Just as beautiful as

Ma ausõna ei suuda enam hoomata seda, kui kiiresti aeg läheb. Kuidagi naljakas on aprilli lemmikuid kirja panna, kui kuskil peas kummitab mõte, et oot, alles ma ju tegin sedasama märtsikuu omadega. Kuid mis seal ikka. Aega peatada või aeglasemini tiksuma panna ma ei oska. Kuid eks see on märk sellest, et lõbus on, kuna siis kipub kõik ikka kiiremini mööduma. 

I truly don't know how to grasp the speed of time flying by. It is somehow really funny to start writing down my favourites of April when I feel I just recently did the same for the March ones. But oh well. I don't know how to make time stop or tick away slower, but maybe it is just a sign of having a great time. Because that is when the time goes the fastest. 

Tõttöelda olen ma ääretult rõõmus selle üle, kui palju toredat muusikat mu ellu taas on tulnud. Suures osas on selles süüdi tõsiasi, et oma kaheksatunnise tööpäeva jooksul jookseb minu kõrvaklappidesse päris mitu head tundi muusikat. Ja nõnda on rohkem aega ka uute ning vanade lemmikute (taas)avastamiseks. Aprillikuu üks suurtest lemmikutest on kindlasti The Lumineers ja nende uus teine kauamängiv "Cleopatra". Tegemist on üle pika aja ühega nendest albumitest, kus pea kõik lood kuidagi meeltmööda on. Selline mõnus indie hõnguga ajaviitemuusika, kuhu sisse end pisut kuulates ära kaotada. 

Truth to be told, I am extremely happy about the amount of music I have got in my life again. A significant part in that plays the great opportunity to discover new and rediscover old favourites during my eight-hour workdays. But one of my greatest findings in April has been The Lumineers' second LP Cleopatra. It happens to be one of those albums where almost all songs are somehow to my liking. Great pasttime music filled with lovely indie vibes to get partly lost into when listening. 

FILM/MOVIE

Siinkohal pean taas tõdema, et peaksin oma filmivaatamistega pisut arenema. Kuna ma ei ole siin praktiliselt üldse telekat vaadanud (poola televisioon ei paku just suurt huvi) ning arvutisse ka filme pole alla laadinud, on see osa jäänud ka aprillis võrdlemisi nigelaks. Kuid üksõhtu vaatasime koos korterikaaslasega "Deadpool'i". Millegipärast ootasin ekraanil näha tüüpilist superkangelase filmi, kuid viimane üllatas hoopis vastupidisega. Omamoodi pilkav ning omanäoline kontseptsioon tüüpilistest klišeedest segatuna kokku hea kuiva huumori ning kergelt häiriva vägivallaga, mängituna superkangelase poolt, kes oli pigem superkangelase kostüümi riietunud superkelm. Lugesin kuskilt lauset, mis kirjeldab filmi ideaalselt: enjoyably obnoxious.

I must still admit that I have not made much progress in order to become a true movie maniac. I don't really watch any TV here (Polish television is not really appealing I must say) and I haven't been interested enough to download any movies to my computer. But the other night we happened to watch Deadpool with my flatmate and it was everything I did not expect it to be. I was thinking it will be yet another typical superhero movie where the storyline is easily predictable. But this one had a satirical and unique concept mixed together with good dry humour and occasional slightly disturbing violence. And all that played by a superhero who was more like a super-villain suited up in a superhero costume. I read somewhere a sentence that describes the movie ideally: enjoyably obnoxious.

Varssavisse saabumisest saadik olen olnud äärmiselt elevil nende paikade avastamise üle, mida varasematel kordadel kuidagi näha pole suutnud. Selles mõttes on äärmiselt vahva suurlinnas elada ning omasoodu turisti mängida, kuna kohti, mida näha ja tundma õppida, on niivõrd mitmeid. Eelmisel nädalavahetusel, mil kätte jõudis siinne esimene tõeline suvesooja meenutav kevadilm, otsustasin minna ja külastada Vistula jõe paremale poolele jäävat Praga linnaosa. 

Praga oli kuni 18. sajandini omaette eksisteeriv linn, mil see siis Varssaviga ametlikult ühendati, kandes endas nii töölisklassi elurajooni kui ka ühe vaeseima linnaosa tiitlit. Seda peetakse küll Varssavi üheks ohtlikumaks linnaosaks ning seda eelkõige ööpimeduses, kuid tõttöelda oli see päeval üks lahedamaid, mida Varssavis näinud olen. Kuna Praga ei saanud sõjategevuses suuri kahjustusi, on kõik see, mida tänavatel näha saab - erinevalt suurest osast ülejäänud Varssavist-, tõeliselt ehe. Miskipärast kipuvad taolised linnaosad, mis on pisut räsitud ning ajale jalgu jäänud, mingil hetkel totaalselt ellu ärkama ning muutuvad erinäoliste ja veidrate pubide, kohvikute, galeriide ja klubide tärkamistega inimeste uueks sotsiaalseks keskpunktiks. Mulle kipuvad taolised hipsterite paradiisid millegipärast kohutavalt meeldima. Praga kiirgab oma postindustrialismi, vanade telliskivimajade ning silmnähtava ajalooga teistmoodi mõnusat energiat, mis kummalisel moel lihtsalt endasse tõmbab.  

Ever since arriving to Warsaw I have been extremely excited about discovering the places that have been left unseen during the previous times. In that sense living in a big city like Warsaw and playing tourist is tremendously fun, because the list of places to see and get to know is long. Last weekend when we experienced the first awaited warm spring day with summer vibes, I decided to go and check out the Praga region that lies on the "other " side of the town, right bank of the Vistula river. 

Praga used to be an sepratate town until it was unified with Warsaw in the 18th century. It has so far been mostly considered as the habitat of the working class and one of the poorest parts of Warsaw. It is also known as one of the most dangerous areas in the city, mostly during the night ours, but truth to be told, at daytime it was one of the coolest places I have seen in Warsaw. As Praga did not get such major war destructions like the rest of Warsaw did, everything you see on the streets is as real as it gets. For some reasons, districts alike to Praga, that are a bit raddled and getting in the way of time, at some point suddenly come to life. And as the unique and quirky pubs, cafes, galleries and clubs open up, the place becomes the people's new social centerpiece. Somehow I seem to be really into such hipster paradises. But Praga with its post-industrialism, old brick buildings and obvious histroy radiates this different kind of enjoyable energy that just drags you in.  

Tõttöelda võtab igasugune funktsioneeriva rutiini teke uues kohas äraütlemata palju aega. Kõik see, mis kuulus igapäevaellu varem - kellaajad, harjumused, päeva sisustamine erinevate tegevustega-, tuleb võõrasse keskkonda astudes vähemalt viivuks endast maha jätta. Sest nüüd tuleks endale lõpuks tunnistada, et enam pole tegu tõesti mingusuguse puhkusega, kus võib hetkeks kõik muu ära unustada, lasta ajal oma soodu käia ja mõelda, et küll ma siis tagasitulles jälle hakkan asju nii tegema, nagu neid siiani teinud olen. Aeg on asjade teistsugust rada käimisega harjuda ning oma tegemisi targemini planeerima hakata, et aega oleks töötegemise kõrvalt ka iseenda jaoks.

Truth to be told, creating a new and functioning routine is a time-consuming business. All that used to be a part of our lives before - times of day, habits, filling your days with different activities-, has to be left behind for at least a short period of time when entering a new and unkown environment. Because now it is time to admit to myself, that this really is not yet another small vacation, where I can just forget about everything, let the time tick by its own rules and think, that I will continue where you left off once I get back again. It is time to get used to walking on different, off beaten paths and to plan my time wisely, so I wouldn't spend it all on working and could actually have some for myself too.

---

Olen viimase nädala jooksul üsna kaootiliselt elanud. Varssavi tormiline tempo ei ole mind küll jalust maha niitnud ning mingil moel on see mulle isegi meeltmööda - paneb mind kummalisel kombel elavana tundma-, kuid aeg libiseb sõrmede vahelt niivõrd kiiresti läbi, et ei saa arugi, kui päev on jälle õhtusse veerenud ning aeg on magama heita. Ja kuivõrd läbimõeldult ei ole ma ka planeerinud päeva lõppu pisikest jooksutiiru või mõnda muud toredat kuid aeganõudvat tegevust, on tööpäeva alguses pähe istutatud plaan selle lõpuks vaikselt väsinuna rongis koju loksudes justkui sealt haihtunud. Koju jõudes tekib selline imelik jõuetus, ehk isegi viitsimatus, mille lõksu on nii lihtne langeda ning kust raske välja pääseda. #täiskasvanuelu Naljakas on isegi see, et terve selle pooleteist nädala jooksul ei ole ma kordagi korralikult süüa teinud. Õhtul koju jõudes on taldrikule maandunud eri variandis salatid ning vaevanõudvaimaks elemendiks on olnud kanafilee valmistamine. Kuigi istuva töö ning vaheldusrikka ja toitva lõuna kõrvalt on selline kerge õhtusöök olnud väga sobilik, on see harjumus edasi kandunud ka nädalavahetusse, mil just midagi rohkem erilisemat ja maitsvat vaaritada võiks. Söögitegemine on üks nendest asjadest minu elus, mis on mulle kirjeldamatult oluline ja mis pakub mulle sellist rõõmu, millele suur osa tegevustest ligilähedalegi ei pääse. 

The past week has flown by in a rather chaotic manner. The rapid pace of living in Warsaw has not swept me off my feet, although it can feel a bit overwhelming at times. But in some ways it really appeals to me, as it makes me feel strangely alive. Although compared to my little hometown, time really seems to vanish into thin air in here, so that I don't even realise when yet another day has gone by and it is time to go to sleep again. Even though I have tried to be organised and plan a small round of running or some other fun but time consuming activity into the second part of my day, those plans have somehow disappeared from my mind while heading home and sitting on a train, being all tired and wanting to just lay down and do nothing. Funnily, I haven't cooked a proper and real meal even once for myself yet. Just a simple salad has done the trick after working hours. Whereas that is a good thing regarding the sitting nature of my job, this has also passed on to my weekends. That is bad, especially as I really love cooking. 

Siiani on suurem osa vabast ajast ja võhmast kulunud igasugu esmatarbekaupade jahtimisele, alustades patjadest ja tekkidest kuni söögikraamini välja, mis oodatust rohkem aega on võtnud. Enam ei ole nii, et saab nurgapealsesse poodi pea ainsa kliendina kassas lihtsalt sipsti sisse ja välja astuda. Reaalselt kõik  võtab aega. Kuid vähemalt on nüüdseks ajaarvestuselt parimad poed, mis mingil moel töölt-koju-trajektoorile satuvad, suures jaos avastatud ning tekkinud on mingigi aimdus sellest, kuidas ühistransport siin linnas liigub, võib hakata endale seadma pisikesi eesmärke, mis hea rutiini tekkimisele kaasa peaksid aitama.

Most of my free time and energy so far has gone for finding all kinds of life necessities, starting from pillows and blankets and finishing with shopping for some groceries. All that, just like everything in here, takes of course time, as the luxury of just stepping quickly into some nearby store and being almost the only client is gone. The good thing is that I have discovered the best shops (timewise) nearby for myself and I have also started to form some sort of a knowledge of how the public transport works in this city. So that means I can also slowly start building up a good routine for myself. And to help that get along I have set some nice little goals. 

1. Loe raamatuid. Sellega ei peaks õnneks üleüldse probleeme tekkima, kuna igapäevane teekond tööle ja sealt tagasi võib venida kuni tunni pikkuseks, mis annab piisavalt võimalusi pea raamatusse pista. Praegu loengi Paula Hawkinsi "Tüdruk rongis". Olles ise tüdruk rongis. Hehe...

 1. Read books. That fortunately has started to become a real habit of mine. Riding a train to and back from work for almost up to an hour is the perfect opportunity to dig my nose into a good book. FYI, currently reading The Girl on the Train. While being on the train. Hehe...

2. Blogi tihedamini ning kasuta ära neid ideid, mis siiani blogi jaoks tekkinud on. Kuigi ma pooldan igati sellist spontaanset kirjutamist, mil kõik kuidagi palju ehedam minu jaoks tundub, on lihtne sedasi asja soiku jätta. Seda on minevikus niivõrd palju juhtunud ja nüüd tahaksin asju teistmoodi proovida teha. Nädalas korra sooviksin ikka miskit kirjutada.

2. Blog more often and take advantage of all these ideas I have come up with for the blog. Although I truly am a fan of this more spontaneous kind of writing, as it just feels and comes across much more real, it is easy to somehow come to a donwstill with it, like it has happened so many times in the past. Writing at least once a week sounds like a good plan.

3. Käi kolm korda nädalas jooksmas + 2 korda nädalas võimlemist/jõutrenni. Juba mõnda aega tagasi otsustasin, et sel aastal osalen kohe kindlasti mitmel jooksuüritusel, millest esimene pidi olema maikuus toimuv Tartu Jooksumaraton. Kuna aga asjaolude sunnil selle oma kavast välja pean jätma, tuleb miskit uut ka asemele leida. Õnneks toimub Poolas jooksuvõistlusi igal kuul peaaegu lugematul arvul, tuleb mingi valik ära teha ja sellest lähtudes ka viimaks korralikult treenima hakata. Ja ega enam ei ole ka seda luksust käes, mis oli olemas Otepää küngaste vahel. Ükskõik, kuhu ka ei läinud, ikka oli hea ja mõnus joosta. Täielik paradiis, kus ei hakanud iialgi igav või pähe ei turgatanud mõtted, et ma ikka kohe üldse ei viitsi. Naljakas, kuidas perspektiivid asjade suhtes muutuvad, kui neid enam nii iseenesest mõistetavalt käeulatuses pole. Kuid mis seal ikka, tuleb ära kasutada kõike seda, mis siin mulle on antud. Tuleb vaid üleüldine päevakava koos kojusõiduaegadega niimoodi jonksu seada, et see mulle sobiks ja motivatsiooni ka ikka jaguks.

3. Run three times a week + twice a week some strength exercises. Already a while ago I decided I will participate at least in a couple of running events this year and the first was supoosed to be Tartu Jooksumaraton in May. But as I wont be able to make it to that one this time around, I have to find something to replace it with now. Fortunately even every single village here in Poland seems to hold an event, so I just have to make a choice and start training for it accordingly. The running conditions here are nothing alike to the paradise I had in my hometown, but nevertheless, I need to make the most of what I have got! And it is not that bad. Just got to keep the motivation going!

4. Tee nädalavahetustel midagi head süüa - katseta uusi retsepte, rahvuskööke jne. Naljakas on sellist asja enda jaoks isegi kirja panna, kuid ilmselt ei teki minus muud moodi tahtmist iseenda jaoks korralikult süüa teha. Miskipärast on mul palju rohkem tahtmist seda teha, kui laua äärde võib oodata istuma rohkem inimesi. Kuid ehk võin ma sedasi ka isekeskis head toitu nautima veel õppida.

4. Cook something delicious on the weekends - try out new recipes, cuisines etc. It is funny to even write something like this down to myself, but otherwise I migh not really feel the need to cook. I somehow seem to feel more willing to do it when I can expect more people sitting by the table with me. But maybe this is a way how to learn to enjoy food accompanied only by myself. 

5. Vaata korra nädalas mingit filmi/sarja. Iseenda meelelahutuse jaoks.

Ja ongi vist hetkel kõik. Ma loodan, et pean oma seatud eesmärkidest ja väiksest plaanist ka kinni. Eks aeg anna arutust. On keegi teist ka midagi sarnast proovimas? Mis on need asjad, mida teie oma rutiini lisada sooviksite?

5. Watch a movie or a series once a week. Just for my own entertainment. 

I guess that is it for the time being. I hope I can keep up with my little master plan. Is any of you trying to do something similar like me? What are the things you would like to incorpoate to your daily routines?

Kahjuks hakkab see mul vist traditsiooniks saama, et suudan eelmise kuu lemmikuks kujunenud asjad või sündmused kirja panna alles siis, kui uus kuu kiirel sammul juba keskpaiga suunas jookseb. Kuigi ma pean tunnistama, et mul oli viimane kenasti kalendrisse kirja pandud, eesmärgiga seda ka siis teha. Kuid uute uudiste tuules ununes märkmik sootuks lauanurgale ning ees ootas suuremat sorti sagimine, et kõik kodinad kenasti kokku saaks pakitud, inimesed kallistatud ja ma võimalikult kiiresti ning mugavalt otsapidi ka Poola ikka jõuaks. Kuid nüüd olen ma siin ning kätte sattunud pisut ka aega, et siis märtsikuu lemmikutest natuke jutustada.

Unfortunately it seems that publishing the monthly favourites while the new one is already almost half way done starts to become a small tradition of mine. Although I have to admit that I had it all nicely planned and even written down to my journal, in order to do it at the right time, but oh well...Life happened! In the midst of finding out life changing news my journal was forgotten on the edge of the desk and all my focus went on making sure everything gets packed, people get hugged and I would make my way to Poland as fast as possible. But I have made my way down here and have a bit more time to chat a bit of my March favourites. 

MUUSIKA/MUSIC

Kui päris aus olla, siis olen seda kategooriat ilmselt kõige enam oodanud, kuna olen enda jaoks avastanud päris mitu head artisti, keda märtsikuul äraütlemata palju ka kuulasin. Norra päritolu kaunis Aurora on ühtaegu nii õrn kui jõuline, meenutades stiililt õige pisut Florence + The Machine'i, kuid jäädes kõige selle juures siiski täiesti unikaalseks. Whilk and Misky on ilmselt üks nendest, kes peagi, kui mitte juba, inimeste lemmikute hulka kuuluma hakkab. Lugu "Clap Your Hands" on lihtsalt ideaalne suvelaul, mille saatel nii tööle sõita, aias grillida, rannas mõnuleda kui ka sporti teha.

To be honest, then I have been the most excited about writing this category, as I have discovered quite many lovely artists that have made it to my March playlist way much more than once. The Norwegian and beautiful Aurora is both fragile and powerful at the same time, reminding me a bit of Florence + The Machine. Though she still manages to keep her own unique signature in her songs. And the second artist, Whilk and Misky are probably one of those groups who will grow onto people fast and will become, if not already, a massive crowd pleaser. The song Clap Your Hands is just the perfect summer song to listen to while driving to work, grilling in the garden, relaxing on the beach or even doing some sports. 

FILM/MOVIE

Olen juba maininud, et ei ole kõige suurem filmivaataja, kuid mõne telekavälise filmi kuu jooksul vast ikka ära näeb. Juhtusin ühel õhtul "Praktikanti" vaatama, kus Robert DeNiro siis pensioniealise praktikandi ning Anne Hathaway tema ülemuse peaosa mängib. Ausaltöeldes pole ma päris pikka aega nõnda lihtsat, siirast ja mõnusat filmi vaadanud. Vahepeal ei olegi vaja midagi äraütlemata keerulist või sügavamõttelist, et see mingil tasandil liigutaks. Kui kunagi ka telekasse jõuab, vaatan ma seda ilmselt rõõmuga jälle uuesti!

I have already mentioned more than once that I am not a huge movie watcher, but I think I can manage to warch a movie or two which do not actually run on the TV. I happened to see The Intern with Robert DeNiro and Anne Hathaway as the main actors. Truth to be told it was one of the most simple, sincere and lovely movies I have seen in a while. It reminded that sometimes you don't need something entirely complicated or deep to be touched in some inner levels. And if it will eventually get shown on TV, I will be more than glad to see it again. 

RAAMAT/BOOK

“That’s how stories happen — with a turning point, an unexpected twist. There’s only one kind of happiness, but misfortune comes in all shapes and sizes. It’s like Tolstoy said. Happiness is an allegory, unhappiness a story.” 
― Haruki Murakami, Kafka on the Shore

Pean õige pisut pea häbist norgu laskma ja ütlema, et ei ole märtsis suurem asi lugeja olnud ning siinkohal võin taas vaid ühe nime letti laduda. Jätkan veel Haruki Murakami radadel ning seekord on nimekirjas "Kafka on the shore". Esialgu tundus see pärast "Norwegian wood'i" lugemist minu maitsele natuke liiga palju sürrealistlike elemente sisaldavat, kuid loo edenedes ja sündmuste hargnemisel ei hakanud need enam niiväga silma. Naljakal kombel tekkis lugedes üle pika aja tunne, kus ei olnud vaja enam niiväga mõelda sellele, et mis võiks järgmisena juhtuda, kuid sai keskenduda lihtsalt lugemisele endale. 

Kuid nüüd lähevad lood lugemise koha pealt ilmselt palju helgemaks, kuna igahommikune ja -õhtune teekond töölt koju on piisavalt pikk, et ninapidi mõnda raamatusse sukelduda.

I think I need to hang my head out of shame again and say that March has been a lousy month when it comes to reading. I can only put down one name but then again it is a good one. Quality over quantity, right? I am still walking on the Haruki Murakami paths and the book chosen was Kafka on the Shore. After having read  Norwegian Wood previously Kafka on the Shore felt a tiny bit too fictional for my taste but as the story unfolded I somehow got used to the surrealistic elements and after a while it didn't really catch my attention anymore. Funnily, while reading, I did not get this feeling of thinking about what is going to happen next, but I was just able to focuse on reading itself. 

But from now on the reading part should definitely improve, as my way to and from work gives me a perfect chance to dive into a book at least for a moment or two.  

Elu tõesti käib kummalisi radu pidi. Ühel päeval tundsin end oma asjadega igati rappa jooksnuna ning teisel lahendas üks pisike e-mail sootuks kõik just nagu iseenesest ära. Aeg, mida viimasel poolel aastal nõnda palju kätte oli jäetud, sai ühtäkki otsa ning algas võidujooks selle nimel, et kõik oluline nähtud ja tehtud saaks, enne veel kui kodumaa tolm teadmata ajaks jalge alt pühin. 

Nõnda istungi siin Riia lennujaamas ning ootan kannatamatult pea ees tundmatusse vette hüppamist. Ja kui eile, mil pooleldi pakkimispaanikast halvatuna veel mõtlesin, et mida kuradit ma küll teen, siis täna on lood juba sootuks teised ja südamesse on end istutanud kerge ärevusenoot. Muidugi on hinges hirm ning suur teadmatus kõige selle osas, mis Eestis nii tuttav ja kodune on, kuid ehk nii ongi hea. Saab viimaks jälle sellest neetud mugavustsoonist välja ja midagi sellist kogeda, mis igatepidi kasvatab ja elavana tundma paneb. Midagi, millele mingil hetkel elule tagasi vaadates uhke tunne rinnas suureks paisub ning pähe tuleb mõte, et mina tegin seda kõike. Ees ootab uus omamoodi seiklus, mille kulgu ei suuda mitte kuidagi ette ennustada. Ehk on see minu kord "särada". 

---

Life really has its bizarre ways. One day I felt completely stuck with my things and on the other a small e-mail changed and solved everything. Just like that. The time, which I thought to have so much of in my hands, suddenly ran out. It actually felt like a small race in order to see everyone dear to me for the last time and get all important things checked off my to-do list before leaving. 

So I sit here in Riga airport and wait impatiently the moment I take a leap of fait and dive into the unkown. Although yesterday, when being in the middle of a minor packing panic attack, I thought that what the hell am I doing, then today has been already a lot different. Even though I feel still anxious and nervous, but then again a lot more excited too. Of course I have this tremendous fear and feeling of not knowing enough about it all in me, but maybe that is a good thing after all. It gives me a chance to jump out of this damned comfort zone and actually do something with my life that will leave a mark behind. Something that I can look back on in the future and say: I did this. It will be a new and one of a kind adventure awaiting me. May it be my time to "shine". 

Picture: pinterest

Tegelikult ei söönud ma antud salatit just täna lõunaks, vaid päris mitu päeva tagasi, kuid võiksin seda igal juhul nüüd uuesti teha. Mulle meeletult meeldivad igasugused värvilised toidud, mida on ühtaegu nii kergelt kui võrdlemisi kiiresti võimalik valmistada. Nüüd, mil kevad ka vaikselt õuele hakkab jõudma, on vähemalt minu kere andnud märku sellest, et võiks ka toidulaual mingeid muudatusi sisse viia. Kõik, mis on vähegi värske ning mahlane, ajab isutama ja see on niivõrd hea tunne. Ei  jaksa ära oodata, mil saaks mõnusalt roosat ja mahlast arbuusi või magusaid maasikaid süüa!

Ilmselt pole antud postitus mingi eriline retseptiüllitis, kuid väikseks nipiks võib seda ikka lugeda. Antud salatisse on lisatud muidugi neid asju, mis mulle endale väga meeltmööda on. Oliivid annavad minu arvates mõnusat soolakust ning kurk värskust. Kuid komponente võib vastavalt enda maitseelistustele muidugi muuta. Antud kogustest peaks jaguma vähemalt ühele näljasele heaks kõhutäieks. :)

I actually did not have this for lunch today, but if I had the chance, I would for sure do it again now. I really love all kinds of colourful dishes that are easy to make and aren't utterly time-consuming. Now, when spring has at least in some ways finally hit the town, my body has got some cravings that let me know it is time to make some changes regarding my daily menu. Anything fresh and juicy simply calls my name. I honestly cannot wait until I can indulge in some yummy pink watermelon or sweet strawberries!

Although I cannot call this a proper recipe, I suppose one can take it as a little lunch tip anyway. I have added all these things that I usually fancy in my salads. For example I love the savory taste the olives and the freshness of the cucumber. But of course any of these can be altered according to your own taste preferences. The salad itself should be enough to feed at least one hungry one. :) 

VAJA LÄHEB:

1 väiksem kanafilee tükk

3-4 päikesekuivatatud tomatit

Provansaali ürte

Näpuotsaga soola, pipart

1/4 kruusi kusskussi 

1 küüslauguküüs

1 spl oliiviõli

1-2 spl värskelt pigistatud sidruni mahla

Pisike peotäis jääkapsast

1-2 oliivi

Pisut kurki

2-3 kirsstomatit

WHAT YOU NEED:

1 small chicken breast fillet

3-4 sundried tomatoes

Provence herbs

A pinch of salt, pepper,

1/4 cup/mug of couscous

1 garlic glove

1 tbsp olive oil

1-2 tbsp freshly squeezed lemon juice

A small handful of iceberg lettuce

1-2 olives

A bit of cucumber

2-3 cherry tomatoes

Esmalt võid keema panna vee ning kuumutada pannil pisut õli. Haki päikesekuivatatud tomatid peeneteks ribadeks ja aseta koos provansaali ürtide ning soola-pipraga maitsestatud kanafileega pannile. Päikesekuivatatud tomatitest eralduv mahl ning õli peaks kenasti koos ürtidega kanale kena karamellistunud jume andma. Mina hoian pannil kana küpsetades aeg-ajalt kaant pealt - nõnda jääb see palju mahlasem ja ei kuiva ära. Prae kana mõlemalt küljelt ning sega vahepeal ka tomateid, et viimased kõrbema ei kipuks. Tomatid võib mingil hetkel pannilt ära tõsta, kui tundub, et viimased liialt küpsema või panni külge kinni hakkavad jääma. 

Seni, kuni kana küpseb, vala kusskuss kaussi ning vala peale nii palju keevat vett, et kusskuss oleks veega kaetud (mitte ei ujuks vees). Sega kusskuss kergelt kahvliga läbi ning aseta teine kauss või kaas peale ja lase sellel omakeskis paisuda (nii 10 minutit). Haki peeneks jääkapsas, kurk, oliivid ning kirsstomatid lõika pooleks või sektoriteks. Kokku võid segada ka küüslaugupressiga purustatud või väga peeneks hakitud küüslaugu, oliiviõli, sidrunimahla, soola ja pipra. Viimane vala kenasti suureks paisunud kusskussi sekka ning sega kõik ühtlaselt omavahel läbi. Sekka võid lisada ka jääkapsa, oliivid, kurgi ning tomati. Kui kana on valmis (väljajooksvad mahlad on selged), lase sel mõned minutid enne lahtilõikamist seista. Aseta koos päikesekuivatatud tomatidega salatile ja ongi valmis. Kes soovib, võib kergelt kreemjama ja soolakama konsistentsi jaoks veel pisut feta juustu peale puistata! 

Firstly, put the water to boil and heat a bit of oil on the pan. Chop the sundried tomatoes into thin strips and season the chicken with provance herbs, a bit of salt and pepper. Put it all onto the pan and fry until the chicken has cooked well. The juices and oils of the tomatoes should give the chicken a nice caramelized look. Every now and then, I put the lid on the pan, that should keep the chicken moist and prevent it from drying up. Fry the chicken on both sides, turn it around several times and stir the tomatoes so they won't burn. You can take the tomatoes off the pan if they seem already too cooked or start to stick to the pan. 

While the chicken is cooking, put the couscous into a bowl and pour the boiling water onto it. Just enough to cover the couscous. Stir it with a fork, put another bowl or a lid over it and let it expand for about 10 minutes. Finely chop the lettuce, olives, cucumber and cut the cherry tomatoes into half/sectors. Mix together the olive oil, garlic (pressed with a garlic press or very finely chopped), lemon juice, salt and pepper. Pour it over the couscous once it is ready and stir it evenly. You can add in also the lettuce, cucumber,  olives and tomatoes. Mix it lightly. If the chicken is ready, let is rest for a couple of minutes before cutting it open into slices. Add it onto the salad together with the sundried tomatoes and that's it! If you want, you can add in some feta cheese to get a bit of a creamier  or saltier consistency. 

Ma ei ole ilmselt ainuke, keda ühtäkki tärganud kevad justkui kõrvust tõstnud on. Hing on löönud sisemuses õitsele ning silmad peas särama. Head ning soojad tunded justkui kanduvad ühtlase lainena üle keha ja pea kohale kokku sulades löövad üle naha särisema. Sedasi on meeletult, võib-olla isegi kirjeldamatult ilus olla. Kummaline, kuidas taolised väikesed asjad tegelikult üht lihtsat inimhinge sedasi mõjutada võivad, kuid mis parata - nii ta kord on. Ja mul on hea meel, et nüüd ootavad ees vaid helged ajad. Ja seda igas mõttes.

I am probably not the only one who feels somehow lifted up by the sudden burst of spring. It feels as if my soul has begun to burgeon and eyes got this certain spark to them that was not there before. Bright and warm feelings carry over my body in a unison wave and flame up in sparks sizzling over my skin. This feeling is utterly, maybe even undescribably beautiful. It is peculiar how such miniature things actually have the capability to affect a simple soul. But I am so delighted that now only lighter times lie ahead. And that in every sense possible. 

---

Ma vist tundun juba ka iseendale kui mõni katkine plaat, mis iga mõne aja tagant samas kohas tõkkama ning samu asju lausuma jääb. Seetõttu peangi taas kordama seda mõtet, mis viimastel aastatel tundub et lausa minu elu omamoodi mantraks on muutunud: kõik head asjad võtavad aega. Ja saabuvad meie ellu just täpselt siis, kui selleks on kätte jõudnud õige hetk. Eks selliseid asju tuleb enesele tihti sisendada, et kahtlusi ning nõutust täis aegadel enesesse head usku tuleviku osas sisendada.

I already feel myself as if I were a broken record, that keeps getting stuck in the same place over and over again saying all the same already known things. But I simply need to repeat the thought which seems to have become somewhat of the mantra of my life: all good things take time. And they really do enter our lives when the time is right. Every now and then such comforting things somehow need to be reminded to ourselves, so we can have good hope for the future in times of doubt and confusion. 

Kuid uude nädalasse üritan ise süstida võimalikult palju positiivsust ja teotahet ning hinnata kogu südamest oma oluliste inimeste olemasolu. Eks siis saab aja väärtusest kõige enam aru, mil seda kõige vähem kätte satub. Seega üritan sellest, mis olemas on, lihtsalt maksimumi võtta.
Soovin kõigile kaunist nädalat, mis loodetavasti tuleb sama päikseline kui selle algus! 

I will try to make the upcoming week as productive as possible, use my willpower and cherish the presence of people oh so dear to be as long as I can. I guess one understands the value of time when one doesn't own much anymore. So I will give my best to take the maximum out of what has been given to me. 

But I wish you all a beautiful week ahead, which will be hopefully as sunny as its beginning! 

Ma ei tea küll miks, kuid maru tihti juhtub nii olema, et inimesed võivad küll terves laias ilmas ringi olla rännanud, kuid oma kodukoha ümbrusest avastama pole sattunud. Vähemalt mina võin oma kaks kätt püsti tõsta ja öelda, et tegelikult oleks lisaks Lõuna-Eestile endale veel üks korralik tiir tervele Eestimaale peale vaja teha. Sest ausaltöeldes on meil siin endalgi meeletult palju ilusaid paiku avastada. 

I don't know why, but often it seems, that people may have seen the whole wide world, but haven't had the opportunity to discover what lies before their very own eyes back at home. At least I can raise up my two hands and say, that I on top of South-Estonia I should do a proper exploration trip around the whole land itself. As there are so many hidden gems yet to discover.

Nõnda sattusingi ma üle pika-pika aja taas näiteks Võrumaale, kuhu armas kursõde mind juba viimased mitu-mitu kuud külla on kutsunud. Viimati käisin ma seal ilmselt algklasside kooliekskursiooni ajal, mil Suure Munamäe vaatorni ning Mõniste päkapikumaad külastasime. Naljakal kombel olin Võrust endast endale pähe loonud sellise täieliku stereotüüpse depressiivse Lõuna-Eesti linna pildi, mida mingil hetkel süvendasid Estonian Moments'i poolt postitatud vahvad GIF'id (vajuta SIIA, et kõiki võruteemalisi postitusi näha). Nüüd, mil linna ennast ja neid mitmeid vahvaid puumajakesi aga näinud olen, pean ütlema, et viimane on näiteks minu enda Otepääga võrreldes kümme korda kõvem koht (kümme korda lumevaesem samuti!). No võta sa siis näpust, eks. 

So that is also how I finally made my way to Võru to visit my dear friend who has been inviting me to come over for the past few months I believe. The last time I was there was probably during some elementary school field trip - many, many years ago. Funnily, I had painted some sort of a stereotypical picture of Võru being a tiny depressive southern Estonian city in my head. Some years ago that was emphasised by the hilarious GIF's posted by Estonian Moments, which made it even worse. But now, when I have seen the town and its many cute little wooden houses, I must admit it was nothing alike that. Biased much, huh? 

Kuid millest ma tegelikult kirjutada tahtsin on see, et ma sain ka viimaks rabas ära käidud. Kuigi peas on juba pikka-pikka aega mõlkunud soov käia ära Viru rabas, olin ma nii rõõmus, kui sain teada, et viimases matkamiseks ei peagi põhja sõitma, vaid saab ka siinsamas asja ära aetud. Meenikunno raba asub mõnusa männimetsa sees, mida minu kandis väga vähe kohtab ning mis muutis laupäeva veetmises seal veelgi vahvamaks. Meenikunno matkarada üheskoos raba laudtee ning metsarajaga on kokku 5,8 km, mis peaks olema kergesti läbitavad ilmselt igale vähegi liikuvale inimesele. Üllatav oli ka sealne RMK metsamaja Liipsaare poolses rajaosas, mis on üks uhkemaid, mida olen seni näinud. Majas oli nii puupliit kui lauad-toolid, kus istuda ja mõnusalt aega veeta. Ideaalseks võimaluseks koos seltskonnaga väike matk ning istumine ette võtta. 

Igati ilus paik, kus oma mõtted ja meeled tärkavaks kevadeks joonde seada. Suviti, mil sealsed järved ja tiigid on lahti sulanud ning loodus rohelisem, on seal kindlasti veelgi kaunim, nii et tuleb veel minna! 

But what I actually wanted to write about was that I finally got my chance to visit one of our many bogs in Estonia. Although I have had this plan to go and see the infamous Viru bog for a longer time now, I was so happy to discover that I didn't have to travel to the north to see a bog in the first place. The Meenikunno bog is located within a beautiful pine forest, which made it even more beautiful and relaxing to be there. The track itself (bog's boardwalk + forest track) was in altogether 5,8 km long - a nice distance that should be good enough for everyone who enjoys time spent outdoors. 

It is a beautiful place to visit, probably even more in the summer, when the lakes and ponds in there have melted and everything feels a bit greener!