Just as beautiful as

Berliin hoiab minus kohe päriselt ääretult erilist kohta. Sest tõttöelda on vähe kohti, mis suudavad mind nõnda koduselt ja omas elemendis tundma panna. Ja just seal kipub minus õitsele puhkema selline teistmoodi ning üdini värskendav motivatsioonipuhang, mis igal sammul just nagu suuremaks paisuks. Nagu ma oleksin kõigeks võimeline ja minu teel ei jääks ühtegi ust suletuks. Ja see on tõesti maagiline tunne.

Kuigi Berliin ei ole iseenesest just kuigi kaunis linn, pakatab see omamoodi ning erilistest nurkadest, mida igal sammul avastada. Selles linnas on lihtsalt elu ja see lihtsalt nakatab mind iga kord, kui sinna satun. 

Berlin keeps a very special place in my heart. Because, truth to be told, there are only a very few places out there that can make me feel like home. Or like I was in my own element. And for some reason, whenever I visit Berlin, this sudden burst of motivation hits me. Something totally different and refreshing, that just seems to grow and grow with every step I take. As if I could do anything and no door on my way will be left unopened. And that is what I call a magical feeling. 

Even though Berlin is not a particularly beautiful city, it is full-brimmed with unique and special corners to be discoverd. A different kind of...beautiful. :) There is just life in Berlin and it is trully infectious. 

Tihtipeale leian ma end mõtlemast, kui palju mul on mõningate asjadega siin elus vedanud. Hoolimata kõigest sellest, mis võib-olla ehk aastaid tagasi nihu läks, on see mulle tänaseks päevaks niivõrd palju imelist tagasi andnud. Olen tõesti tänulik ning täis ilmatut ootust eesootavate aastate ees. Tänulikkust tundsin ma ka sel hetkel, mil eelmise aasta viimased minutid vaikselt tiksudes lõpu poole tüürisid ja uus aasta end ilutulestiku säras ning paukude raksudes ootusärevuses oodata laskis, olles sel hetkel otsapidi Hamburgis (!) ning ümbritsetud inimestest, kellele ajaratas kuidagi hambaid näidates eemale ei suuda peletada. Mõni hetk on lihtsalt ilusam kui teine. Ja kuigi viimane kord, mil üksteise seltskonda saime nautida, langeb ligi kahe aasta tagusesse aega, mil veetsin kaks semestrit Soomemaal õpilasvahetuse ekspeditsioonil, ei ole miskit selle aja jooksul meie dünaamikas päriselt muutunud. Kõik oli täpselt nii, nagu oleks just eile viimati koos Lahtis teetassi taga kohalikku elu ja olu arutanud. Nalja ja naeru nabani, ilma igasuguse häbitunde või kohmakuseta. Minu Erasmuse sõbrannad. ❤ Aitäh, et olete niivõrd imelised, hoolimata ajast või kohast meie ümber. 

Often I find myself thinking how lucky I really am. Despite all the things that went wrong years ago, it has all somehow made up for the trouble now. And in so many wonderful ways I could have never imagined. I really am thankful and fulfilled with this immense feeling of anticipation for the years to come. I also felt grateful during the moment when the last minutes of last year were slowly ticking towards the end, finding myself in Hamburg (!) and surrounded by people, who by no means could't and also weren't affected by the wear and tear of time. Some moments just are more beautiful than the others. And even though the last time we could be around each other was almost two years ago in Finland, the most amazing thing is, that time has really not changed within the group dynamics. Everything was as if it had been just yesterday we had our regular teatime and chatter about the local news. Endless laughter and joking, without any feeling of shame or awkwardness. My Eramus BFFs ❤ Thank you for being so wonderful, no matter the time or place around us.