Just as beautiful as

Pinterest

Mingil põhjusel on sotsiaalmeedia ning internet mulle alati meeletult meeldinud. Viimase meeletu areng on andnud niivõrd palju vähest vaeva nõudvaid võimalusi kõike avastada, näha ning ka ise oma osa kogu kompotist jagada. Asjadest, elust ja inimestest igasuguste nippide ja nõuanneteni välja. Rääkimata võimalusest rännata omal moel maailma eri paikadesse, seal tegelikult ise käimata. Ilmselt võiks see nimekiri lõputult edasi minna. Ja eks see viimasel ajal mõneti piiritu teekonnana tundunud ongi, tõmmates mind vaikselt iga 'meeldimise' või näpuvibutusega rohkem enda sisse. Küllap ei tohiks ka ära unustada aina kasvavat tungi iga väiksematki tegevust või põnevamat intsidenti mingil moel jäädvustada (tere, Snapchat!). Ausalt öeldes on see vajadus iga asja peale telefon või selle kaamera kätte haarata hakanud juba mulle endale närvidele käima ning õnneks olen sellega pisut ka tagasi tõmmanud. 

For some reason, I have always liked social media and the internet. The outrageous development of the latter has given us so many easy ways to discover, see and also share our fair share of things ourselves. People, life, things, tips and tricks - you name it. Let alone the ability to travel in this bizarre way to the most sacred places in this world of ours, without really touching ground. I suppose the list of things could just go on forever. And to be honest, the journey of being occupied in the social media bubble has lately started to feel overbearing, drawing me into it with every next 'like' or scroll down the screen. I think I shouldn't forget the ever growing urge to save and share  every small activity or more exciting incident (hello, Snapchat!). To be frank, this need to pick up my phone just to take a picture of a meal or any other moment has started to annoy me quite a lot, which has led to some reduction of the sorts. 

---

Ühel õhtul, mil nagu ikka enne magamaminekut kõiksugu erinevaid rakendusi taas läbi käiasin, otsustasin nimelt aega võtta, kaua mul päeva Instagrami läbivaatamiseks aega kulub. Minu suureks üllatuseks võttis see kokku rohkem kui pool tundi aega. Ja mõelda veel, mis oleks ajakulu siis, kui juurde arvestada Snapchat, Facebook, Twitter, erinevad blogid ja kõikvõimalikud ajakirjanduslikud väljaanded, mis igal võimalikul võimalusel tähelepanu endale tõmbavad. Ja kui sõrm peaks juhuslikult Pinteresti või Tumblri peale libisema, on päeva produktiivsusel ka ilmselt lõpp...Kõik see on pannud mind aga mõtlema sellele, kui palju oma päevasest tundide arvust võiksin hoopis teistmoodi kulutada. 

One evening when I was just going through all the different apps before going to sleep, I decided to measure how much time it takes to just scroll through my daily intake of Instagram. To my surprise, it was more than half an hour. Just on Instagram! Think of the time cost when we add on Snapchat, Facebook, the occasional Twitter, different blogs and online newspapers/magazines, that attract our attention every way possible. And if only the finger runs across Pinterest or Tumblr....there goes the productivity, right out of the window. All this has made me think how differently I could actually use my time within one day.

---

Ma ei lubanud endale uue aasta saabudes suurt midagi revolutsioonilist, aga ühe rea panin enda jaoks siiski kirja. Lubasin, et hakkan rohkem lugema ning teen seda just vahetult enne magama minemist - telefonis surfamise asemel. Laadisin innukalt oma e-lugeri huvitavaid raamatuid täis ning tegin viimaks ka Goodreads'is omale konto, et loetud ning lugemist ootavatest raamatutest mugavalt ülevaadet saada. Mul kipuvad tihti kõik need mitmed autorid ja teoste nimed meelest minema, nüüd on mul aga hea meeldetuletus kiirelt varnast võtta. Lisaks on antud keskkonnas niivõrd kerge uusi raamatuid vastavalt žanrieelistustele ning teiste inimeste ausatele ja põhjalikele arvustustele nimekirja lisada. 

Ma pean mainima, et sellest ajast saadik, mil oma pisikese uue harjumuse oma päevakavva lisasin, olen muutunud palju...mõtlikumaks? Kuigi viimase nädala jooksul on olnud juba päris mitu korda, mil ei ole saanud raamatut õigel ajal lihtsalt käest panna ning olen pidanud öötundidest üsnagi mitu -mitu tundi ära napsama, on see tunne olnud hoolimata hommikul ligi hiilivast unest niivõrd mõnus. Olin juba täiesti minetanud selle tunde, kui teistmoodi värskendav võib olla loetavasse loosse üdini sisse sukelduda, unustades ära kogu ümbritseva elu. Ja ma ise tunnen, et olen muutunud kuidagi tundlikumaks, ehk isegi sügavamaks ning mõtlen ka asjade üle kuidagi teistmoodi. Effekt on olnud igatahes üdini positiivne. 

Kõigest sellest inspireerituna mõtlesin soovitada ka mõnda viimastest raamatutest, mis kuidagi eriti liigutasid või mõtlema panid. 

I didn't make any revolutionary new year's resolutions this year, but I did write down one line for myself. I promised myself to start reading more and to do it just before falling asleep, instead of the regular social media time. I loaded my e-reader with numerous books I had meant to read already for a while and finally made myself an account at Goodreads. It turns out to be the perfect place to have an overview of all the books I have read and that I want to read in the future. I tend to forget all the authors and titles, so it is a convenient reminder to keep track of. Additionally, it gives me the perfect opportunity to find new books to read there as well, regarding my own preferences or the many in-depth reviews by the other users. 

I have to say that ever since applying my little new routine to my daily cores, I have become much more...thoughtful? Even though the last couple of weeks of stealing reading time from sleep hours have given me a proper sleep deprivation, I haven't felt better. I had totally forgotten the refreshing feeling of diving into the storyline and following the characters when the story evolves, forgetting the rest of the world around you. And I feel how that has made me a lot more sensitive, maybe even made feel more depth of things, and I do think of things somehow differently. But the effect itself has been utterly positive. 

Being inspired from that, I thought I might share a few recommendations. Here are some books that somehow really moved me or made me think about things that matter.

Khaled Hosseini - And The Mountains Echoed 

Antud lugu keerleb tihedalt peresidemete ning viimastest tulenevate raskete otsuste ümber, haarates endasse aastakümnetesse ning eri generatsioonidesse põimitud lood armastusest, sõjast, valedest ning kustumatutest lootustest. Raamatu tegevus leiab esialgu aset esmalt sõjaeelses omamoodi õitsevas Kabulis (Afganistaanis) ning rändab ajas läbi erinevate paikade - Pariisist San Francisconi välja. Hosseini on imeline loovestja ning raamatu tekst haarab kergest endaga kaasa. Oma lugudes annab ta hoopis teistsuguse pildi Afganistaanist, selle inimestest ja kultuurist, mida on lugedes ühteaegu lihtne kuid ka raske mõista. See on üks nendest raamatutest, mis tõmbab sind enda sisse ning paneb sügavalt kaasa mõtlema, suutmata kirjatükki käest panna.

Soovitan samuti ka Hosseini teist raamatut The Kite Runner, mis räägib taas sügavalt pingelistest ning traditsioone täis pikitud peresidemetest sõjaeelses ning -järgses Afganistaanis, erinevatest otsustest ning unistuste jahtimisest. Viimane jättis raamatu lõppedes maha hoopis teistsuguse jälje ning suurendas märkimisväärselt uudishimu ja austust Afganistaani vastu. Kuidagi värskendav, arvestades praeguse aja pingeid Lähis-Ida suhtes. Hosseini A Thousand Splendid Suns, mille arvustused on samuti taevani ülistavad, on mul veel lugemist ootavate raamatute nimekirjas. Aga kindlasti on tegemist autoriga, kelle puhul on raske pettuda. Soovitan soojalt! 

This story evolves tightly around family relations and difficult decisions that are out of our measures. The storyline takes you through decades and different generations, who are all somehow connected to each other, telling things about love, war, lies and undying hope. Everything starts in the pre-war Kabul (Afganistan) and evolves to different places - from Paris to San Francisco. Hosseini is a truly brilliant story teller and the book just draws you into it from the very first page forward. Hosseini gives you a different view of Afganistan, its people and culture, which is simultaneously easy and difficult to understand, as it might feel a bit far away from us. It is one of those books you can't put down. 

Alike to Hosseini's other novel, The Kite Runner, which speaks again about the tense and extremely traditional Afgan family relations in pre- and after war Afganistan, different expectations on life and chasing dreams. The book left a different kind of a mark of Afganistan to me, which somehow increased my interest and also respect towards the country. An odd feeling regarding the current attitude towards the Middle East nowadays. Hosseini's highly praised A Thousand Splendid Suns is still on my to-read list. But for sure Hosseini is one of those authors it is hard to be let down by. Highly recommended! 

---

Jojo Moyes - Me Before You

Olin antud raamatust juba ammu erinevate kanalite kaudu kuulnud ning nime kuhugi kaugemas mälusopis üles märkinud. Kuid miskipärast arvasin, et tegemist on sellise taolise romantilise naistekaga, mis mind siiani kuidagi lugema ei kutsunud. Kuid ometi võtsin ma selle raamatu viimaks kätte - ilma igasugu suurte ootusteta. Kuid ma olen nüüd ääretult õnnelik, et seda viimaks tegin, sest tõttöelda ei ole mul juba kaua viimase lehekülje viimaseid ridu lugedes olnud tunnet, nagu ütleksin kurvalt head aega kalliks saanud inimesele. Raamat jättis minusse omamoodi segu erinevatest tunnetest ning mõtetest, mis sõlmena kurnavalt kõhtu keerlema jäi ja mind hommikutundideni lugemas hoidis. Pealtnäha tavalise naise elust ja varasemalt eduka mehe ebaõnnest koorus lehekülgede keerates välja omapärane ning tõeliselt emotsionaalne lugu, mis mulle viimaks lahinal pisarad silmadesse tõi. Humoorikas, kohati isegi laginal naerma ajavalt naljakas ning teisipidi lihtsalt südantlõhestavalt kurb. Mõtlemapanev ning äraütlemata realistlik teos, mis terve lugemise kestel lihtsalt paneb oma elu üle järele mõtlema ning tänulikkust üles näitama. Raamatu põhjal vändatakse ka film, mis selle aastanumbri sees ka linastuma peaks. Eks siis ole näha, kas linateos rikub raamatu ära või ei. 

I had heard about this book from different sources and marked the name down in the back of my head

already a long time ago. But I somehow thought that it will be yet another romantic chicflick and that thought didn't really invite me to read. Somehow I ended up reading it anyway, without having any specific hopes or expectations. But now I am truly happy I did, as, truth to be told, I haven't felt for a long time this crippled feeling in my chest when reading the last lines of the book, as if I had to say goodbye to a dear friend of mine. The book left a mixture of different feelings and thoughts aching in my chest, which kept me reading until the early morning hours. The seemingly stereotyped life of the female protagonist and the misfortune of the male character evolved into an unconventional and really emotional story, which eventually made me cry like baby. The ride was humorous, at times even hilarious, making me laugh out loud, and at the same time striking me with real sadness. A surprisingly realistic story, that just makes you think of and show gratitude over your own life. There will be also a movie made about the book, which should be released sometime this year. We'll see if the movie ruins it all or not. :) 

Olen hiljuti palju viimasele aastale mõelnud ning oma peas veel lahtiseks jäänud otsi üritanud kinni siduda, kuid see kummaline miski on siiamaani viimase joone alla tõmbamiseks just nagu puudu olnud. Ilmselt võiksin seda kirjeldada omamoodi eureka! momendiga, mil kõik lihtsalt omale kohale langeb ja see õige tunne sisemuses võimust võtab. Kuid eks kõik head asjad siin ilmas nõuavad omajagu aega ning juhtuvad just sellel momendil, mil vanajumal või kes iganes seda ette on näinud. 

I have recently thought a lot of the past year and its happenings, trying to wrap things up in my head, but so far something has been stopping me from doing that. I could probably try to describe it as some kind of an eureka! moment, when everything falls into place and this right kind of a feeling penetrates the soul. But as all good things in the world take time, they tend to happen exactly when they are designated to happen. 

Kui päris ausalt öelda, siis eelmine aasta oli minu jaoks vaimselt üks raskeimaid, mida olen pidanud mööda saatma. Omamoodi sisemiste konfliktide paraad, mille käigus suutsin end iseenda sisse täielikult ära kaotada, tundmata viimaks ära kõiki neid asju, millest varem äraütlemata palju rõõmu oskasin leida. Peas keerlesid tohutud kahtlused ning esialgu tühipaljatena näivad hirmud, mis mõtteis vaagides aina suuremaks ja võimsamaks paisusid. Kogu see protsess pigistas minust välja viimsegi raasu oskusest leida tahet, inspiratsiooni ning ka motivatsiooni olla see inimene, kes ma tegelikult olen või olla tahan. Kõik justkui käis sedasama hallides toonides sissetallatud ning rutiinset rada, jätmata ruumi uuteks võimalusteks või soovideks midagi muuta. Ma ei teagi midagi hullemat siin ilmas, kui muutuda täielikult tuimaks ning tundetuks olendiks, kelle elu vaid must-valgetes toonides silme ees virvendab. Kuid just selleks samas inimeseks ma sisemiselt muutusingi. Õudne. 

To be honest, last year was probably one of the hardest to go through. It was mentally challening and could be outlined as a parade of inner conflicts, wherein I managed to lose myself in my own troubles and doubts. Eventually not being able to really recognise all these things that previously gave me tremendous joy. I confronted my fair share of fears, which at first seemed harmless, but over time grew beyond my limits. The whole process squeezed out the last drops of the ability to find happiness, willpower, inspiration and also motivation to be the person who I actually am and want to be. Everything kind of went down the same old path, all set in charactless and perfunctory tones. There was no space for change or new possibilities. And to be fair, I don't know anything worse than becoming this numb and lifeless person, without any goals or senses. But that is exactly what I became. 

Aga jätkuvalt tuleb toonitada, et miski siin maailmas ei juhtu kindla põhjuseta ja ilmselt oli ka see tõeline proovilepanek minus millekski vajalik. Nüüd võin tõesti öelda, et kogu see sisemine kadalipp tuli läbi käia selleks, et vastu astuda kõikidele nendele samadele hirmudele ja niiöelda kurjadele vaimudele, mis kuskil tagatoas aeg-ajalt kummitamas käisid. Olla julgem ning enesekindlam, uskudes endasse ja enda võimetesse. Tunda, et võin olla viimaks vaba millestki, mis niivõrd kaua kannul on käinud, jäämata kõikidest pingutustest hoolimata sammugi maha. Kuid ometi sain ma sellega viimaks hakkama ja ma ei oskaks olla rohkem tänulik.  

But I must again accentuate that nothing in this world happens without a reason and probably this tremendously challenging journey was also in some ways necessary. Now, months later, I can say that this inner gauntlet was needed to actually confront all these fears and dark demons, that occasionally stepped by to say hello. To be more brave and self-confident, to believe in myself and my capabilities. To finally be free of something, which, despite all my efforts to leave it behind, haunted me for so long. But to eventually accomplish that - I couldn't be more grateful. 

See on äraütlemata kummaline, kuidas mõni pealtnäha väike ning tühine hetk suudab endalegi imestuseks nõnda sisemiselt raputada, et ei oska kogu keerleva tunnetemölluga esialgu midagi et pealegi hakata. Taolisi hetki tuleb harva ette, kuid just täna ma eespool mainitud eureka! momenti eneses tajusingi. Jalutasin mööda kodulinna videviku kumas lumiseid tänavaid kodu poole ning ühtäkki mõistsin, et ma olen päriselt ka viimaks jälle mina ise. Kõik need asjad, millest varasema aasta jooksul niivõrd palju hinges sügavalt puudust tundsin, pulbitsevad jälle minu sees ning tõotavad aina suuremaks kasvada. Esialgu võib taoline naljakas elujõud jalust nõrgaks võtta ning ehk isegi pisut ennatlikku kartust hinge istutada - äkki olen ma nüüd korraga liiga õnnelik? -, kuid ma ei lase end sellest heidutada. Ja kuigi paljud asjad on muutunud ja mu elu ei ole ehk täpselt sellises punktis nagu ta võiks ehk mõnes muus situatsioonis olla, ei morjenda see mind karvavõrdki. Ma olen õnnelik. Siiralt. 

It is immensely bizarre, how some seemingly small and inappreciable moments can suddenly shake your world in ways you never imagined possible. Leaving you gaping at the spinning turmoil of feelings. Such moments really occur once in blue moon, but today somehow happened to be the day for me. This specific eureka! moment I meant before. Just when I was having yet another walk on the snowy streets of my small hometown, I suddenly realised that I am back to being my old self again. That all these things I have been deeply missing throughout the last year, are overflowing within me and promise to grow even bigger. It is almost as if it sweeps me off my feet and maybe even put a little bit of doubt into my head - maybe I am suddenly too happy? - but I try not to let it discourage me. And even though many things have changed and I may not be in this exact place in my life where I envisaged myself to be around this time, I am not daunted by it anymore. I am where I need to be. And I am happy. Sincerely. 

End sellisest olekust leida on imeline tunne. Ja sellistel hetkedel olen ma nõnda tänulik kõikide nende katsumuste eest, mida eelnevad aastad mu teele on visanud. Sest kõik see - nii hea kui halb - on mind toonud siia tänasesse hetke, mil võiksin ennastunustavalt elu haardesse viskuda ja entusiastlikult oodata, mis kõik mind ees ootab. Võin viimaks jälle peeglisse vaadata ning sealt vastu vaatavast pildist iseennast ära tunda. 

And it is amazing to find myself in this kind of a position. At such moments I am truly grateful to all these challenges put onto my road over the years. As all this - the good and the bad - has brought me into this moment now, where I could just enthusiastically throw myself at life and step up to whatever it has to give. I can finally look into the mirror and actually find myself from the person looking back. I am back! 

Fotod - Elise Ader.

Muusika: Novo Amor - Anchor 

Tihtipeale leian ma end mõtlemast, kui palju mul on mõningate asjadega siin elus vedanud. Hoolimata kõigest sellest, mis võib-olla ehk aastaid tagasi nihu läks, on see mulle tänaseks päevaks niivõrd palju imelist tagasi andnud. Olen tõesti tänulik ning täis ilmatut ootust eesootavate aastate ees. Tänulikkust tundsin ma ka sel hetkel, mil eelmise aasta viimased minutid vaikselt tiksudes lõpu poole tüürisid ja uus aasta end ilutulestiku säras ning paukude raksudes ootusärevuses oodata laskis, olles sel hetkel otsapidi Hamburgis (!) ning ümbritsetud inimestest, kellele ajaratas kuidagi hambaid näidates eemale ei suuda peletada. Mõni hetk on lihtsalt ilusam kui teine. Ja kuigi viimane kord, mil üksteise seltskonda saime nautida, langeb ligi kahe aasta tagusesse aega, mil veetsin kaks semestrit Soomemaal õpilasvahetuse ekspeditsioonil, ei ole miskit selle aja jooksul meie dünaamikas päriselt muutunud. Kõik oli täpselt nii, nagu oleks just eile viimati koos Lahtis teetassi taga kohalikku elu ja olu arutanud. Nalja ja naeru nabani, ilma igasuguse häbitunde või kohmakuseta. Minu Erasmuse sõbrannad. ❤ Aitäh, et olete niivõrd imelised, hoolimata ajast või kohast meie ümber. 

Often I find myself thinking how lucky I really am. Despite all the things that went wrong years ago, it has all somehow made up for the trouble now. And in so many wonderful ways I could have never imagined. I really am thankful and fulfilled with this immense feeling of anticipation for the years to come. I also felt grateful during the moment when the last minutes of last year were slowly ticking towards the end, finding myself in Hamburg (!) and surrounded by people, who by no means could't and also weren't affected by the wear and tear of time. Some moments just are more beautiful than the others. And even though the last time we could be around each other was almost two years ago in Finland, the most amazing thing is, that time has really not changed within the group dynamics. Everything was as if it had been just yesterday we had our regular teatime and chatter about the local news. Endless laughter and joking, without any feeling of shame or awkwardness. My Eramus BFFs ❤ Thank you for being so wonderful, no matter the time or place around us.

Uue puhta lehe keeramist on ilmselt vähemalt korra kõigil elus ette tulnud. Tihtipeale kaasneb selle protsessiga aga mingisugune naljakas ood homsele päevale ning äkiline, ilma mingisuguse hoiatava üleminekuta hüpe värskesse algusesse. Ma pole sellele varem mõelnud või pole lihtsalt puhtast teadmatusest tulenevalt tundnud seda hetke, mil lehekülg uut numbrit pöörama asub. Tõttöelda on see üsna naljakas tunne - selline kahelpool noatera kõikumise moodi, olles osaks nii ühel pool asuvas minevikus kummitavatele asjadele kui ka teisel pool lootusrikkust täis pikitud reaalsusele. Kuid kahtlemata on raske leida eneses seda ühte pisikest jõuliigutust, et lehekeeramisega ühele poole saada, ilma, et vastastikused tunded omavahel ühte põimuksid ja kogu protsessi pahaaimamatult edasi lükkaksid. Andes just nagu lootust, et käesolevale lehele kirja pandud ridadesse on veel ruumi muutusi sisse viia ja omalt poolt uusi kirja panna. Õnneks on aga kuskil kuklas kükitav ratsionaalsus tänasel hetkel naiivsusest tugevam. Sest mõnikord on lood lihtsalt oma lõpu leidnud ja tuleb uutega algust teha. 

I guess nearly all of us have at least once in our lives turned over a new leaf. Often a peculiar hope for tomorrow comes out in the open, followed by a sudden leap, without any obvious warning, into the highly hoped new beginning. I have never really thought about it or maybe I haven't been clever enough to actually really feel the moment of that change or shift in me happening. Truth to be told, it is a rather funny feeling. It reminds me of dancing on the razor's edge, being simultaneously a part of the things haunting me from the past and the endlessly hopeful reality. Without a doubt it is hard to make ourselves to just turn the page, without letting the controversial feelings collide and put the whole process in abeyance. As if to give away false hope, that there is still some space left for some changes between the previously written lines. Fortunately, this time around the rationality lying in the back of my head is stronger than naiveness. Because sometimes some stories have come to their end and there is nothing else left than to get the new ones going instead.

Mul on viimaste aastate ning külastuste jooksul tekkinud Varssaviga selline kummaline suhe. Seni on tegu olnud peamiselt hetkelise peatuspunktiga, et teekonnal peale pisikest pausi edasi teistesse Poola või muudesse külastatud Euroopa linnadesse liikuda. Nii mitmeid kordi olen seisnud niinimetatud Stalini kultuuripalee ees, silmanud hetkeks selle tuledesärast tingitud värvilist fooni ning sealt vaikselt metroo poole edasi sammunud. Sedasi ei olegi see minu jaoks mingit teist tähendust omandanud ega lähemat, mingit erilisemat kontakti tekitanud. Ja kui ma nüüd päris aus olen, ei ole Varssavi olnud kunagi üks nendest kohtadest, kuhu hing äraütlemata palju taga igatseb minna või mis peas mõtetena keereldes kummitama jääks. Linnas on küll mitmeid kauneid ning erilisi paiku, mida turistina külastada, kuid millegipärast on mulle seal olles jäänud alati tunne, nagu kõigil oleks kõikjale nii meeletult kiire. Varssavi on suurlinn ning see paistab linnakära ning ruttavate inimeste sisse sukeldudes igast küljest välja. 

I have built up a peculiar relationship with Warsaw during my visits over the past few years. So far it has all been only about brief layovers in order to continue my journey to other Polish or nearby European cities. I have stood countless times in front of the so-called Stalin's palace of culture, looked up to its colourful backdrop and then gone forward to step into the metro. Thus Warsaw has never had any other meaning to me or established a deeper contact. And when I am completely honest, Warsaw has also never been one of those places I have craved so badly to go back to or that would linger on my mind for long. There are surely plenty of lovely places to visit in the city as a tourist, but when being there, for some reason it all gives away this impression of everyone simply being in a hurry. Warsaw is a big city and you can just feel it when diving into the mixture of endless city transport, rushing people and concrete urban environment.

Kuid sel korral algas minu väikene eurotrip pihta just Varssavist, kuhu rõõmsalt pärast öö läbi Riiast pihta alanud sõitu varahommikul jõudsin, et päev oma armsa Erasmuse sõbranna Weronika seltsis veeta. Kõikidest vaatamisväärsustest enim meeldib mulle vist siiski Varssavi vanalinn oma värviliste majakestega ja jõuluaegsete kaunistustega ning jalutada lõpmatult suurena tunduvas Lazienki pargis, kus minu suureks rõõmuks lugematul hulgal vahvaid oravaid ringi patseeris. Viimaseid annavad end väga lihtsalt kätte - tuleb vaid pisut näppude vahel miskit krõbistada ja öelda "Basia-basia-basia" ning oravakesed ongi peagi käest süüa nurumas. Sinna sattudes tuleks ilmselt midagi siiski taskutesse varuda, kuna sealsed oravad on äraütlemata targad ja näevad tühjade käte petuskeemist kiiresti läbi. Kuid läbi linna jalutades kumab hästi läbi viimase ajalugu, mis mind tihti pisut hämmingusse ajab. Nimelt ehitati Varssavi Teise maailmasõja purustustes totaalselt kannatada saanuna teistest Poola linnadest kokkuveetud ehitusmaterjalidest praktiliselt nullist jälle uuesti üles, mis ilmselt minu segadust seisukoha võtmisel ka põhjendab. Sest ma ei suuda sõrme peale panna sellele miskile, mis Varssavit päris täpselt iseloomustab või mis muudaks selle linna mu jaoks isikupäraseks. On nii ühte kui teist, kuid terviklikku pilti on raske kokku seada. 

Kuid pärast tundide kaupa jalgel olemist ja ringi hulkumist, vanalinnas külmast kergelt kangeks jäänud keha hõõgveiniga soojendamist ning teele jäänud armastatud Tigeri poodide kaubavaliku ülevaatamist olin ma ülimalt rõõmus, et sain Varssavis sel korral olla kauem kui vaid mõned tunnikesed. 

But this time around my small eurotrip started exactly from Warsaw. The city welcomed me warmly after a long night of travel from Riga and I was actually happy to spend a whole day with my dear Erasmus friend Weronika. From all the sightseeing spots, I probably like the old town with its many colourful houses and christmas time decorations the most. And the enormous Lazienki park with its many curious and endlessly hungry squirrels is a perfect place to have a nice weekend walk or even a run. You should simply call out "basia-basia-basia" when seeing one of the furry animals running by and they probably will check out if you have anything yummy to offer or not. But I deeply recommend saving up something into your pockets, because the squirrels tend to be rather quick to see through a scam and run off to the nearest tree instead saying hello. 

When walking through Warsaw it is quite easy to spot the history of the city, which often makes me a tiny bit puzzled. Namely, after being completely demolished after the Second World War it was built up from scratch by the materials collected and brought in from all the other towns in Poland. And I guess this is what makes me feel confused about this something special that usually is felt when visiting new places. As I cannot put a finger on what this something is in Warsaw, that would make the identity of the city truly blossom in my eyes.  

But nevertheless, after being on the streets for almost the whole day, tasting some great glühwein at the christmas market and raiding a local Tiger store for the upcoming new years eve party, I was happy I could stay in Warsaw for longer than just a couple of hours. 

Kahtlemata on ilmselt pea iga naise jaoks, kes oma välimusest vähegi lugu peab, hea juuksur üks olulisematest inimestest tema elus. Sest taoline juuksur on mõne käärisähvatusega võimeline korda saatma imelisi asju. Minu jaoks on mu soeng olnud üks nendest asjadest, mis mulle ääretult palju korda läheb ning mille eest tahan alati hoolt kanda. Kuigi see kõlab ilmselt pealiskaudselt, on mulle siiski alati tundunud, et korrashoitud, hästi viimistletud ning minu juuksetüübile sobilik soeng muudab mind juba hetkega enesekindlamaks ning enda silmis ilusamaks isendiks siin ilmas. Hästi lõigatud soeng suudab minus välja tuua mingeid teistsuguseid isikuomadusi ning muudab mind justkui üheks nendeks mitmest inimesest minu sees, kes siis iga uue muutusega kord päevavalgust saab näha. 

Without doubt, to a woman who pays quite a decent amount of attention to her looks, a good hairdresser just happens to be one of the most important people in their lives. Because, one of those hairdressers can make true wonders with people. When it comes to me, my hair has been one of those things which I have always really cared about and found important. Even though it might sound superficial, a well kept and styled cut that also fits to my hairtype has had the capability to make me momentarily feel like a million bucks and a much more self-confident creature in my own eyes. A well cut do can bring out some different personality traits that can finally see the dailight whenever a new change occurs to my hair. 

Sellest kõigest inspireerituna tahtsin aga kindlasti kirjutada oma kääridega inglist Konradist. Kahtlemata on see kummaline, võib-olla ehk imelik, et kui ma mainin juuksurisse minemist, ei tähenda see sugugi mitte esimesse ettejuhtuvasse salongi sisseastumist, vaid hoopis üle tuhande kilomeetri pikkust teekonda Poolamaale. Kuid erinevate juhuste tahtel ma oma juuksuri just sealt leidsingi. Konrad on tõesõna parim, keda ma kogu oma elus olen kohanud, suutes alati minu soove täide viia ning panna mind tundma kui printsessi, kes salongist iga kord naeratusega lahkub. Olen viimase paari aasta jooksul oma soengut ikka ja jälle pisut siit ja sealt muutnud ja alati on tulemus olnud ei rohkem ega vähem kui suurepärane, pidades lisaks kõigele vastu nii mitmeid kuid, kuni jälle reis ette võetud saab. Samuti on olnud oluliseks osaks vähene edaspidine vaev juuste sättimisel, kuna edaspidi ei ole ma pidanud hommikuti oma juukseid hullupööra föönitama, koolutama või sirgendama. Konrad on ka esimene juuksur, kes on mulle täpselt öelnud neid nippe ja trikke, mida mina oma pool-lokilise juuksetüübi ning värvimise seisukohalt järgima peaksin. Ja kui aus olla, pole mu juuksed vist iial paremas seisukorras olnud, kui nad on seda nüüd. Olen õnnelik naine, ausõna! Ja tuka lõikasin ka ikkagi ette. Olen oma kaua kaalutletud otsusega rohkem kui rahul. :) 

Being inspired by all that, I definitely wanted to write about my angel with scissors - Konrad. Without a doubt it is bizarre, maybe even a bit weird, that whenever I mention going to the hairdresser, it does not mean just stepping into some nearby salon in my hometown. On the contrary, it means an over thousand kilometre long trip to Poland instead. But by good fortune, that's the place where I have found my hairdresser. And Konrad truly is the best one I have ever had in my whole life, making all my wishes come true. Plus I always leave the salon feeling like a princess with a big smile crowning my lips. I have changed my hair-do quite a few times over the past couple of years and every time the result has been amazing. And on top of everything, it somehow lasts for many months until my next trip to Poland. What has been really important is the time after the first wash, as usually it might mean lots of care: blow-drying, curling, flat-ironig - you name it. But luckily I haven't had the troubles! Konrad has been the first hairdresser to tell me all the tricks that help me tame my half-curly hair type, without all the extra fuzz. And I must say, my hair has never been in a better condition than it is now. I am a lucky woman, I really am! And I also cut myself a fringe. I am really satisfied with my long deliberated decision. :)

Kes aga juhtub Poolas Katowice linna külastama või seal läheduses elama ning otsib omale ideaalset juuksurit, soovitan kindlasti Konradi värskelt avatud oma enda vingesse salongi sisse põigata! 

Who happens to live in Katowice or visit it anytime soon and looks for the perfect hairdresser, think no more and book a time at Konrad's freshly opened awesome salon! 

Facebook: Konrad Nozycoreki Salon

Website: http://nozycoreki.pl/

Tervitused Berliinist! 

Viimaste nädalate elurütm on olnud küll kummaliselt kiire. Eks kogu krempel hakkaski pihta jõuludega, kus üks pidu ja kokkusaamine ajas teist taga, ning päädis minu omamoodi eurotripiga, kust homme tagasi koju naasen ja mille kohta kindlasti ka mõned pikemad read kirja panen. Kodumaalt lennus olles tunnen end alati erakordselt vaba ja inspireerituna, julgedes mõelda igasugu mõtteid, luua uskumatuid plaane nii olevikuks kui tulevikuks ning teha asju, mis kodus ehk tegemata jääksid. Ja nüüd, mil kojulennuni on vaid päev, ei oska selle naljaka peadpööritava vabadusetundega muud peale hakata kui loota, et see koduseinte vahele naastes kaotsi ei lähe. Kuid Berliin on olnud taas imeline ja süstib ikka ja jälle sisse rohkelt elurõõmu. On väheseid kohti, mis minus seda tunnet tekitavad. Järgmise korrani!

Greetings from Berlin!

I did not expect the rhythm of my life to become so extremely chaotic for the past couple of weeks. I guess it all began with christmas, where one gathering was chasing another and ends now with my somewhat of a eurotrip (I will soon certainly write a few posts about it) coming to its end tomorrow. Being abroad for a while always makes me feel exceptionally good. Free and inspired to think of so many different ideas to bring into life, which otherwise back at home might be left undone. And now when there's not much time left until my flight back, I don't really know what to do with this giddy feeling of freedom, other than hope it will not dissppear when turning back to old life and responsibilities. My hopes alongside many plans for the upcoming year are high, so there is nothing else left than to just fulfill them!
But Berlin has been as charming as ever also this time, making me feel oh so alive. There are only a few places thst can do so. Until tye next time!

Ma ei tea, kas ma olen ainuke, kellel on kuskil novembri keskpaigast detsembriga saabuva jõuluajani välja maru raske end sundida ajendada püsti tõusma, tossud jalga panna ja õue trenni minna tegema. Värske õhu kätte...Nüüdseks on vist möödas juba rohkem kui nädal-poolteist viimastest regulaarsetest jooksuringidest või kepikõnni tiirudest. Küll on ilmad olnud maru halvad ja hallid, ühtäkki on vihma hakanud liigagi palju sadama või on diivanil teki all lösutamine tahtejõust võitu saanud. Samuti kaob päevavalgus niivõrd ruttu käest, et kui ükskord õhtupimeduse saabudes koju jõuan ning aknast välja vaadates enda peegelpilt väljas oleva pimeduse ja lambivalguse kombinatsioonis vastu vaatab, mõtlen tihti, et ah, küll ma homme lähen...Vabandusi võib siinkohal ilmselt paljugi välja tuua, kuid tegelikult ei tohiks ju ükski neist olla õigustatud. Olles harjunud end aga nädalas mitu korda korralikult liigutama (ja vastavalt sellele ka sööma) tekib vaikselt selline lootusetu laisa inimese tunne peale, mis mulle kohe üldse aga ei meeldi. Eriti veel, kuna lubasin ju iseendale, et kannan enda eest paremini hoolt. Mõtteisse on tunginud tobe mõte, et las praegu kõik olla nii nagu on, et küll uuest aastast alustan jälle. Kuid tegelikkuses ma ju tean, et ilma hea füüsilise koormuseta lähen ma peast täitsa lolliks. 

Kuna jõusaalis mulle suures osas käia ei meeldi, olen ma juba aastaid oma trennikavasse pistnud youtube'ist leitud trenne. Jõusaalid on minu jaoks pisut igavad ning muutuvad sageli pikka aega järjest käies üksluiseks. Ilmselt seetõttu, et enamasti käisin seal üksinda ja ega väga omapäi neid harjutusi ka masinate peal teha ei osanud. Heaks alternatiiviks ongi sel puhul õhtul kodus matt laiali rullida ja nii kolmveerand kuni tunni aja jagu omaette tempos videote eeskujul trenni vihtuda. Pärast on hea otsejoones dušši alla ning sealt edasi juba väsinuna ja hea tundega voodisse veereda. Ilmselt see mulle kodus treenimise osas kõige rohkem meeldibki - ei pea pärast trenni poolniiskena jõusaali garderoobis näiteks teksasid jalga venitama. Saab kasvõi pidžaama selga panna!

Ideaalis olengi ma mõelnud planeerinud nüüd 3 korda nädalas siiski joosta, hoolimata temperatuuridest, ning 2 korda siis antud videote järgi rohkem toonust tõstvale treeningule keskenduda. Väga halva ilma ja suurema laiskuse korral, nagu näiteks sel nädalal, on võimalik muidugi ka siis ainult videote järgi võimelda ning kardiona kõndimist arvestada. Ja kui lumi peaks viimaks maha tulema, siis tahaks muidugi vähemalt nädalavahetusel ka suusatama jõuda.


I am not sure if I am the only one who suffers from major lack of motivation, when it comes to the time between dark and rainy november and christmassy december. It is somehow just so hard to make myself stand up, put my sneakers on and actually go outside to work out. Into the fresh air...It must be now a week and a half since the last regular longer runs or nordic walking rounds. The weather has been heavy and grey, it has been raining cats and dogs or the occasional laying on the couch and doing nothing has got the best of me. One thing must be also the obnoxious lack of daylight. When I come home it is mostly already dark outside. So when I look out and I see the darkness mixed with the shadow of my sad self on the window, I just think 'Oh, tomorrow'...There can be all kinds of excuses brought up, but none of them should be actually justified. I am used to being properly active several times a week (and to also eating according to that), so this situation now makes me feel just hopelessly lazy, which I deep down don't like at all. Especially as I promised to take better care of myself. But somehow I just seem to think, that I should let it all be how it is, I will start again after NYE. But in reality I know I will just go mad without any good physical activity. 

Since I don't like going to the gym, I have been for a few years adding some youtube based trainings into my routine. Gyms happen to be a bit boring and over time tend to become rather tedious to me. Probably because I used to go there all by myself and I don't really know what to do or how to use all those machines to make the most out of it. Apart from the usual treadmill, spinning and rowing machine, hehe. And that's where a lovely alternative comes in: roll out your matt and use 45 minutes up to one hour of your time doing exercises watching youtube videos in your own home. That is one of the things I love about it: you can afterwards just go into the shower and then roll into bed. No reason to desperately pull up jeans in the humid gym lockerroom, put on your PJ's instead - bliss!

Ideally, I have thought planned to still try and run three times a week, no matter the temperatures, and then twice a week do the videos, in order to build up some muscle strength. Or when I feel more lazy or the weather happens to go all loco, just like this week, I will just combine all these videos. And if the snow happens to come down, I want to fit in a few skiing sessions at least on the weekends! 

Over the time I have picked out my favourite videos which I do time after time again. Most of them do not recquire any extra equipment, but if possible, use some dumbbells (or filled water bottles!). The list consists of whole body workouts as well of workouts focusing on a special body part. So I would first start off with some easier videos, that I once started with, moving onto some more difficult ones. If I happen to have a longer pause, I just go back to the easier ones and start building up strength again. Just the usual circle. :) I will list all my favourite videos as links, so just click on the ones you happen to be interested in and have fun!

Esimene blokk koosneb siis Valerie Watersi videotest. Seal siis enamasti vaja ühte videot korraliku trenni tegemiseks vastavalt enda võimetele mitu korda läbi teha. Tegin just hiljuti siin nimekirjas esimest videot ning tõmbas võhma välja küll! Tema puhul meeldib mulle see, et ta ei sunni inimest trenni tehes pidevalt oma võimete piiril, higimull otsa ees, ohkides rügama, mistõttu sobib ta ka pisut trennikaugemale inimesele trenniharjumuse tekitamiseks. Videod lähevad kaasa tehes ruttu ning tagab kindlasti ka hea enesetunde, mis on ju kõige tähtsam!

So the first block consists of videos by Valerie Waters. She usually asks you to repeat her videos one to two times, according to your own capabilities. I just recently did her cardio routine - makes me still sweat! What I like about her is that she doesn't make you cross the line of your capabilities all the time, which makes her great for people who are not so used to working out all the time, but want to tone up a bit. Just to create a good training habit and make you feel good, that is the most important. 

1. Rock Your Cardio Workout 

2. Crazy Cardio Challenge

3. Get Down and Get Slim

4. One Dumbbell Total Body Workout 

Fitnessblender pakub oma videokanalil ääretult palju erinevaid variante ning võimalusi hea trenni tegemiseks, samuti kasutan ma aeg-ajalt nende venitusharjutusi. Soovitan soojalt nende kanalil ringi vaadata ning endale huvi pakkuvaid asju järele proovida, isegi kui tundub alguses võimatult raske olevat. Kui ma oma tavapärastest videotest ära kipun tüdinema, kiikan sageli just nende kanalile, et midagi uut leida.

Fitnessblender offers a very wide variery of training videos to select from. I also often use their cool-down or stretching videos. I really recommend to look around their channel and try stuff that sounds interesting, even if it might be tough at first. If I happen to get bored with my usual routines, I often check out their channel to find something new. 

1. 10 Minutes Ab Workout
2. 100 Squat Challenge
3. Bodyweight Only Fat Burning HIIT Workout 
4. Leg Slimming Pilates Butt and Leg Workout 
5. 40 Min Cardio HIIT Workout

XHIT on minu viimase aja üks lemmikuid. Videod on enamasti hea pikkusega ning huvitavad. Samuti pakuvad nad laias koguses nii-öelda staaride treeningvideosid: Victoria Secretsi modellidest mitmete kuulsate näitlejate ja lauljateni välja. Lisaks veel palju erinevates pikkustest ja erinevate intensiivsusastetega kõhulihaste harjutustega videosid. Minu jaoks on XHIT'i videod olnud alguses kõige keerulisemad, kuid hiljem ka kõige nauditavamad. Samuti on siin igavuse korral alati midagi uut leida.

XHIT is one of my latest favourites. The videos usually have a great length, which makes them interesting enough to not get bored very fast. They also offer a vide range of different videos inspired of famous celebrities: from VS models to many known actors and singers. XHIT also offers many different ab exercises in different lengths, from 3, 5, 7 up to 10 minutes. For me personally, XHIT has been one of the most difficult ones, but it has become one of the most enjoyable ones now. It also offers always something new to discover, when I happen to be bored with the old videos. 

1. 10 Minute Ab Workout
2. Miley Cyrus Leg Workout
3. Total Arm Workout
4. 9 Exercises To A Flat Stomach 
5. The Kim Kardashian Butt Workout (nimi on ausõna eksitav, kuid vaevalt, et tulemuseks Kimi tagumik on! :'D)



Hiljuti proovisin järele ka joogat ning sattusin siis Yoga With Adriene kanalile, kust siis esmalt just algajatele mõeldud videod välja otsisin. Üksinda toas olles neid tehes on mulle suureks üllatuseks meeletult rahustav ning pärast on niivõrd hea olla. Taoline venitamine saab muidugi ainult igavesti hea olla, ükskõik, millise eluala inimesega tegemist on.

I recently also tried out yoga at home, which made me discover the channel Yoga With Adriene. I checked out these two videos meant for the beginners and I must say, to my surprise, it was extremely relaxing and made me feel so good afterwards. That kind of stretching can only do good, no matter what kind of a person your are otherwise. 

1. Yoga For Complete Beginners
2. Yoga For Beginners 

Loodan, et vähemalt kellelegi leidub siit midagi sobivat, et ka talvisel ning pimedal ajal end liikumas hoida.
I hope there is at least something here to keep you active during these dark winter months. 

Tatoveeringud on minu jaoks alati sümboliseerinud midagi ülimalt personaalset ning mis kuulub selle asukohast hoolimata ainult inimesele endale. Kuigi see võib olla silmale nähtav ning püüda sealjuures ka mitmeid pilke, muutub see sageli niivõrd suureks osaks inimesest endast, et tihtipeale pühib meeltelt teadmise selle olemasolust. Sageli juhtub vähemalt nii minu endaga. 

Tattoos have always symolised something very personal to me. Something that belongs entirely to the person itself, no matter its location. Even though it might be clearly visible and engage attention, it often becomes such a big part of the person itself, that the knowledge of its presence sometimes just ceases to exist. At least that is what happens to me.

Kahtlemata nõuab tatoveeringu tegemine kindlasti omajagu julgust ning kohe kindlasti aega, et ära tunda see õige hetk viimase nahale jäädvustamiseks. Minul kulus oma pisikese sõna tegemiseks tervelt neli aastat, et olla ikka lõpuni kindel, et väljavalitu on minu jaoks õige tähendusega ning omamoodi ka minulik. Inspiratsiooni sain tollal oma ühe lemmikartisti Jack Johnsoni repertuaarist, mil tema laul "Flake" mind kuidagi eriliselt kõnetas. Naljakal kombel on antud laul siiani täis pikitud erinevaid emotsioone ning mälestusi, mis ka aastaid hiljem kõrvu kostudes kõik need hetked niivõrd soojade emotsioonide näol pinnale paiskab. Ja nüüd, mil tatoveerimisest on möödas peagi kolm aastat, tunnen jätkuvalt, et see on nii minu osa kui miski veel olla saaks. Tähendusrikas ning lihtsusest paktav, tuletades mulle iga kord, mil pilk randmele langeb, meelde mind tollal kujundanud elu pisikesi, kuid imeilusaid detaile ja seda, milline inimene tahan olla ning milliseks jääda. 

Without doubt, getting a tattoo recquires a certain amount of bravery and certainly enough time to recognise the right time to capture something like this onto your own skin. It took me four whole years to be enitrely sure this little word I had chosen has the right meaning to it and could in a way also represent my personality and views. My inspiration back then came from one of my favourite singer Jack Johnson's repertoire, when his song Flake simply came up and somehow spoke to me. The song itself is still filled with different emotions and memories that still, years later, awake this warm wave of feelings in me. And now, almost three years later, the tattoo has become completely a part of me. Much more than I ever expected it to be. It is meaningful and bursts with simplicity, something I value very much. And every time I look down at my wrist, it reminds me of all those little  yet wonderful things shaping my life back then and also what kind of a person I want to be. 

Kuid nagu nendel, kel antud kogemus varrukast on võtta, ütlevad - see on omamoodi sõltuvusttekitav. Naljakal kombel tekkis soov uue tatoveeringu järele juba siis, kui samal päeval salongist lahkusin. Soov on siiani alles, kuid tegemiseni pole asi veel jõudnud. Tean juba täpselt, mida tahan, kuid eks aeg pole veel õige olnud. Miskipärast ootan seda hetke, mil olen jõudnud inimesena sellesse punkti, kus tunnen, et olen selle oma nahale jäädvustamise ära teeninud. Eks pisut kulub veel aega. 

But as all those people who share the experience can tell, it is in many ways addictive. In a weird way the need for a new tattoo already formed itself right after stepping out of the salon on that very same day. The wish is still there, but I haven't got around getting it done yet. I know exactly what I want, but I guess the time simply is not right yet. For some reason, I am waiting for this moment where I feel I have reached this point in my life, where I feel I deserve leaving a new mark on my skin. It might still take some time until that happens, but I am in no hurry. 

Kuid mida võiksin soovitada nendele, kellel tatoveerimine plaanis? Esmalt kindlasti seda, et võtke enda jaoks aega. Tatoveerijad ei kao ilmselt kuhugi, seega pole ka kuskile kiiret. Nagu ma eelpool mainisin, võttis minul oma pisikese tatoveeringu puhul lausa aastaid aega, et õiget kindlustunnet leida. Samuti soovitan päev-kaks "proovitatoveeringuga" ringi patseerida. Nüüd, mil kauplused on erinevaid moekaid ajutisi tatoveeringuid lettidele toonud, on see ideaalne võimalus järele proovida, kas antud koht, pildike või idee tatoveeringust endast on ikka sulle loodud. Ise läksin lihtsama vastupanu teed ja sokerdasin musta tindipliiatsiga enam-vähem ideelähedase sõna randme siseküljele ja vaatlesin seda siis mõnda aega igast küljest, kuni sain aru, et koht ning idee on minu jaoks õiged. Kindlasti tasuks mõelda ka asukohale. Kas saab seda vajadusel kinni katta? Kuigi elu on muutunud palju vabameelsemaks ning tatoveeringud ei tohiks enam suuresti segada näiteks tööle saamist, tuleks mõne elukutse puhul kinnikatmise võimalust siiski kaaluda. Mina saan näiteks vajadusel alati käekella või mõne ehte käe ümber asetada. 

Samuti küsi ausat nõu oma sõprade-sõbrannade käest, eriti, kui asi peaks puudutama kindlate nimede või suuremate piltide kehale jäädvustamist...Mõtle ka sellele, kui suur on sinu valulävi ning uuri eelnevalt tuttavatelt või internetist, millised kohad tavaliselt kõige valusamad on. Mul polnud praktiliselt üldse valus ning tatoveering ise paranes ka kiiresti. Arvesta samuti ka paranemisajaga kaasnevaga. Näiteks alustades sellest, kui kaua suudad olla antud ala pesemata või kas saad käia näiteks osaliselt kasvõi juukseid pesemas? Ja kui juba tatoveerimiseks läheb, tuleks endale kindlasti otsida ka hea tatoveerija, kes sinu idee suudab ellu viia. Eks me ole kõik näinud neid äpardusi, mis 9gagi-sarnastele lehekülgedele üles teistele õppetunniks üles laetakse. Keegi meist ei tahaks sedasi lõpetada, eks?

But what I could say to all those who are still thinking of getting one? Firstly, take time. Tattoo makers will not disappear anywhere, so there is no rush. Like I said before, it took me years to get my little one done, just to build up confidence in my decision. I also recommend trying out wearing a fake tattoo or a temporary trial version for a day or two, just to make sure the idea or the location are really right for you. I took the easy way out and scribbled "Flake" onto my wrist with a black pen, just to see if the idea and location would really work for me. You should also consider the location of the tattoo really well. Can you cover it up when you should need it? Even though life has become much more liberal and getting a tattoo should not interfere with your chances of getting a job, it might be still necessary for some professions. For example I can always put a watch or some arm candy to cover mine up. You should also think through how high is your pain endurance and find out from your friends or the interenet what parts of the body usually hurt the most. Mine didn't hurt at all and healed fast - mostly because of its size. You should also consider all the things that come after getting it done, healing time etc. For example, how long can you stay away from showering the area or if you can go and shower partly, for example only your hair or sth? I had to shower fast and keep my arm away from water and hot steam for a week, because those might affect the intensity of the ink staying on your skin. 

You should also seek for honest advice from your friends beforehand, especially if it comes down to capturing certain names or bigger pictures onto your skin...And if you have already decided to get a tattoo, make sure to find a good tattoo artist for yourself. As we have all seen those unfortunate ones being uploaded as life lessons on sites like 9gag. And I doubt any of us wants to end up like that, right?