge on hakanud, on igati hea, kuid tunnen, et kui ise ka juurde õpiks, oskaksin rohkem! 

6. Learn something new. I suppose I mean here more the knowledge that has something to do with my field. I want to know more about the things I have contact regarding my work and some small extra skills wouldn't do any harm. Also I want to spend a bit more time to learning Polish. All the things I have caught and learnt on the go are good, but I feel if I actually learnt something, I could speak more! 

---

7. Planeeri, kuid ole ka spontaanne. Mirjam just kirjutas hiljuti oma blogis, kui väga talle meeldib rutiin ning siinkohal pean nõustuma sellega, kui palju efektiivsem ning rahulolevam ma olen, kui mu igapäevane elu omab mingit kindlat rütmi. Kuid sealjuures ei taha ma ära unustada neid hetki, kui spontaanselt midagi uut, huvitavat ja päevakava välist ette võtan. 

7. Plan, but also be spontaneous. I am truly a sucker for planning things and I am one of those people whom a good daily routine makes so much more effective and satisfied. But even though I like a steady rhythm, I don't want to forget about all those moments that grow out of spontaneous decisions. So, more of that too, please!

Ilmselt võin kokkuvõttes öelda, et soovin, et 2017 oleks minu aasta. Tahan keskenduda iseendale ja enda parandamisele. Juhtusin vaatama "The young pope'i" ning tuleb tunnistada, et mingil kummalisel sisemisel tasandil, ärge küsige miks, suutis see sari mind liigutada. Pani mõistma, et keskendun liialt õnnelikkuse leidmisele teistest inimestest sõltuvana ja et see ei vii kuhugi. Nii et nüüd olengi teekonnal, mille lõpus loodan leida siira õnnelikkuse iseenda seest, ümbritsetuna kõigist nendest vahvatest asjadega, mis rõõmu valmistavad, ja inimestega, kes hingele head teevad. Ja nii ongi.

I suppose all in all I wish 2017 to be my year. I want to focus on getting better being me. I happened to watch The Young Pope and I must admit, this show managed to move me on some inner deeper level, don't even ask my why or how. It made me realise that I focus too much on finding happiness being dependant on the people around me and it leads to nowhere. So now I am on a journey that I hope will lead me to finding sincere happiness within me. While being surrounded by all these things that bring me joy and also people that do good for the soul. And that is it. 

*

Ja ongi jälle uus aastanumber käes. Uskumatu, kuidas aeg lendab, eks? Ei saa arugi, kui jälle need kaksteist kuud mööda libisevad ja tuleb kõigele tagasi vaadata, möödunut analüüsida ja omad kokkuvõtted teha. Kaasa võtta selle, mis mingil määral väärtuslik ja oluline, ning maha jätta kõik, mis hingele kuidagi head ei tee. 

Tõttöelda olin käesoleva aasta esimesel päeval just nagu halvatud. Mingi kummalise melanhoolse udu sisse mässitud, oskamata öelda miks. Selline "ma ei tea, mida oma eluga peale hakata ja kõik on nii mõttetu" tuju uhtus lainena minust üle ning ei läinud enne mööda, kui õhtu end une saatel hommikusse veeretas. Kätte jõudis jälle üks uus esmaspäev, mis tõi kaasa uue alguse, mingi meelerahu ja puhtad mõtted. Eks see iga-aastane üleminek ühest numbrist teise on alati kohati kummaline ning asjadega harjumine võtab pisut aega. Kuigi mingit ülemäära suurt muutust aastanumbri muutumine ju endaga tegelikult kaasa ei too. Pelgalt sümboolne ettevõtmine.

Kuid...2016 oli ausõna mu jaoks täiesti elumuutev aasta. Segadusest ja kaosest aasta alguses kasvas välja ootamatu elukohamuutus, mis tuli välja, et on üks mu senise elu parimaid otsuseid üldse. Ei osanud oodata, et Varssavi istutab end sügavalt mu südamesse ja võtab endale kodu tähenduse. Kõigist nendest paikadest, kus olen saanud lühemat või pikemat aega peatuda, mida olen saanud "koduks" kutsuda, on Varssavi Otepääle kõige lähemale trüginud. Olen äärmiselt tänulik, et mind ümbritsevad inimesed, keda saan kutsuda oma teiseks pereks ning kes niivõrd oluliseks on saanud. Ja kuigi kodu ning oma inimeste igatsus murrab vahepeal tormiliselt hinge ja mõtted trügivad ikka sinna Eestimaale naasemise peale, ei mahu see mõte järgmiste kuude ettevõtmiste nimekirja vist küll kohe mitte. 

Olen õnnelik, et leidsin endale töö, mis mulle päriselt ka korda läheb ja huvi pakub. Töö, milles tunnen end hästi ja milles näen ka tulevikku. Et kuulun kuhugi, kus mind võtavad igapäevaselt vastu uskumatult toredad ja vahvad inimesed, kes inspireerivad ning annavad motivatsiooni nendeks päevadeks, mil kerge hooajaline väsimus peale kipub tulema. #cheiler

2016 muutis mind hingepõhjani. Tunnen, et ei ole kunagi varem oma elus olnud rohkem mina, kui ma olen tänasel päeval. Olen õppinud end tõeliselt tundma ning tean, kuidas asjad mu puhul toimivad. Olen saanud paljudele asjadele vastuseid, mida juba aastaid endalt küsinud olen. Ei oska sõnadesse seda iseenda armastamise ja esimeseks asetamise tunnet panna, mida viimane aasta endaga kaasa on toonud. Olen sisemiselt kasvanud ja arenenud niivõrd palju, et tean, et ükskõik mis või kes teele ka ei satuks, senikaua, kuni olen teinud iseendaga sisemiselt rahu, ei raputa miski minu paati. 

Ilmselt võingi kokkuvõtvalt öelda, et olen südamest tänulik. 2016 õpetas, andis ning ühteaegu võttis palju, kuid kõik see oli vajalik. Aitäh 2016, et tegid minust selle inimese, kes tahan olla.

---

2017, here you are. It is amazing how time flies by, isn't it? I guess we don't even realise, when once again these twelve months have passed and you need to look back at the passed time, analyse and make your conclusions. Take along what somehow means something to you and leave behind all whats bitter to the soul. 

Truth to be told, on the very first day of the new year I was feeling kind of paralysed. Wrapped into some kind of a melancholic fog, without any particular reason to feel this way. This 'I don't know what to do with my life and nothing makes sense' mood blew me off my feet and didn't pass until after a good night of sleep. A new Monday came along, which brought a new start, some kind of peace of mind and clean thoughts. I suppose the annual transition from one number to the other is always somewhat odd and getting used to things takes time. Even though there has been no remarkable change in my everyday life. It's just another symbolic thing one needs to do.

2016 was truly a life-changing year for me. The confusion and chaos in the beginning of the year grew into an unexpected moving to another country, which turned out to be one of the best decisions I have ever made in my life. I didn't expect Warsaw to grow itself deep into my hear and take the significant meaning of home for me. From all the places I have been able to stay so far, for shorter and for longer periods of time, and that I have been able to call Home, Warsaw has been able to climb the closest to Otepää. I am very thankful to be surrounded by beautiful people whom I can call my second family and who have become so extremely important to me. And even though every now and then I feel this tremendous longing and homesickness for my own home and people, I don't think returning to Estonia will be something on my to-do list for the next upcoming months. 

Olen alati pimesi uskunud sõnulkirjeldamatusse jõusse, mis tekib end inspireerivate, tihtipeale targemate ja elukogenumate inimestega ümbritsedes. Miskipärast on nende ideede, lugude ning mõttelendude kuulmine ja omamoodi jagamine mu jaoks üks nendest asjadest, mis kuidagi eriti põhjapanevalt korda läheb. Paneb mu enda elu ning kõike seda ümbritsevat hoopis teistsuguste nurkade alt nägema. Kummalisel kombel kipume unustama, kui imelised inimesed võivad olla ning kui palju võivad pealtnäha lihtsad vestlused tegelikult pakkuda.

Mis mind sellele kõigele mõtlema pani oli üks nendest õhtutest, mil kella kukkudes üheskoos töökaaslastega väikese klaasikese taha maha istusime ja jutul vohada lasksime. Üks mõte istutas end maa ja ilma kohta vesteldes aga kuidagi eriti sügavalt meeltesse.

Ilmselt pole ma ainus, kes on niivõrd tihti mõelnud selle üle, kuhu ma oma eluga tegelikult suundun, milliseid valikuid ma teen - kas need on head või halvad - või milliseid eesmärke oma soovide nimekirjast ma siiski püüdma peaks. Vahel tean täpselt mida, mis ja kuidas, kuid suures osas koban ringi pilkases pimeduses ning loodan vanale heale õnnele ja oma sisetundele, et ehk läheb kõik hästi. Taoline sisemine surve paneb mind alatihti ahistatuna tundma, eriti nende hetkedel, mil märkan, mida teevad teised minu ümber ja see kõik minu parasjagu käsil oleva suunaga ei ühti. Eks enda teistega võrdlemine ning samastamine on üks nendest liialt pärssivatest ja motivatsiooni langetavatest asjadest elus, millele me ei peaks niivõrd palju aega panustama, kuid ometi seda teeme. Võib vaid loota, et inimene ükskord ka midagi õpib, eks?

Kuid tulles tagasi eelpool mainitud õhtu juurde, siis üks minu tuttavatest rääkis meile loo ühest oma tuttavast, kes leidis juba väga, väga noorelt oma tee elus ning nägi oma eesmärkide saavutamise nimel ääretult palju vaeva. Viimane tasus end muidugi ka sama varakult ära, soovinimekirjast said kõik asjad maha kriipsutatud. Kuid see tõi omakorda kaasa omamoodi kaotsimineku tunde, et mis siis nüüd edasi?

Ma olen alati nendele inimestele, kes päris täpselt teavad, mida nad tahavad, kadedusega alt ülesse vaadanud. Kuid tol õhtul neid lugusid kuulates mõistsin, et ehk see ei olegi nii hull, kui ma ei tea veel päris täpselt, mis mind ees ootab või kuhu mu teekond mind viimaks viib. Sest ehk ongi seesama rännak koos oma rohkete võimaluste, katsumuste, seikluste, kahtluste, rõõmude ja muredega see, mida minu hing elus olemiseks ja elus olemise tundmiseks vajab. Ja et nii ongi päriselt okei. See teadmine teeb seest soojaks ja meele kergeks.

Muusika: Fred V & Grafix - Constellations

Image from Pinterest

Tõttöelda olen juba päris pikka aega hoogu võtnud, et siia pärast ilmatuma kaua kestnud pausi taas midagi kirja panna. Kui suvekuudel ei suutnud suurest igapäevasest tööl arvuti taga istumise tüdimusest kodus läpaka kaantki lahti lükata, siis nüüd igatseb hing taas millegi loomise järele. Ilmselt on see kõik seotud nende väikeste mõtteliste ideaalide loomisega, mis sügise hakul pimedama aja saabudes paratamatult pähe keerlema satuvad. Olen alati olnud omamoodi aastaaegade rütmides kaasaskäija, võttes iga tulekut ning minekut kui uue puhta lehe keeramist - aega, mil kõik justkui iseenesest paika loksub.

Kuigi sel aastal tuli sügis eriti ootamatult suure hooga peale ning ausalt öeldes on viimastel nädalatel olnud võrdlemisi raske Varssavi kohal laiuva hall-olluse, vihma ning pimedusega toime tulla, leian siiski selles kõige varjus tasaselt peidus istuvat romantilist nooti, mis mõneti inspireerib ja mõttelõngu laialiharutades suurema pildi kõigi oma detailidega nähtavale toob. Kuid ilmselt ongi nendele väikestele, kuid tihtipeale argielus tagaplaanile unarusse jäetud hetkedele keskendumine see, mis helgemate päevadeni välja aitab vedada. Sellest kõigest on inspireeritud ka tänane moodboard.

Olgu tänatud need lõputud nädalavahetuse hommikud, mis tihtipeale voodilinade vahel süüdimatult vedeledes liialt pikale venivad. Need käsisoojendavad auravad teetassid, mis ühtäkki hingele ootamatult pehmelt jälle pai teevad. Raamatud, millele ennastunustavalt pühendumiseks nüüd jälle rohkem aega on. Ja need harvad hetked, mil päike end suure halli pilve tagant välja veeretab ja kõik hetkega justkui paremaks muudab.

Kõige lõppu ka väike muusikasoovitus: Islandilt pärit bänd nimega Kaleo. Üks viimase aja kõige vingemaid avastusi.

 
Truth to be told, I have been thinking about leaping over this bizarre barrier I have had for a while and writing something down here. During summer I was facing the tiredness of sitting behind the computer all day long at work and didn't even think twice about turning on my laptop during afterhours. But now I feel how my mind misses the process of creating something, even if this something may be small and lack a bigger purpose. It might be connected to all these minor notional ideals that somehow are called into existance in my head when the darker times of the year come along. I have always been a creature of going by the seasons, taking each passing as turning a new fresh page in my life - a time where everything seems to just fall into place again.

Although this year autumn arrived with a particularly dizzy manner and the last weeks have been quite difficult to cope, as the big dark cloud of rain and darkness that hovers over Warsaw tends to push me deep to the ground, I still have managed to find some kind of a romantic tinge in all of that. Something that has been in ways inspiring and made me focus my thoughts on the bigger pictures alongside its many details. But I suppose focusing on the moments that tend to be laid aside in our everydayness is what helps to make it until the brighter days come along. Hence the inspiration for today's moodboard.  

Here's to all the things that make our souls filled with warmth and sizzle with tiny sparks, that draw smiles upon our faces. Here's to a different kind of a beginning. 

On a sidenote, here's one of my latest and probably greatest musical findings: an Islandic band called Kaleo. Simply wonderful!

 

Images from Pinterest. 

Millegipärast on mul viimasel ajal olnud tunne, et vanuse kasvades jäävad need kõikvõimalikud "esimesed" korrad, mida paljudel puhkudel niivõrd suure elevusega varasemalt on oodatud, aina vähemaks. Asjad hakkavad tasapisi korduma ning ei ole ehk enam nii erilised kui ehk võiksid olla. Ehk on see lihtsalt kergelt tavapärasema elurütmi saabumine - hinges pisut küpsemaks kasvamine -, mis kõik ümberringi toimuva pisut harilikuks muudab, aga eks see ole ka normaalne. Kuid mõnikord suudab elu siiski pisut mingil moel ootamatult üllatada ja midagi uut eluteele veeretada. 

Näiteks ei osanud ma elus arvata, et mingil hetkel jaanipäeva kuskil mujal tähistan kui Eestis. Kõigi nende aastate vältelt on see püha mu kodukohaga kuidagi nii tihedalt kokku kasvanud, et oli raske lausa ette kujutada, et see võiks kuskil mujal aset leida. Kuid ometi nii ta läks. Aasta pikim päev möödus Poola kodu aia hubases õhkkonnas heade inimeste, Eesti traditsioonide ning kõrvu kostuva kergelt praksuva jaanitule seltsis. Viimane oli küll väheke väiksem kui tavaliselt, kuid siiski päris oma. Hing igatses küll õige pisut omade seltsi, aga küll jõuab ka seda. Minu esimesed Poola jaanipühad. 

Neid esimesi ikka leidub veel. 

For some reason I have had this feeling that as my age increases, all these possible "firsts", that I have previously so eagerly anticipated to happen, have started to take place less and less. Slowly things seem to repeat themselves and are probably a little bit less special than they actually could be. Maybe it is a natural consequence of the arrival of a normal life rhythm - the process of becoming more mature inside -, that makes everything surrounding you become more or less ordinary, but I suppose that is just how life comes about. But sometimes it still manages to surprise me and throw something unexpected onto my way.

I never thought I will celebrate Midsummer anywhere else than Estonia. After all these years the holiday had totally grown to my hometown, so that it was impossible to think it could take place in any other place. But that is how it went. The longest day of the year was celebrated in the garden of my Polish home, accompanied by lovely people, Estonian traditions and the sound of a true Midsummer fire crackling in the background. The latter was slightly smaller than usually, but still our own. My first Polish Midsummer. 

So there are still some firsts left after all.

Väheke vaikseks on kõik siin muutunud, kuid ausaltöeldes ei suuda seda endale kuidagi ka pahaks panna. Päevad on muutunud aina pikemaks ja suvi on siinpool maailma igatepidi kirevalt õide puhanud. Kuid ometi on tihti tunne, et aeg möödub üleliia kiiresti ja enam pole palju jäänud selleni, mil jälle suure hooga jõule tuleb hakata ootama. Kuid sellele ei taha ma hetkel küll rohkem enam mõelda... Pigem lasen mõttel joosta kõigile nendel õhtutele Vistula jõe kaldal, mil päike end veepinnal vikerkaarevärvides hea muusika ja seltskonna saatel öösse veeretab ning spontaansetele lühikestele töönädalasse jäävatele kokkusaamistele, mis hoolimata esialgsetest plaanidest ootamatult varajaste hommikutundideni kestavad. Ja nendele hetkedele, mil siis väsinult ning magamatusest hüperaktiivsena, kuid ikkagi rõõmsana tööpukki tuleb naasta. Või mõnusat laiskust täis nädalavahetustele, mil aias lesides suvine grillilõhn ninna tungib ja sõprade naer kõrvus kajab. Või sellele, üle pika aja majas eesti sõprade nägusid ja keelt sai näha-kuulda. Neid ilusaid hetki on olnud nõnda palju ja loodetavasti tuleb neid sel suvel veelgi.

It has been a little bit quiet over here, but to be honest, I cannot put myself to blame in this situation. The days have become longer and summer with all its colours has suddenly come into life. Yet I often get this strange feeling, that everything is passing oh so quickly and that soon the time to start looking forward to Christmas will come around again. But I suppose that is not exactly what I want to think of right now... I would rather let my mind wander off to all those evenings spent on the beach of the Vistula river, with the rainbow coloured sunset painting pictures in the sky. Or to those spontaneous mid-week casual get-togethers that despite the initial plans somehow still end up in us getting home in the early morning hours and going to work hyperactive and with barely any sleep - but still happy. Or all the enjoyably lazy weekends sitting in the garden and the smell of grilling and the laughter of people surrounding me. Or the moment of finally hearing and seeing those precious Estonian faces again. There have been so many of those beautiful things happening in my life lately and I hope this summer will bring along so much more of those. 

 Öeldakse, et asjade eest põgenemine pole kunagi see kõige õigem lahendus. Kõik, mis jääb eemale astudes õhku kirvena rippuma, ei kao ju ilmselt kuhugi ning jääb mõningal määral varjuna kannul käima. Kuid mõnikord ei ole nende asjade või situatsioonide oma väe ja võimuga lahendamine sugugi enese teha ja nii ei jäägi muud üle, kui kerge nukrusevarjundiga tundega südames käed rüppe lasta ning mõista anda, et need lahingud ei ole minule mõeldud. Sest antud valik on kordades parem kirve pidevast pea kohal rippumisest ning ootustest, mil kõik viimaks laiali lendab.

Olen oma elus palju taolisi asju enda õlule kanda võtnud. Püüdnud hakkama saada asjadega, mis mu ellu ehk liialt varakult või valede inimeste näol on saabunud. Võtnud nii-öelda karjajuhi positsiooni: tegevusi suunanud, asju nullist üles ehitanud ning võidelnud asjade eest, mida oleksid pidanud tegema teised inimesed mu elus. Kuid eks kõik see on mind omal moel ka kasvatanud ja õpetanud. Toonud mind omal moel tänasesse hetke ning pannud mõistma, et nüüd on aeg enda huvide, soovide ja elutee kujundamise eest seista.