Just as beautiful as

Olen alati pimesi uskunud sõnulkirjeldamatusse jõusse, mis tekib end inspireerivate, tihtipeale targemate ja elukogenumate inimestega ümbritsedes. Miskipärast on nende ideede, lugude ning mõttelendude kuulmine ja omamoodi jagamine mu jaoks üks nendest asjadest, mis kuidagi eriti põhjapanevalt korda läheb. Paneb mu enda elu ning kõike seda ümbritsevat hoopis teistsuguste nurkade alt nägema. Kummalisel kombel kipume unustama, kui imelised inimesed võivad olla ning kui palju võivad pealtnäha lihtsad vestlused tegelikult pakkuda.

Mis mind sellele kõigele mõtlema pani oli üks nendest õhtutest, mil kella kukkudes üheskoos töökaaslastega väikese klaasikese taha maha istusime ja jutul vohada lasksime. Üks mõte istutas end maa ja ilma kohta vesteldes aga kuidagi eriti sügavalt meeltesse.

Ilmselt pole ma ainus, kes on niivõrd tihti mõelnud selle üle, kuhu ma oma eluga tegelikult suundun, milliseid valikuid ma teen - kas need on head või halvad - või milliseid eesmärke oma soovide nimekirjast ma siiski püüdma peaks. Vahel tean täpselt mida, mis ja kuidas, kuid suures osas koban ringi pilkases pimeduses ning loodan vanale heale õnnele ja oma sisetundele, et ehk läheb kõik hästi. Taoline sisemine surve paneb mind alatihti ahistatuna tundma, eriti nende hetkedel, mil märkan, mida teevad teised minu ümber ja see kõik minu parasjagu käsil oleva suunaga ei ühti. Eks enda teistega võrdlemine ning samastamine on üks nendest liialt pärssivatest ja motivatsiooni langetavatest asjadest elus, millele me ei peaks niivõrd palju aega panustama, kuid ometi seda teeme. Võib vaid loota, et inimene ükskord ka midagi õpib, eks?

Kuid tulles tagasi eelpool mainitud õhtu juurde, siis üks minu tuttavatest rääkis meile loo ühest oma tuttavast, kes leidis juba väga, väga noorelt oma tee elus ning nägi oma eesmärkide saavutamise nimel ääretult palju vaeva. Viimane tasus end muidugi ka sama varakult ära, soovinimekirjast said kõik asjad maha kriipsutatud. Kuid see tõi omakorda kaasa omamoodi kaotsimineku tunde, et mis siis nüüd edasi?

Ma olen alati nendele inimestele, kes päris täpselt teavad, mida nad tahavad, kadedusega alt ülesse vaadanud. Kuid tol õhtul neid lugusid kuulates mõistsin, et ehk see ei olegi nii hull, kui ma ei tea veel päris täpselt, mis mind ees ootab või kuhu mu teekond mind viimaks viib. Sest ehk ongi seesama rännak koos oma rohkete võimaluste, katsumuste, seikluste, kahtluste, rõõmude ja muredega see, mida minu hing elus olemiseks ja elus olemise tundmiseks vajab. Ja et nii ongi päriselt okei. See teadmine teeb seest soojaks ja meele kergeks.

Muusika: Fred V & Grafix - Constellations

Image from Pinterest

Ei oska seda tunnet kohe sõnadega kirjeldadagi, kui sombune ning ääretult väsitav novembrikuu ootamatult esimese lumega automaatselt sellesse sooja ning puhtasse jõuluaega ümber muundub. Minu jaoks on see hetk igal aastal uskumatult oodatud ja eriline ning täidab kogu kere ühtäkki sellise pehme õnnetundega, mida tõesti ainult sel aastaajal tunda võin. Korraga muutub kogu see pimedus ja värvidepuudus tänavalampide valgusvihus sillerdades nii romantiliseks ja silmale ilusaks vaadata. Just sellel momendil muutub Otepää minu jaoks maailma kõige ilusamaks paigaks, kus olla. See kõlab naljakalt, kuid ilmselt ei suudaks ma talvehakul end mitte kuskil mujal nõnda soojalt ja koduselt tunda, just nagu oleks mind õndsalt sooja vati sisse mähitud. Ja just sellesama tunde tõttu võin ma vabalt järgmistel talvekuudel nendel tänavatel õhtupimeduses ringi komberdada ja külma trotsida. Ilmselgelt ei suuda ka ära oodata seda momenti, mil suusad esimest korda jalge alla saab pandud!

Tunneb Teist ka keegi esimese lume tulekul sarnaseid tundeid? Või olete paduhingelised talvevastased?

Almost every year something special happens, when the grey and extremely tiring November suddenly transforms into this weirdly warm and pure christmas time. The first snow. It already sounds magical, doesn't it? That moment is so awaited and special for me. It somehow fills me with this soft feeling of happiness that I can only feel during this time of the year. Suddenly the glistening light of the streetlights turns the overpowering darkness into something so romantic and easy on the eye. And exactly on that moment Otepää becomes the most beautiful place to be on Earth for me. It might sound funny, but I could probably never feel so warm and homey anywhere else, as if I had been tightly wrapped into soft cotton. This feeling is also the reason I am more than happy to stride around the streets and fight the cold during the upcoming winter months. And of course, I cannot wait until I can finally put a pair of skis under my feet!

Do you feel any similar feelings when the first snow comes? Or are you a total no to snow kind of a person? 

Kui aasta 2015 teine pool on millegagi siiani silma paistnud, siis on selleks ilmselt olnud tõelised muutused. Ja eks sellistel aegadel on valikuvõimalusi vaid ka mõni. Minu puhul siis kas muutustega kaasa minna või käed ristis vastu seista. Proovisin nii üht kui teist ning viimaks jõudsin järeldusele, et selleks, et midagi korda saata või saavutada, on vaja asju teha moel, mida varasemalt teha pole julgenud või milles olen siiani kahelnud. 

Bloginud olen ma juba aastaid. Võib-olla ehk kauemgi kui ise oleksin osanud oodata. Isiklikust blogist kasvas välja toidublogi, mis tänaseks päevaks end on kuidagi ammendanud ja kuhu kirjutamiseks enam nõnda palju motivatsiooni pole leidnud.  Kuid siin ma nüüd olen, loon taas enda jaoks keskkonda, mis kajastaks kõike seda, mis on südamelähedane ning jääks oma olemusega ka ajarattale vastu astudes püsima. Olen tundnud palju puudust kirjutamisest ning ehk suudan vana kire siin taas ellu äratada, piiramata end varasemalt ette jäänud kindlaksmääratud konteksti raamidega.

Ilmselt leiab siin tulevikus eest teemasid toidust, spordist ning moest sisustuse, fotograafia ja igapäevaeluga seonduvate teemadeni välja. Võtan seda kui planeerimata ning üdini spontaanset seiklust, millele pärast vahva ning südant soojendav oleks tagasi vaadata. 

If someone asked me what makes the second half of my 2015 special, then I would most certainly bring out the major changes that have taken place. Both in my personal and "professional" life. And those changes gave me only a few options to pick from. Either to go with the flow or refuse to even look at the possibilities those might bring along. I tried out both, but eventually came to the conclusion that in order to really accomplish something new and different, one must actually go after those things that might lie behind the border of one's comfort zone. 

I have been blogging already for years. Sometimes I am surprised how long I have kept writing into this little web diary world of mine. It all started off with writing about personal and more trivial things, and over the years it grew more into blogging about food I accomplished to cook in my kitchen. But here I am again, creating an environment, where I could share all things that are close to my heart and would stand against the wear and tear of time. 

I hope that the future will bring many posts about food, sport, fashion, design and daily joys & struggles, that might inspire some of you as well. 

Foto: Kätlin Riivik