Just as beautiful as

*

Ja ongi jälle uus aastanumber käes. Uskumatu, kuidas aeg lendab, eks? Ei saa arugi, kui jälle need kaksteist kuud mööda libisevad ja tuleb kõigele tagasi vaadata, möödunut analüüsida ja omad kokkuvõtted teha. Kaasa võtta selle, mis mingil määral väärtuslik ja oluline, ning maha jätta kõik, mis hingele kuidagi head ei tee. 

Tõttöelda olin käesoleva aasta esimesel päeval just nagu halvatud. Mingi kummalise melanhoolse udu sisse mässitud, oskamata öelda miks. Selline "ma ei tea, mida oma eluga peale hakata ja kõik on nii mõttetu" tuju uhtus lainena minust üle ning ei läinud enne mööda, kui õhtu end une saatel hommikusse veeretas. Kätte jõudis jälle üks uus esmaspäev, mis tõi kaasa uue alguse, mingi meelerahu ja puhtad mõtted. Eks see iga-aastane üleminek ühest numbrist teise on alati kohati kummaline ning asjadega harjumine võtab pisut aega. Kuigi mingit ülemäära suurt muutust aastanumbri muutumine ju endaga tegelikult kaasa ei too. Pelgalt sümboolne ettevõtmine.

Kuid...2016 oli ausõna mu jaoks täiesti elumuutev aasta. Segadusest ja kaosest aasta alguses kasvas välja ootamatu elukohamuutus, mis tuli välja, et on üks mu senise elu parimaid otsuseid üldse. Ei osanud oodata, et Varssavi istutab end sügavalt mu südamesse ja võtab endale kodu tähenduse. Kõigist nendest paikadest, kus olen saanud lühemat või pikemat aega peatuda, mida olen saanud "koduks" kutsuda, on Varssavi Otepääle kõige lähemale trüginud. Olen äärmiselt tänulik, et mind ümbritsevad inimesed, keda saan kutsuda oma teiseks pereks ning kes niivõrd oluliseks on saanud. Ja kuigi kodu ning oma inimeste igatsus murrab vahepeal tormiliselt hinge ja mõtted trügivad ikka sinna Eestimaale naasemise peale, ei mahu see mõte järgmiste kuude ettevõtmiste nimekirja vist küll kohe mitte. 

Olen õnnelik, et leidsin endale töö, mis mulle päriselt ka korda läheb ja huvi pakub. Töö, milles tunnen end hästi ja milles näen ka tulevikku. Et kuulun kuhugi, kus mind võtavad igapäevaselt vastu uskumatult toredad ja vahvad inimesed, kes inspireerivad ning annavad motivatsiooni nendeks päevadeks, mil kerge hooajaline väsimus peale kipub tulema. #cheiler

2016 muutis mind hingepõhjani. Tunnen, et ei ole kunagi varem oma elus olnud rohkem mina, kui ma olen tänasel päeval. Olen õppinud end tõeliselt tundma ning tean, kuidas asjad mu puhul toimivad. Olen saanud paljudele asjadele vastuseid, mida juba aastaid endalt küsinud olen. Ei oska sõnadesse seda iseenda armastamise ja esimeseks asetamise tunnet panna, mida viimane aasta endaga kaasa on toonud. Olen sisemiselt kasvanud ja arenenud niivõrd palju, et tean, et ükskõik mis või kes teele ka ei satuks, senikaua, kuni olen teinud iseendaga sisemiselt rahu, ei raputa miski minu paati. 

Ilmselt võingi kokkuvõtvalt öelda, et olen südamest tänulik. 2016 õpetas, andis ning ühteaegu võttis palju, kuid kõik see oli vajalik. Aitäh 2016, et tegid minust selle inimese, kes tahan olla.

---

2017, here you are. It is amazing how time flies by, isn't it? I guess we don't even realise, when once again these twelve months have passed and you need to look back at the passed time, analyse and make your conclusions. Take along what somehow means something to you and leave behind all whats bitter to the soul. 

Truth to be told, on the very first day of the new year I was feeling kind of paralysed. Wrapped into some kind of a melancholic fog, without any particular reason to feel this way. This 'I don't know what to do with my life and nothing makes sense' mood blew me off my feet and didn't pass until after a good night of sleep. A new Monday came along, which brought a new start, some kind of peace of mind and clean thoughts. I suppose the annual transition from one number to the other is always somewhat odd and getting used to things takes time. Even though there has been no remarkable change in my everyday life. It's just another symbolic thing one needs to do.

2016 was truly a life-changing year for me. The confusion and chaos in the beginning of the year grew into an unexpected moving to another country, which turned out to be one of the best decisions I have ever made in my life. I didn't expect Warsaw to grow itself deep into my hear and take the significant meaning of home for me. From all the places I have been able to stay so far, for shorter and for longer periods of time, and that I have been able to call Home, Warsaw has been able to climb the closest to Otepää. I am very thankful to be surrounded by beautiful people whom I can call my second family and who have become so extremely important to me. And even though every now and then I feel this tremendous longing and homesickness for my own home and people, I don't think returning to Estonia will be something on my to-do list for the next upcoming months. 

Olen alati pimesi uskunud sõnulkirjeldamatusse jõusse, mis tekib end inspireerivate, tihtipeale targemate ja elukogenumate inimestega ümbritsedes. Miskipärast on nende ideede, lugude ning mõttelendude kuulmine ja omamoodi jagamine mu jaoks üks nendest asjadest, mis kuidagi eriti põhjapanevalt korda läheb. Paneb mu enda elu ning kõike seda ümbritsevat hoopis teistsuguste nurkade alt nägema. Kummalisel kombel kipume unustama, kui imelised inimesed võivad olla ning kui palju võivad pealtnäha lihtsad vestlused tegelikult pakkuda.

Mis mind sellele kõigele mõtlema pani oli üks nendest õhtutest, mil kella kukkudes üheskoos töökaaslastega väikese klaasikese taha maha istusime ja jutul vohada lasksime. Üks mõte istutas end maa ja ilma kohta vesteldes aga kuidagi eriti sügavalt meeltesse.

Ilmselt pole ma ainus, kes on niivõrd tihti mõelnud selle üle, kuhu ma oma eluga tegelikult suundun, milliseid valikuid ma teen - kas need on head või halvad - või milliseid eesmärke oma soovide nimekirjast ma siiski püüdma peaks. Vahel tean täpselt mida, mis ja kuidas, kuid suures osas koban ringi pilkases pimeduses ning loodan vanale heale õnnele ja oma sisetundele, et ehk läheb kõik hästi. Taoline sisemine surve paneb mind alatihti ahistatuna tundma, eriti nende hetkedel, mil märkan, mida teevad teised minu ümber ja see kõik minu parasjagu käsil oleva suunaga ei ühti. Eks enda teistega võrdlemine ning samastamine on üks nendest liialt pärssivatest ja motivatsiooni langetavatest asjadest elus, millele me ei peaks niivõrd palju aega panustama, kuid ometi seda teeme. Võib vaid loota, et inimene ükskord ka midagi õpib, eks?

Kuid tulles tagasi eelpool mainitud õhtu juurde, siis üks minu tuttavatest rääkis meile loo ühest oma tuttavast, kes leidis juba väga, väga noorelt oma tee elus ning nägi oma eesmärkide saavutamise nimel ääretult palju vaeva. Viimane tasus end muidugi ka sama varakult ära, soovinimekirjast said kõik asjad maha kriipsutatud. Kuid see tõi omakorda kaasa omamoodi kaotsimineku tunde, et mis siis nüüd edasi?

Ma olen alati nendele inimestele, kes päris täpselt teavad, mida nad tahavad, kadedusega alt ülesse vaadanud. Kuid tol õhtul neid lugusid kuulates mõistsin, et ehk see ei olegi nii hull, kui ma ei tea veel päris täpselt, mis mind ees ootab või kuhu mu teekond mind viimaks viib. Sest ehk ongi seesama rännak koos oma rohkete võimaluste, katsumuste, seikluste, kahtluste, rõõmude ja muredega see, mida minu hing elus olemiseks ja elus olemise tundmiseks vajab. Ja et nii ongi päriselt okei. See teadmine teeb seest soojaks ja meele kergeks.

Muusika: Fred V & Grafix - Constellations

Image from Pinterest

Tõttöelda olen juba päris pikka aega hoogu võtnud, et siia pärast ilmatuma kaua kestnud pausi taas midagi kirja panna. Kui suvekuudel ei suutnud suurest igapäevasest tööl arvuti taga istumise tüdimusest kodus läpaka kaantki lahti lükata, siis nüüd igatseb hing taas millegi loomise järele. Ilmselt on see kõik seotud nende väikeste mõtteliste ideaalide loomisega, mis sügise hakul pimedama aja saabudes paratamatult pähe keerlema satuvad. Olen alati olnud omamoodi aastaaegade rütmides kaasaskäija, võttes iga tulekut ning minekut kui uue puhta lehe keeramist - aega, mil kõik justkui iseenesest paika loksub.

Kuigi sel aastal tuli sügis eriti ootamatult suure hooga peale ning ausalt öeldes on viimastel nädalatel olnud võrdlemisi raske Varssavi kohal laiuva hall-olluse, vihma ning pimedusega toime tulla, leian siiski selles kõige varjus tasaselt peidus istuvat romantilist nooti, mis mõneti inspireerib ja mõttelõngu laialiharutades suurema pildi kõigi oma detailidega nähtavale toob. Kuid ilmselt ongi nendele väikestele, kuid tihtipeale argielus tagaplaanile unarusse jäetud hetkedele keskendumine see, mis helgemate päevadeni välja aitab vedada. Sellest kõigest on inspireeritud ka tänane moodboard.

Olgu tänatud need lõputud nädalavahetuse hommikud, mis tihtipeale voodilinade vahel süüdimatult vedeledes liialt pikale venivad. Need käsisoojendavad auravad teetassid, mis ühtäkki hingele ootamatult pehmelt jälle pai teevad. Raamatud, millele ennastunustavalt pühendumiseks nüüd jälle rohkem aega on. Ja need harvad hetked, mil päike end suure halli pilve tagant välja veeretab ja kõik hetkega justkui paremaks muudab.

Kõige lõppu ka väike muusikasoovitus: Islandilt pärit bänd nimega Kaleo. Üks viimase aja kõige vingemaid avastusi.

 
Truth to be told, I have been thinking about leaping over this bizarre barrier I have had for a while and writing something down here. During summer I was facing the tiredness of sitting behind the computer all day long at work and didn't even think twice about turning on my laptop during afterhours. But now I feel how my mind misses the process of creating something, even if this something may be small and lack a bigger purpose. It might be connected to all these minor notional ideals that somehow are called into existance in my head when the darker times of the year come along. I have always been a creature of going by the seasons, taking each passing as turning a new fresh page in my life - a time where everything seems to just fall into place again.

Although this year autumn arrived with a particularly dizzy manner and the last weeks have been quite difficult to cope, as the big dark cloud of rain and darkness that hovers over Warsaw tends to push me deep to the ground, I still have managed to find some kind of a romantic tinge in all of that. Something that has been in ways inspiring and made me focus my thoughts on the bigger pictures alongside its many details. But I suppose focusing on the moments that tend to be laid aside in our everydayness is what helps to make it until the brighter days come along. Hence the inspiration for today's moodboard.  

Here's to all the things that make our souls filled with warmth and sizzle with tiny sparks, that draw smiles upon our faces. Here's to a different kind of a beginning. 

On a sidenote, here's one of my latest and probably greatest musical findings: an Islandic band called Kaleo. Simply wonderful!

 

Images from Pinterest. 

Millegipärast on mul viimasel ajal olnud tunne, et vanuse kasvades jäävad need kõikvõimalikud "esimesed" korrad, mida paljudel puhkudel niivõrd suure elevusega varasemalt on oodatud, aina vähemaks. Asjad hakkavad tasapisi korduma ning ei ole ehk enam nii erilised kui ehk võiksid olla. Ehk on see lihtsalt kergelt tavapärasema elurütmi saabumine - hinges pisut küpsemaks kasvamine -, mis kõik ümberringi toimuva pisut harilikuks muudab, aga eks see ole ka normaalne. Kuid mõnikord suudab elu siiski pisut mingil moel ootamatult üllatada ja midagi uut eluteele veeretada. 

Näiteks ei osanud ma elus arvata, et mingil hetkel jaanipäeva kuskil mujal tähistan kui Eestis. Kõigi nende aastate vältelt on see püha mu kodukohaga kuidagi nii tihedalt kokku kasvanud, et oli raske lausa ette kujutada, et see võiks kuskil mujal aset leida. Kuid ometi nii ta läks. Aasta pikim päev möödus Poola kodu aia hubases õhkkonnas heade inimeste, Eesti traditsioonide ning kõrvu kostuva kergelt praksuva jaanitule seltsis. Viimane oli küll väheke väiksem kui tavaliselt, kuid siiski päris oma. Hing igatses küll õige pisut omade seltsi, aga küll jõuab ka seda. Minu esimesed Poola jaanipühad. 

Neid esimesi ikka leidub veel. 

For some reason I have had this feeling that as my age increases, all these possible "firsts", that I have previously so eagerly anticipated to happen, have started to take place less and less. Slowly things seem to repeat themselves and are probably a little bit less special than they actually could be. Maybe it is a natural consequence of the arrival of a normal life rhythm - the process of becoming more mature inside -, that makes everything surrounding you become more or less ordinary, but I suppose that is just how life comes about. But sometimes it still manages to surprise me and throw something unexpected onto my way.

I never thought I will celebrate Midsummer anywhere else than Estonia. After all these years the holiday had totally grown to my hometown, so that it was impossible to think it could take place in any other place. But that is how it went. The longest day of the year was celebrated in the garden of my Polish home, accompanied by lovely people, Estonian traditions and the sound of a true Midsummer fire crackling in the background. The latter was slightly smaller than usually, but still our own. My first Polish Midsummer. 

So there are still some firsts left after all.

Väheke vaikseks on kõik siin muutunud, kuid ausaltöeldes ei suuda seda endale kuidagi ka pahaks panna. Päevad on muutunud aina pikemaks ja suvi on siinpool maailma igatepidi kirevalt õide puhanud. Kuid ometi on tihti tunne, et aeg möödub üleliia kiiresti ja enam pole palju jäänud selleni, mil jälle suure hooga jõule tuleb hakata ootama. Kuid sellele ei taha ma hetkel küll rohkem enam mõelda... Pigem lasen mõttel joosta kõigile nendel õhtutele Vistula jõe kaldal, mil päike end veepinnal vikerkaarevärvides hea muusika ja seltskonna saatel öösse veeretab ning spontaansetele lühikestele töönädalasse jäävatele kokkusaamistele, mis hoolimata esialgsetest plaanidest ootamatult varajaste hommikutundideni kestavad. Ja nendele hetkedele, mil siis väsinult ning magamatusest hüperaktiivsena, kuid ikkagi rõõmsana tööpukki tuleb naasta. Või mõnusat laiskust täis nädalavahetustele, mil aias lesides suvine grillilõhn ninna tungib ja sõprade naer kõrvus kajab. Või sellele, üle pika aja majas eesti sõprade nägusid ja keelt sai näha-kuulda. Neid ilusaid hetki on olnud nõnda palju ja loodetavasti tuleb neid sel suvel veelgi.

It has been a little bit quiet over here, but to be honest, I cannot put myself to blame in this situation. The days have become longer and summer with all its colours has suddenly come into life. Yet I often get this strange feeling, that everything is passing oh so quickly and that soon the time to start looking forward to Christmas will come around again. But I suppose that is not exactly what I want to think of right now... I would rather let my mind wander off to all those evenings spent on the beach of the Vistula river, with the rainbow coloured sunset painting pictures in the sky. Or to those spontaneous mid-week casual get-togethers that despite the initial plans somehow still end up in us getting home in the early morning hours and going to work hyperactive and with barely any sleep - but still happy. Or all the enjoyably lazy weekends sitting in the garden and the smell of grilling and the laughter of people surrounding me. Or the moment of finally hearing and seeing those precious Estonian faces again. There have been so many of those beautiful things happening in my life lately and I hope this summer will bring along so much more of those. 

 Öeldakse, et asjade eest põgenemine pole kunagi see kõige õigem lahendus. Kõik, mis jääb eemale astudes õhku kirvena rippuma, ei kao ju ilmselt kuhugi ning jääb mõningal määral varjuna kannul käima. Kuid mõnikord ei ole nende asjade või situatsioonide oma väe ja võimuga lahendamine sugugi enese teha ja nii ei jäägi muud üle, kui kerge nukrusevarjundiga tundega südames käed rüppe lasta ning mõista anda, et need lahingud ei ole minule mõeldud. Sest antud valik on kordades parem kirve pidevast pea kohal rippumisest ning ootustest, mil kõik viimaks laiali lendab.

Olen oma elus palju taolisi asju enda õlule kanda võtnud. Püüdnud hakkama saada asjadega, mis mu ellu ehk liialt varakult või valede inimeste näol on saabunud. Võtnud nii-öelda karjajuhi positsiooni: tegevusi suunanud, asju nullist üles ehitanud ning võidelnud asjade eest, mida oleksid pidanud tegema teised inimesed mu elus. Kuid eks kõik see on mind omal moel ka kasvatanud ja õpetanud. Toonud mind omal moel tänasesse hetke ning pannud mõistma, et nüüd on aeg enda huvide, soovide ja elutee kujundamise eest seista.