Just as beautiful as

Tõttöelda on elus väheseid asju, mis suudavad üle trumbata neid suvehõngu täis päevi ning öid, kus aeg liigub omasoodu teistsuguses taktis tiksudes lõputusse vaikusesse ning sellel kõigel, mis väljaspool sedasama maalilist maailma toimub, ei ole sugugi mingisugust tähtsust. 

Ma ei ole juba väga ammu saanud tunda seda lõputut rahu ning omamoodi "vanaema kodu tunnet" täis seda olustikku, kus igasugused sisemised pinged, mõtted või tegevused, mis mõnel muul ajahetkel tähtsusetult palju tähelepanu nõuavad, justkui tühja õhku kaovad. Seda enam oli eelmine nädalavahetus ühtaegu ebareaalne kui maagiline, sest täpselt nõnda ma end nende päevade jooksul tundsingi: vaba, kerge ja õnnelikuna. 

Ausalt öeldes ei osanud ma Białowieża poole teel olles midagi sellelt paigalt oodata. Kui nende lugude tekitatud ootus, mis lubas igal pool piisoneid kohata, kõrvale jätta, hehe...Piisoneid ei näinud, kuid kui kohale jõudes meie peatumispaika sisse astusin ning esimese asjana vana head puupliiti nägin ja seda vana maja hõngu ninas tundsin, tundsin end just nagu kodus. Mind ümbritsesid küll suures jaos minu jaoks uued inimesed, kuid mõnikord ei olegi rohkem vaja, kui öelda tere ja mõista, et tegelikult oleme teineteist tundnud just nagu terve elu. Ja sedasi liikusidki päevad ühtesoodu mõnusa laiskuse, hiliste hommikusöökide, jutu- ning naljavada, pikkade jalutuskäikudega imeilusas metsas, suvesooja päikese all peesitades ning pidevalt mõeldes, kui imehea on olla.

---

Truth to be told, there are not many things in life that can be more enjoyable than those special summery days and nights, where times moves slowly but steadily in its own pace into the seemingly endless silence and all those things, that take place outside of this scenic world is of no importance. 

I don't remember the last time I was lucky enough to feel this everlasting peace and one of a kind "grandmother's home" feeling. The one where all internal tensions, thoughts or actions, that on some other moments of  life require too much attention or care, just vanish into thin air. The more so was last weekend at the same time unreal and magical, because that's exactly how I felt during those days: free, light and happy. 

To be honest, I did not have many expectations on our way to Białowieża. Apart from the anticipation created by all the bison (or žubr as the Poles like to call them) related stories I had heard regarding the region, hehe...I did not see any of the promised bisons, unless you count in the aftermath of the amazing local Žubr "craft beer". But once we got to our location and as the first thing saw the good old style wood oven standing in the kitchen, felt that specific smell that only this type of old houses have, I felt home. I was surrounded mainly by completely new people, but sometimes you don't need more than to say hello and realise, that somehow it feels like you have known each other for your whole life. 

So that's how the days went by: feeling comfortably lazy, eating breakfast late into lunchtime while sitting in the garden and soaking in the sun, having all those borderline funny-stupid talks, long walks in the beautiful forest and constantly thinking how good it felt to be there. 

I really hope the upcoming months will bring along many of such wonderful trips, because apparently Poland has still so much amazing places worth discovering to offer.

No nii...naljakas on mõelda, et täpselt eile aasta aega tagasi istusin ma Riia lennujaamas ning kirjutasin suure ootusärevuse ning kerge kartusega hinges seda postitust. Või et täna täpselt kaksteist kuud tagasi alustasin teekonda tööpostil, mis terve selle aja jooksul nõnda palju muudatusi, uusi teadmisi, kogemusi ning lisaks kõigele ka vahvaid sõpru endaga kaasa on toonud. Mul oleks ühtaegu nii palju öelda, kuid samas on nõnda raske kõiki neid tundeid ja mõtteid sõnadesse panna. Kuid teeme proovi...

Varssavi tõi endaga kaasa sõnulkirjeldamatu vabaduse minu ellu. Tunnen, et selle mõttega enda sammud siiapoole seada lõikasin end lahti kõikidest nendest rohkem või vähem negatiivsematest sidemetest, mis nõnda kaua mind enda haardes kinni hoidsid. Terve see aeg siin on mind inimesena nõnda palju kasvatanud ning aidanud avastada külgi, kasvõi tööalaseid, mida ma ei uskunud endas leidvat. Olen õppinud end ning oma oskusi hindama, enda eest seisma ja astuma samme nende asjade nimel, mis südamelähedased. Ja kuigi mul oli esialgu kohutavalt raske harjuda Varssavi suurusega ning inimesterohkusega (head aega isiklik ruum), on minu aasta siin olnud suureks tõestuseks sellele, et inimene harjub lõpuks kõigega. Enam ei tundu imelik see, et ühistransporti kasutades pidevalt keegi olude sunnil mulle ebaloomulikult lähedal seisab ning peaaegu kuklasse või näkku hingab. Või et poest piima-leiva-saia ostmiseks tuleb enamasti suurem jalutusretk ette võtta - enam ei saa lihtsalt Nurga poes kippelt-käppelt ära käia. Samuti hakkavad loomulikumaks muutuma pikad distantsid, mida kasvõi tööle jõudmine endas peidab (edasi-tagasi võtab see aega maksimaalselt nii 2 tundi). Lisaks hakkab ka keha kõigi nende ilmamuutuste ning teistmoodi õhuga harjuma ja enam ei jää nõnda palju ka haigeks. 

Samuti hakkan harjuma ka selle vahel karjuva koduigatsusega hinges, mis pimedamatel talveperioodidel ikka eriti sügavalt välja lõi. Eks suviti ole ikka igal pool kergem ning tollal uude ja põnevasse kuude mähitud tegevuste keskel seigeldes ei jäänud siis aega nii väga kodu peale mõelda. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kripeldama kõik see, mis siin tehtud sai, kuid kodustega jagamata jääb. Eriti tundsin seda jõulude ajal, mil suures pühadetuhinas vaid loetud päevad koduseinte vahel sain veeta ning siis jälle rutates tööpostile pidin naasma. Ilmselt perest ja kõige lähematest sõpradest eemalolek ongi minu siinpool viibimise suurimaid pahupooli. Tihtipeale soovin, et saaksin enda elu siin (töö, uued sõbrad-tuttavad) ning kõige selle, mille Eestisse maha jätsin (pere, parimad A ja R), kuidagimoodi ühendada. Niimoodi mõtlengi vahel, et ehk on aeg tagasi Eestisse naasta, kuid siis järgmisel hetkel leian end mõttelt, et ma ei ole selleks veel kuidagi valmis. Aga egas midagi, küll aeg näitab, mis edasipidi juhtuma hakkab ning ehk tuleb mingil hetkel ka see lahendus, mida sügaval sisimas otsimas olen.

Kuid teistpidi on see koduigatsus pannud mind oma pere ja sõpru seda enam väärtustama. Asetanud elu keskpunkti just selle, kui olulised need inimesed ja hetked, mida ma nendega nüüd koos veeta saan, on. Iga päev, mida ma nüüd koju käies veedan, on väärt kullahinda (lisaks sellele, et koju lendamine poola raha vääringus paras röövel on...). Ilmselt ongi nõnda, et enne ei tea, kui imeline kodu on, kui oled mõnda aega sealt eemal viibinud. Võin käsi südamel öelda, et Otepää metsade ja küngaste vastu ei saa lõppkokkuvõttes miskit. Lisaks ei ole ma iial nõnda palju oma kodukohast puudust tundnud, kui siin õhtupimeduses tänavaid mööda jooksutrenne tehes. Ja ilmselt ei ole toidust vaja rääkima hakatagi - neelud käivad pea iga päev musta leiva, pasteedi ning vahel ka maiustuste järele. Lisaks võtaks hea meelega mõne paki kodust kaerahelbeputru ning kodujuustu.  

Aga jah, ei teagi, kuhu selle kõigega tüürin. Kuid kokkuvõttes on olnud suurepärane aasta. Mul on olnud võimalust tutvuda niivõrd paljude erinevate ja vahvate inimestega, sealhulgas oma imeliste majakaaslastega, kes mulle siin täitsa pere eest on. Need kolm inimest on mulle pakkunud loendamatul arvul hetki, mida ilmselt endaga igavesti südames kaasas kannan. Olen ühteaegu nii tänulik kui ka uhke, et olen suutnud tööl ennast tõestada, väga palju õppida ning end arendada ning sealjuures pisut ka ametiredelil tõusta. Olen õnnelik. Ja see on see kõige tähtsam! 

Eks näis, kas siin teisegi aasta vastu pean või tuleb kodutee jalge alla võtta... Vaid aeg näitab!

Olen õnnelik, et on olemas inimesi, kes on täis tahtmist käia ning näha. Ja kes mind mõneti endaga kaasa tirivad...Tahes-tahtmata muudab töönädal meele ja kere laisaks ning kui viimaks nädalavahetus pärale jõuab, ei ole enam suurest tahtmisest midagi vahvat korda saata midagi järel. Pigem vedeleks pikemalt voodis ning naudiks suuremat mitte midagi tegemist. Kuid eelmisel nädalavahetusel läks pisut teisiti ning sain ka lõpuks koduseinte vahelt välja. Läksime töökaaslase ning tema korterikaaslasega Varssavist nii tunni kaugusele asuvasse Kampinose rahvuspargi metsa matkama. Ilmselt ei ole talv just kõige õigem aeg sealse looduse nautimiseks, kuid suve-sügise saabudes tahan sinna kindlasti tagasi minna. Kujutan ette, kui kaunis on kõik rohelisemal ning värvikirkamal ajal! 

Park ise on üüratult suur: matkaradu on seal kokku ligi 360 km ulatuses. Metsaradade kõrval peidavad ennast ka liivaluited, mida meie sel korral veel avastada ei jõudnud. Kuid oli ääretult tore pisut linnakärast eemale saada, hingata tuntavalt värskemat ning puhtamat õhku (Varssavi on viimastel aegadel saanud tuntuks oma üüratu õhusaaste taseme pärast) ning lihtsalt, ilma suuremat eesmärki omamata, kõndida. Tegi hingele pai.

I am happy that there are people in this world, who are fulfilled with the passion to go and see places. And sometimes take me with them to do so. No matter how hard I try, the working days tend to make my mind and body fill with tiredness and once the weekend arrives, the need to do something fun and different seems to disappear into thin air. Laying in bed and doing nothing sounds like a perfect plan to me...But last weekend went by a bit differently and I finally managed to get myself out from the comfortable walls of our house. Me, my workmate and his friend went for a nice weekend stroll to the Kampinos National Park a small hour-long drive away from Warsaw. Winter is probably not the most suitable time to visit and see all the beauty the park has to offer, so I definitely would love to go back in the summer-autumn time, when everything is blooming in colours! 

The National Park itself is tremendously big: it withholds roundabout 360km worth of hiking trails. Next to the traditional forest trails, the park hides within some sand dunes, that we did not manage to capture this time around. But it was amazing to get out of the city, breathe in the air, which actually felt fresh and not polluted (!) and just walk, without any special destination or purpose. Balm for the soul. 

Millegipärast on mul viimasel ajal olnud tunne, et vanuse kasvades jäävad need kõikvõimalikud "esimesed" korrad, mida paljudel puhkudel niivõrd suure elevusega varasemalt on oodatud, aina vähemaks. Asjad hakkavad tasapisi korduma ning ei ole ehk enam nii erilised kui ehk võiksid olla. Ehk on see lihtsalt kergelt tavapärasema elurütmi saabumine - hinges pisut küpsemaks kasvamine -, mis kõik ümberringi toimuva pisut harilikuks muudab, aga eks see ole ka normaalne. Kuid mõnikord suudab elu siiski pisut mingil moel ootamatult üllatada ja midagi uut eluteele veeretada. 

Näiteks ei osanud ma elus arvata, et mingil hetkel jaanipäeva kuskil mujal tähistan kui Eestis. Kõigi nende aastate vältelt on see püha mu kodukohaga kuidagi nii tihedalt kokku kasvanud, et oli raske lausa ette kujutada, et see võiks kuskil mujal aset leida. Kuid ometi nii ta läks. Aasta pikim päev möödus Poola kodu aia hubases õhkkonnas heade inimeste, Eesti traditsioonide ning kõrvu kostuva kergelt praksuva jaanitule seltsis. Viimane oli küll väheke väiksem kui tavaliselt, kuid siiski päris oma. Hing igatses küll õige pisut omade seltsi, aga küll jõuab ka seda. Minu esimesed Poola jaanipühad. 

Neid esimesi ikka leidub veel. 

For some reason I have had this feeling that as my age increases, all these possible "firsts", that I have previously so eagerly anticipated to happen, have started to take place less and less. Slowly things seem to repeat themselves and are probably a little bit less special than they actually could be. Maybe it is a natural consequence of the arrival of a normal life rhythm - the process of becoming more mature inside -, that makes everything surrounding you become more or less ordinary, but I suppose that is just how life comes about. But sometimes it still manages to surprise me and throw something unexpected onto my way.

I never thought I will celebrate Midsummer anywhere else than Estonia. After all these years the holiday had totally grown to my hometown, so that it was impossible to think it could take place in any other place. But that is how it went. The longest day of the year was celebrated in the garden of my Polish home, accompanied by lovely people, Estonian traditions and the sound of a true Midsummer fire crackling in the background. The latter was slightly smaller than usually, but still our own. My first Polish Midsummer. 

So there are still some firsts left after all.

Üks esimesi asju, mida ma juba enne Poola kolimist mõtlesin teha, oli kindlasti esimesel võimalusel minna mägedesse. Kuna Eestit võib lugeda peaaegu et täiesti lamedaks maaks ning meie 318 meetri kõrguste küngaste mägede alla kategoriseerimine kõlab juba eos totralt, tundus mõte päris mägede lähedusest justkui omamoodi õnnistus olevat. Kusjuures minu esimene reis mägedesse mõned aastad tagasi oli just Poolas ja kui päris aus olla, siis on see siiani mu jaoks üks kõige ilusamaid vaatepilte, mida ma ma oma elus näinud olen. Ilmselt olime tollal ääretult hea õnnega koos, kuna nii ilm kui ümbritsev õhkkond lõid põimudes minu jaoks midagi täiesti maagilist. Säravalt sinine taevas, selge vaade üle mägede ja rohelusest pungil puude, õhus rippus mõnus kuuma suvepäeva hõng ning kõrvu kostusid rahva elevus ja hõisked Tour de Pologne Zakopane etapil osalenud jalgrattulitele. See oli imeilus päev ning see jääb mulle ilmselt igaveseks meelde. 

One thing I was extremely happy about when moving to Poland was the opportunity to go and spend as soon as possible more time in the mountains. As Estonia can be basically considered as an extremely flat country and declaring our 318m high hills as mountains is not something we should be extremely proud of, having actual mountains rather nearby feels like a true blessing to me. My first trip ever to the mountains a few years back was actually in Poland and to be honest, it is still one of the most beautiful sights I have ever see in my life. I must say that back then we were probably extremely lucky with the weather and the atmosphere, so that everything kind of just fell into place and some sort of magic was created. The vibrant blue sky, the clear view over the mountains and vivid green trees, the pleasantly hot summer air hanging in the air, plus the great vibe of the Tour de Pologne having one of its stages in the Zakopane area. It was a beautiful day and I will probably remember the extremely beautiful view in my head forever. 

This time around we were not so lucky with the weather, as it was still a bit chilly and cloudy that day. But nevertheless, we had decided to go and have a some sort of a daytrip to Zakopane to visit the infamous Morskie Oko. The latter is one of the deepest lakes in the Tatra mountains, surrounded by beautiful mountains and therefore also being one of the most popular tourist destinations in the area. But I cannot blame the people for wanting to see that. Even though we did get the typical April mountain weather - rather cold and there was even snow to be seen - but it was worth the small hike. It is a beautiful place and I can see how wonderful it must look like during the more warmer and colourful times. And according to the traditions, we also had a delicious szarlotka (apple) cake up in the cabin, which was one of the tastiest ones I have had so far.

We stayed the night in the Good Bye Lenin hostel, which is located about four kilometres from the Zakopane city centre, but it was on its way to Morskie Oko, so it was extremely convenient to take the bus from a station located a few hundred metres from it. You could always walk up to the starting point of the almost eight km trail, but as the road itself was nothing special there, we saw no point to do so. But the greatest coincidence regarding the hostel was the receptionist, whom we were casually having a conversation with during breakfast. After some point the talk lead to the question of where we are from and once I had declared I come from Estonia, she got this surprised look on her face and suddenly said that she is from there as well! I mean, what are the odds that, out of all places, you meet a fellow countryman in a small hostel in Zakopane. So random, but what a surprise!

Varssavisse saabumisest saadik olen olnud äärmiselt elevil nende paikade avastamise üle, mida varasematel kordadel kuidagi näha pole suutnud. Selles mõttes on äärmiselt vahva suurlinnas elada ning omasoodu turisti mängida, kuna kohti, mida näha ja tundma õppida, on niivõrd mitmeid. Eelmisel nädalavahetusel, mil kätte jõudis siinne esimene tõeline suvesooja meenutav kevadilm, otsustasin minna ja külastada Vistula jõe paremale poolele jäävat Praga linnaosa. 

Praga oli kuni 18. sajandini omaette eksisteeriv linn, mil see siis Varssaviga ametlikult ühendati, kandes endas nii töölisklassi elurajooni kui ka ühe vaeseima linnaosa tiitlit. Seda peetakse küll Varssavi üheks ohtlikumaks linnaosaks ning seda eelkõige ööpimeduses, kuid tõttöelda oli see päeval üks lahedamaid, mida Varssavis näinud olen. Kuna Praga ei saanud sõjategevuses suuri kahjustusi, on kõik see, mida tänavatel näha saab - erinevalt suurest osast ülejäänud Varssavist-, tõeliselt ehe. Miskipärast kipuvad taolised linnaosad, mis on pisut räsitud ning ajale jalgu jäänud, mingil hetkel totaalselt ellu ärkama ning muutuvad erinäoliste ja veidrate pubide, kohvikute, galeriide ja klubide tärkamistega inimeste uueks sotsiaalseks keskpunktiks. Mulle kipuvad taolised hipsterite paradiisid millegipärast kohutavalt meeldima. Praga kiirgab oma postindustrialismi, vanade telliskivimajade ning silmnähtava ajalooga teistmoodi mõnusat energiat, mis kummalisel moel lihtsalt endasse tõmbab.  

Ever since arriving to Warsaw I have been extremely excited about discovering the places that have been left unseen during the previous times. In that sense living in a big city like Warsaw and playing tourist is tremendously fun, because the list of places to see and get to know is long. Last weekend when we experienced the first awaited warm spring day with summer vibes, I decided to go and check out the Praga region that lies on the "other " side of the town, right bank of the Vistula river. 

Praga used to be an sepratate town until it was unified with Warsaw in the 18th century. It has so far been mostly considered as the habitat of the working class and one of the poorest parts of Warsaw. It is also known as one of the most dangerous areas in the city, mostly during the night ours, but truth to be told, at daytime it was one of the coolest places I have seen in Warsaw. As Praga did not get such major war destructions like the rest of Warsaw did, everything you see on the streets is as real as it gets. For some reasons, districts alike to Praga, that are a bit raddled and getting in the way of time, at some point suddenly come to life. And as the unique and quirky pubs, cafes, galleries and clubs open up, the place becomes the people's new social centerpiece. Somehow I seem to be really into such hipster paradises. But Praga with its post-industrialism, old brick buildings and obvious histroy radiates this different kind of enjoyable energy that just drags you in.