Just as beautiful as

Vastupidiselt suurele osale inimestest, kes tihti nädala alguses pahura ning unise olekuga töödele ja tegemistele vastu astuvad, on mulle kummalisel kombel esmaspäevad alati meeldinud. Olen juba kord selline värskete alguste fanaatik ning uue nädala algus, mil kõik justkui otsast peale algab, on mingil määral alati oodatud. Sest ma tean, et mis iganes sündmused või tunded ka eelnenud seitsmesse päeva end hoolikalt sisse põimisid, need jäävad just sinnasamma minust maha, et end vahel ehk vilksamisi ilmutada. Lihtne on sedasi sellele kõigele selga  keerata ning värske hommiku vaikset võlu nautides eesootavaid tunde mõtteis kõige hea ja ilusaga täita.

In contrary to the majority of people, who seem to have a hard time managing the ever so real stuggles of the weekend ending in a blink of an eye, I have always enjoyed Mondays. I seem to be kind of a fanatic of fresh starts and the beginning of the week is therefore always awaited. Because I know whatever happened during the past seven days, will be simply left there - into the past. And that makes it so easy to leave it all behind and soak in the beautiful clamness these kind of mornings tend to bring along. 

---

Kuid see nädal on minu jaoks kohe eriliselt hästi alanud. Hommikuga muundusin ka mina viimaks suureks maanteede hirmuks ja sain oma rohelise vahtralehe autoakna vahele pistetud. Võiks lausa öelda, et kaua tehtud kaunikene, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Ja tuleb tunnistada, et täna voolab energia ka kuidagi teistmoodi keres ringi. Õige pisut rahutult ja ülemäära motiveeritult, kuid ilmselt ei jää siin muud üle, kui viimast nendeks headeks asjadeks siin elus, mis rõõmu ja rahuololu toovad, ära kasutada. Näiteks võib ju minna välja seda lõputult langevat lund kühveldama!

Sellest nädalast võib ilmselt veel niipalju öelda, et proovin viimaks oma magusaisu kuhugi mujale ära suunata, mistõttu otsustasin selle täitsa magusavabalt veeta. Naljakas on see, kuidas inimesest saab nõnda lihtsalt tema harjumuste küüsis vaevlev olend. Esimene päev on poole peal ning seni olen suutnud lausa pidupäeva koogitükist loobuda - jee!

But I have to admit that this week has had an exceptionally great beginning. During the early morning hours I managed to deliver my best and finally gain the priviledge of driving a car - legally!. It took some time to get there, but I suppose better late then never. I must also say that my energy levels seem to live a life of its own today. Somewhat restless and overly motivated, but I guess there is nothing else left than to take advantage of and create something great out of it. For example, go out and shovel some of this endlessly falling snow out of our ways!

I will also try my best to get rid of this bizarre sweet tooth I've been having for the past couple of weeks. It is funny how people become creature of their habits without much effort.  So these upcoming seven days all kinds of sweets will be banned from my life. Half a day later and I managed to say no to a celebratory piece of cake - yay!

But I wish everyone a truly lovely and productive week!

---

Kuid soovin kõigile kaunist ja produktiivset nädalat. Et olla kindel, et viimane ikka eriti ilusasti algaks, vaadakem koos ühte ilusat isendit ja kuulakem ääretult mõnusat laulu, mis tänasesse päeva kui rusikas silmaauku sobib (mida kõik niikuinii miljon korda juba teinud on, kuid võiks ju veel!). Kui vaid kõik hommikud algaks nii, eks?

Pictures: pins from Pinterest

Tõttöelda ei tea, kustkohast mul mõningad isud või maitsete kombinatsioonid vahepeal tulevad. Kuid ühel õhtul, kui töölt koju olin jõudnud ja kõht näljast vaikselt nurrus, tuli suur isu ühteaegu nii pelmeenide kui kergelt vürtsika köögi- ja juurviljase woki-roa järgi. Niisiis otsustasingi kaks head asja kokku panna ning välja tuli äraütlemata maitsev söömaaeg, mida end viimase paari nädala vältel liigagi tihti söömast olen leidnud. Vahel on lihtsalt ülimalt hea midagi väga kiiresti valmivat, kuid siiski maitsvat ja kerget nahka pista. Ilmselt ei ole see nüüd päris retsept, mida siinkohal jagan, kuid toiduideedega seotud kriisi lahendavaks väikseks nipiks võib viimast siiski ju lugeda, eks? 

Truth to be told, I have no idea how I sometimes come up with these more unusual ingredient combinations in the kitchen. But just the other day (well, more like a few weeks ago...), when I had come back from work and there was a small orchestra of hunger playing in my stomach, I got this unreal craving for dumplings and a mildly spicy wok at the same time. So I decided to combine these two tasty things and the outcome was surprisingly yummy! Therefore I have found myself eating this more than too many times over the past couple of weeks. It is sometimes just so comforting to create someting tasty and light with basically no time spent or effort put in. It is probably not a real recipe now, but I guess it can be considered as a small tip to solve some upcoming food idea crises, right? 

VAJA LÄHEB (1 inimesele):

1 väiksem sibul

0,5 tl tšillihelbeid

4-5 külmutatud pelmeeni (kogust võib vabalt enda maitse järgi muidugi muuta)

Suurem peotäis külmutatud juur- ja köögivilju (mina sageli ostan külmutatud wokkimiseks mõeldud köögivilja-mix'i (Maahärra oma on nämma!) ning lisan sekka veel muid lemmikuid)

Supilusikas sojakastet

Teelusikas valge veini äädikat

Seesamiseemneid

Supilusikatäis kodujuustu ja pisut rohelist sibulat peale (võib vabalt vahele jätta, aga mulle meeldib!)

WHAT YOU NEED (for 1 person):

1 small onion

1/2 tsp chilli flakes

4-5 frozen dumplings (you can of course change the amount according to your own taste)

A bigger handful of frozen veggies (I often buy a veggie mix made specially for wok dishes, the one from Maahärra is great in my opinion)

1 tbsp of soy sauce

1 tsp of white wine vingegar

Sesame seeds

1 tbsp of cottage cheese and spring onions on top (optional, but I love it!)

Puhasta ja haki sibul peeneteks ribadeks. Samal ajal kuumuta pannil (sobib nii wok- kui tavaline pann!) pisut õli ning pruunista sibul õrnal kuldseks. Ma lisan tavaliselt ka pelmeenid, tšillihelbed ja suuremad köögiviljad (nagu näiteks brokkoli tükid) üsna lühidalt pärast sibulate lisamist pannile ja lasen neil omasoodu küpseda. Kui pelmeenid hakkavad juba kergelt valmima, lisa hulka ka ülejäänud köögiviljad ning praen, kuni viimased on kenasti sulanud, kuid siiski veel  krõmpsud. Seejärel vala pannile sojakaste ja valge veini äädikas. Sega kenasti läbi ja raputa hulka seesamiseemneid. Prae veel mõni minut ja ongi valmis! 

Clean and cut the onion into thin strips and brown it on a pan (both, wok and regular pan work here) untilt they get this nice golden shade. I usually add the dumplings, chilly flakes and bigger vegetables (like chunks of broccoli)in a few moments after as well and let them melt and cook on their own. If the dumplings seem to get more or less ready, add in also the rest of the veggies and cook until they have melted but still have a nice crunc to them. Add in the soy sauce, white wine vinegar and throw in a bit of sesame seeds. Stir for a few more minutes and voila, ready it is! 

Berliin hoiab minus kohe päriselt ääretult erilist kohta. Sest tõttöelda on vähe kohti, mis suudavad mind nõnda koduselt ja omas elemendis tundma panna. Ja just seal kipub minus õitsele puhkema selline teistmoodi ning üdini värskendav motivatsioonipuhang, mis igal sammul just nagu suuremaks paisuks. Nagu ma oleksin kõigeks võimeline ja minu teel ei jääks ühtegi ust suletuks. Ja see on tõesti maagiline tunne.

Kuigi Berliin ei ole iseenesest just kuigi kaunis linn, pakatab see omamoodi ning erilistest nurkadest, mida igal sammul avastada. Selles linnas on lihtsalt elu ja see lihtsalt nakatab mind iga kord, kui sinna satun. 

Berlin keeps a very special place in my heart. Because, truth to be told, there are only a very few places out there that can make me feel like home. Or like I was in my own element. And for some reason, whenever I visit Berlin, this sudden burst of motivation hits me. Something totally different and refreshing, that just seems to grow and grow with every step I take. As if I could do anything and no door on my way will be left unopened. And that is what I call a magical feeling. 

Even though Berlin is not a particularly beautiful city, it is full-brimmed with unique and special corners to be discoverd. A different kind of...beautiful. :) There is just life in Berlin and it is trully infectious. 

Olen kindel, et inglise keeli overnight oats ehk üleöö külmas seisnud kaerahelbed hommikusöögilaual ei ole suurele osale meist enam midagi ääretult uuenduslikku, mis vaid Pinterestis surfates muuhulgas silma võib hakata. Olin selle tegemise peale mitmeid kordi mõelnud, kuid ometi kaalus traditsiooniline soe puder antud mõtte iga kord üle. Kuni hetkeni, mil üks hea sõber lubas suurustavalt mulle tšempionide hommikusööki valmistada. Sellest ajast peale on antud hommikusöök saanud minu igahommikuseks kaaslaseks ning heaks päeva alguseks. Lisaks kõigele ei pea enam silmi avades kümmekond minutit pliidi ees seisma. Nõnda jääb pisut rohkem aega iseenda jaoks - hommikuse rahu ja vaikuse nautimiseks ning mõnusalt omas tempos üles ärkamiseks. 

Portsjoni suuruse võib igaüks vastavalt oma isule valida ning sama on lisanditega. Sobib peaaegu et kõik, puuviljadest pähklite, rosinate ning värskete marjadeni välja. Allpool toon välja oma hetke lemmiku kombinatsiooni.

VAJA LÄHEB:

Täistera kaerahelbeid (need suured ja ümarad, mida peab enamasti 10-15 minutit keetma. Mitte kiirkaerahelbed)

Piima (või vett)

Kaneeli, näpuotsaga soola ja suhkurt

1 väike banaan või 0,5 suuremast

Peotäis pähkleid, kookoshelbeid ja rosinaid

Kalla kaussi kaerahelbed ning vala viimaseid täielikult kattes peale piim. Lisa hulka kaneel, suhkur ja sool ning sega omavahel kenasti läbi. Pane külmkappi ja lase hommikuni seista. Enne söömist lisa sekka banaan ning sobivad lisandid ja lase heal maitsta. Nõnda lihtne see ongi. :) 

I am sure pretty much everyone has become familiar with overnight oats by now, so that it has become more than just an oversight in Pinterest. Making it myself has crossed my mind more than once but I never got to the point of ditching my usual warm porridge. Until the moment sometime ago when a dear friend of mine promised to make me a breakfast of champions. It has accompanied my mornings and given me a good kick-start to my days ever since. In addition, I don't have to spend all this time at the stove anymore, yawning and stirring the hot porridge. That gives me more precious time to enjoy the morning calmess and to wake up in my own pace. 

You can pick the size of the portion according to your own appetite and top it with whatever things you like. From nuts, fruit and raisins to fresh berries. Hereby  I give you my current favourite combination. 

WHAT YOU NEED:

Whole grain rolled oats 

Milk (any kind of milk you like or water)

Cinnamon, a pinch of salt and sugar

1 little banana or half of a bigger one

A handful of nuts, coconut flakes and raisins

Pour the oats into a bowl and cover them with milk. Add up cinnamon, sugar and salt and mix it up. Let it stand in the the fridge for the rest of the night and top it with the banana, nuts and coconut flakes in the morning. And voila! Time to enjoy! 

Pinterest

Mingil põhjusel on sotsiaalmeedia ning internet mulle alati meeletult meeldinud. Viimase meeletu areng on andnud niivõrd palju vähest vaeva nõudvaid võimalusi kõike avastada, näha ning ka ise oma osa kogu kompotist jagada. Asjadest, elust ja inimestest igasuguste nippide ja nõuanneteni välja. Rääkimata võimalusest rännata omal moel maailma eri paikadesse, seal tegelikult ise käimata. Ilmselt võiks see nimekiri lõputult edasi minna. Ja eks see viimasel ajal mõneti piiritu teekonnana tundunud ongi, tõmmates mind vaikselt iga 'meeldimise' või näpuvibutusega rohkem enda sisse. Küllap ei tohiks ka ära unustada aina kasvavat tungi iga väiksematki tegevust või põnevamat intsidenti mingil moel jäädvustada (tere, Snapchat!). Ausalt öeldes on see vajadus iga asja peale telefon või selle kaamera kätte haarata hakanud juba mulle endale närvidele käima ning õnneks olen sellega pisut ka tagasi tõmmanud. 

For some reason, I have always liked social media and the internet. The outrageous development of the latter has given us so many easy ways to discover, see and also share our fair share of things ourselves. People, life, things, tips and tricks - you name it. Let alone the ability to travel in this bizarre way to the most sacred places in this world of ours, without really touching ground. I suppose the list of things could just go on forever. And to be honest, the journey of being occupied in the social media bubble has lately started to feel overbearing, drawing me into it with every next 'like' or scroll down the screen. I think I shouldn't forget the ever growing urge to save and share  every small activity or more exciting incident (hello, Snapchat!). To be frank, this need to pick up my phone just to take a picture of a meal or any other moment has started to annoy me quite a lot, which has led to some reduction of the sorts. 

---

Ühel õhtul, mil nagu ikka enne magamaminekut kõiksugu erinevaid rakendusi taas läbi käiasin, otsustasin nimelt aega võtta, kaua mul päeva Instagrami läbivaatamiseks aega kulub. Minu suureks üllatuseks võttis see kokku rohkem kui pool tundi aega. Ja mõelda veel, mis oleks ajakulu siis, kui juurde arvestada Snapchat, Facebook, Twitter, erinevad blogid ja kõikvõimalikud ajakirjanduslikud väljaanded, mis igal võimalikul võimalusel tähelepanu endale tõmbavad. Ja kui sõrm peaks juhuslikult Pinteresti või Tumblri peale libisema, on päeva produktiivsusel ka ilmselt lõpp...Kõik see on pannud mind aga mõtlema sellele, kui palju oma päevasest tundide arvust võiksin hoopis teistmoodi kulutada. 

One evening when I was just going through all the different apps before going to sleep, I decided to measure how much time it takes to just scroll through my daily intake of Instagram. To my surprise, it was more than half an hour. Just on Instagram! Think of the time cost when we add on Snapchat, Facebook, the occasional Twitter, different blogs and online newspapers/magazines, that attract our attention every way possible. And if only the finger runs across Pinterest or Tumblr....there goes the productivity, right out of the window. All this has made me think how differently I could actually use my time within one day.

---

Ma ei lubanud endale uue aasta saabudes suurt midagi revolutsioonilist, aga ühe rea panin enda jaoks siiski kirja. Lubasin, et hakkan rohkem lugema ning teen seda just vahetult enne magama minemist - telefonis surfamise asemel. Laadisin innukalt oma e-lugeri huvitavaid raamatuid täis ning tegin viimaks ka Goodreads'is omale konto, et loetud ning lugemist ootavatest raamatutest mugavalt ülevaadet saada. Mul kipuvad tihti kõik need mitmed autorid ja teoste nimed meelest minema, nüüd on mul aga hea meeldetuletus kiirelt varnast võtta. Lisaks on antud keskkonnas niivõrd kerge uusi raamatuid vastavalt žanrieelistustele ning teiste inimeste ausatele ja põhjalikele arvustustele nimekirja lisada. 

Ma pean mainima, et sellest ajast saadik, mil oma pisikese uue harjumuse oma päevakavva lisasin, olen muutunud palju...mõtlikumaks? Kuigi viimase nädala jooksul on olnud juba päris mitu korda, mil ei ole saanud raamatut õigel ajal lihtsalt käest panna ning olen pidanud öötundidest üsnagi mitu -mitu tundi ära napsama, on see tunne olnud hoolimata hommikul ligi hiilivast unest niivõrd mõnus. Olin juba täiesti minetanud selle tunde, kui teistmoodi värskendav võib olla loetavasse loosse üdini sisse sukelduda, unustades ära kogu ümbritseva elu. Ja ma ise tunnen, et olen muutunud kuidagi tundlikumaks, ehk isegi sügavamaks ning mõtlen ka asjade üle kuidagi teistmoodi. Effekt on olnud igatahes üdini positiivne. 

Kõigest sellest inspireerituna mõtlesin soovitada ka mõnda viimastest raamatutest, mis kuidagi eriti liigutasid või mõtlema panid. 

I didn't make any revolutionary new year's resolutions this year, but I did write down one line for myself. I promised myself to start reading more and to do it just before falling asleep, instead of the regular social media time. I loaded my e-reader with numerous books I had meant to read already for a while and finally made myself an account at Goodreads. It turns out to be the perfect place to have an overview of all the books I have read and that I want to read in the future. I tend to forget all the authors and titles, so it is a convenient reminder to keep track of. Additionally, it gives me the perfect opportunity to find new books to read there as well, regarding my own preferences or the many in-depth reviews by the other users. 

I have to say that ever since applying my little new routine to my daily cores, I have become much more...thoughtful? Even though the last couple of weeks of stealing reading time from sleep hours have given me a proper sleep deprivation, I haven't felt better. I had totally forgotten the refreshing feeling of diving into the storyline and following the characters when the story evolves, forgetting the rest of the world around you. And I feel how that has made me a lot more sensitive, maybe even made feel more depth of things, and I do think of things somehow differently. But the effect itself has been utterly positive. 

Being inspired from that, I thought I might share a few recommendations. Here are some books that somehow really moved me or made me think about things that matter.

Khaled Hosseini - And The Mountains Echoed 

Antud lugu keerleb tihedalt peresidemete ning viimastest tulenevate raskete otsuste ümber, haarates endasse aastakümnetesse ning eri generatsioonidesse põimitud lood armastusest, sõjast, valedest ning kustumatutest lootustest. Raamatu tegevus leiab esialgu aset esmalt sõjaeelses omamoodi õitsevas Kabulis (Afganistaanis) ning rändab ajas läbi erinevate paikade - Pariisist San Francisconi välja. Hosseini on imeline loovestja ning raamatu tekst haarab kergest endaga kaasa. Oma lugudes annab ta hoopis teistsuguse pildi Afganistaanist, selle inimestest ja kultuurist, mida on lugedes ühteaegu lihtne kuid ka raske mõista. See on üks nendest raamatutest, mis tõmbab sind enda sisse ning paneb sügavalt kaasa mõtlema, suutmata kirjatükki käest panna.

Soovitan samuti ka Hosseini teist raamatut The Kite Runner, mis räägib taas sügavalt pingelistest ning traditsioone täis pikitud peresidemetest sõjaeelses ning -järgses Afganistaanis, erinevatest otsustest ning unistuste jahtimisest. Viimane jättis raamatu lõppedes maha hoopis teistsuguse jälje ning suurendas märkimisväärselt uudishimu ja austust Afganistaani vastu. Kuidagi värskendav, arvestades praeguse aja pingeid Lähis-Ida suhtes. Hosseini A Thousand Splendid Suns, mille arvustused on samuti taevani ülistavad, on mul veel lugemist ootavate raamatute nimekirjas. Aga kindlasti on tegemist autoriga, kelle puhul on raske pettuda. Soovitan soojalt! 

This story evolves tightly around family relations and difficult decisions that are out of our measures. The storyline takes you through decades and different generations, who are all somehow connected to each other, telling things about love, war, lies and undying hope. Everything starts in the pre-war Kabul (Afganistan) and evolves to different places - from Paris to San Francisco. Hosseini is a truly brilliant story teller and the book just draws you into it from the very first page forward. Hosseini gives you a different view of Afganistan, its people and culture, which is simultaneously easy and difficult to understand, as it might feel a bit far away from us. It is one of those books you can't put down. 

Alike to Hosseini's other novel, The Kite Runner, which speaks again about the tense and extremely traditional Afgan family relations in pre- and after war Afganistan, different expectations on life and chasing dreams. The book left a different kind of a mark of Afganistan to me, which somehow increased my interest and also respect towards the country. An odd feeling regarding the current attitude towards the Middle East nowadays. Hosseini's highly praised A Thousand Splendid Suns is still on my to-read list. But for sure Hosseini is one of those authors it is hard to be let down by. Highly recommended! 

---

Jojo Moyes - Me Before You

Olin antud raamatust juba ammu erinevate kanalite kaudu kuulnud ning nime kuhugi kaugemas mälusopis üles märkinud. Kuid miskipärast arvasin, et tegemist on sellise taolise romantilise naistekaga, mis mind siiani kuidagi lugema ei kutsunud. Kuid ometi võtsin ma selle raamatu viimaks kätte - ilma igasugu suurte ootusteta. Kuid ma olen nüüd ääretult õnnelik, et seda viimaks tegin, sest tõttöelda ei ole mul juba kaua viimase lehekülje viimaseid ridu lugedes olnud tunnet, nagu ütleksin kurvalt head aega kalliks saanud inimesele. Raamat jättis minusse omamoodi segu erinevatest tunnetest ning mõtetest, mis sõlmena kurnavalt kõhtu keerlema jäi ja mind hommikutundideni lugemas hoidis. Pealtnäha tavalise naise elust ja varasemalt eduka mehe ebaõnnest koorus lehekülgede keerates välja omapärane ning tõeliselt emotsionaalne lugu, mis mulle viimaks lahinal pisarad silmadesse tõi. Humoorikas, kohati isegi laginal naerma ajavalt naljakas ning teisipidi lihtsalt südantlõhestavalt kurb. Mõtlemapanev ning äraütlemata realistlik teos, mis terve lugemise kestel lihtsalt paneb oma elu üle järele mõtlema ning tänulikkust üles näitama. Raamatu põhjal vändatakse ka film, mis selle aastanumbri sees ka linastuma peaks. Eks siis ole näha, kas linateos rikub raamatu ära või ei. 

I had heard about this book from different sources and marked the name down in the back of my head

already a long time ago. But I somehow thought that it will be yet another romantic chicflick and that thought didn't really invite me to read. Somehow I ended up reading it anyway, without having any specific hopes or expectations. But now I am truly happy I did, as, truth to be told, I haven't felt for a long time this crippled feeling in my chest when reading the last lines of the book, as if I had to say goodbye to a dear friend of mine. The book left a mixture of different feelings and thoughts aching in my chest, which kept me reading until the early morning hours. The seemingly stereotyped life of the female protagonist and the misfortune of the male character evolved into an unconventional and really emotional story, which eventually made me cry like baby. The ride was humorous, at times even hilarious, making me laugh out loud, and at the same time striking me with real sadness. A surprisingly realistic story, that just makes you think of and show gratitude over your own life. There will be also a movie made about the book, which should be released sometime this year. We'll see if the movie ruins it all or not. :) 

Olen hiljuti palju viimasele aastale mõelnud ning oma peas veel lahtiseks jäänud otsi üritanud kinni siduda, kuid see kummaline miski on siiamaani viimase joone alla tõmbamiseks just nagu puudu olnud. Ilmselt võiksin seda kirjeldada omamoodi eureka! momendiga, mil kõik lihtsalt omale kohale langeb ja see õige tunne sisemuses võimust võtab. Kuid eks kõik head asjad siin ilmas nõuavad omajagu aega ning juhtuvad just sellel momendil, mil vanajumal või kes iganes seda ette on näinud. 

I have recently thought a lot of the past year and its happenings, trying to wrap things up in my head, but so far something has been stopping me from doing that. I could probably try to describe it as some kind of an eureka! moment, when everything falls into place and this right kind of a feeling penetrates the soul. But as all good things in the world take time, they tend to happen exactly when they are designated to happen. 

Kui päris ausalt öelda, siis eelmine aasta oli minu jaoks vaimselt üks raskeimaid, mida olen pidanud mööda saatma. Omamoodi sisemiste konfliktide paraad, mille käigus suutsin end iseenda sisse täielikult ära kaotada, tundmata viimaks ära kõiki neid asju, millest varem äraütlemata palju rõõmu oskasin leida. Peas keerlesid tohutud kahtlused ning esialgu tühipaljatena näivad hirmud, mis mõtteis vaagides aina suuremaks ja võimsamaks paisusid. Kogu see protsess pigistas minust välja viimsegi raasu oskusest leida tahet, inspiratsiooni ning ka motivatsiooni olla see inimene, kes ma tegelikult olen või olla tahan. Kõik justkui käis sedasama hallides toonides sissetallatud ning rutiinset rada, jätmata ruumi uuteks võimalusteks või soovideks midagi muuta. Ma ei teagi midagi hullemat siin ilmas, kui muutuda täielikult tuimaks ning tundetuks olendiks, kelle elu vaid must-valgetes toonides silme ees virvendab. Kuid just selleks samas inimeseks ma sisemiselt muutusingi. Õudne. 

To be honest, last year was probably one of the hardest to go through. It was mentally challening and could be outlined as a parade of inner conflicts, wherein I managed to lose myself in my own troubles and doubts. Eventually not being able to really recognise all these things that previously gave me tremendous joy. I confronted my fair share of fears, which at first seemed harmless, but over time grew beyond my limits. The whole process squeezed out the last drops of the ability to find happiness, willpower, inspiration and also motivation to be the person who I actually am and want to be. Everything kind of went down the same old path, all set in charactless and perfunctory tones. There was no space for change or new possibilities. And to be fair, I don't know anything worse than becoming this numb and lifeless person, without any goals or senses. But that is exactly what I became. 

Aga jätkuvalt tuleb toonitada, et miski siin maailmas ei juhtu kindla põhjuseta ja ilmselt oli ka see tõeline proovilepanek minus millekski vajalik. Nüüd võin tõesti öelda, et kogu see sisemine kadalipp tuli läbi käia selleks, et vastu astuda kõikidele nendele samadele hirmudele ja niiöelda kurjadele vaimudele, mis kuskil tagatoas aeg-ajalt kummitamas käisid. Olla julgem ning enesekindlam, uskudes endasse ja enda võimetesse. Tunda, et võin olla viimaks vaba millestki, mis niivõrd kaua kannul on käinud, jäämata kõikidest pingutustest hoolimata sammugi maha. Kuid ometi sain ma sellega viimaks hakkama ja ma ei oskaks olla rohkem tänulik.  

But I must again accentuate that nothing in this world happens without a reason and probably this tremendously challenging journey was also in some ways necessary. Now, months later, I can say that this inner gauntlet was needed to actually confront all these fears and dark demons, that occasionally stepped by to say hello. To be more brave and self-confident, to believe in myself and my capabilities. To finally be free of something, which, despite all my efforts to leave it behind, haunted me for so long. But to eventually accomplish that - I couldn't be more grateful. 

See on äraütlemata kummaline, kuidas mõni pealtnäha väike ning tühine hetk suudab endalegi imestuseks nõnda sisemiselt raputada, et ei oska kogu keerleva tunnetemölluga esialgu midagi et pealegi hakata. Taolisi hetki tuleb harva ette, kuid just täna ma eespool mainitud eureka! momenti eneses tajusingi. Jalutasin mööda kodulinna videviku kumas lumiseid tänavaid kodu poole ning ühtäkki mõistsin, et ma olen päriselt ka viimaks jälle mina ise. Kõik need asjad, millest varasema aasta jooksul niivõrd palju hinges sügavalt puudust tundsin, pulbitsevad jälle minu sees ning tõotavad aina suuremaks kasvada. Esialgu võib taoline naljakas elujõud jalust nõrgaks võtta ning ehk isegi pisut ennatlikku kartust hinge istutada - äkki olen ma nüüd korraga liiga õnnelik? -, kuid ma ei lase end sellest heidutada. Ja kuigi paljud asjad on muutunud ja mu elu ei ole ehk täpselt sellises punktis nagu ta võiks ehk mõnes muus situatsioonis olla, ei morjenda see mind karvavõrdki. Ma olen õnnelik. Siiralt. 

It is immensely bizarre, how some seemingly small and inappreciable moments can suddenly shake your world in ways you never imagined possible. Leaving you gaping at the spinning turmoil of feelings. Such moments really occur once in blue moon, but today somehow happened to be the day for me. This specific eureka! moment I meant before. Just when I was having yet another walk on the snowy streets of my small hometown, I suddenly realised that I am back to being my old self again. That all these things I have been deeply missing throughout the last year, are overflowing within me and promise to grow even bigger. It is almost as if it sweeps me off my feet and maybe even put a little bit of doubt into my head - maybe I am suddenly too happy? - but I try not to let it discourage me. And even though many things have changed and I may not be in this exact place in my life where I envisaged myself to be around this time, I am not daunted by it anymore. I am where I need to be. And I am happy. Sincerely. 

End sellisest olekust leida on imeline tunne. Ja sellistel hetkedel olen ma nõnda tänulik kõikide nende katsumuste eest, mida eelnevad aastad mu teele on visanud. Sest kõik see - nii hea kui halb - on mind toonud siia tänasesse hetke, mil võiksin ennastunustavalt elu haardesse viskuda ja entusiastlikult oodata, mis kõik mind ees ootab. Võin viimaks jälle peeglisse vaadata ning sealt vastu vaatavast pildist iseennast ära tunda. 

And it is amazing to find myself in this kind of a position. At such moments I am truly grateful to all these challenges put onto my road over the years. As all this - the good and the bad - has brought me into this moment now, where I could just enthusiastically throw myself at life and step up to whatever it has to give. I can finally look into the mirror and actually find myself from the person looking back. I am back! 

Fotod - Elise Ader.

Muusika: Novo Amor - Anchor 

Tihtipeale leian ma end mõtlemast, kui palju mul on mõningate asjadega siin elus vedanud. Hoolimata kõigest sellest, mis võib-olla ehk aastaid tagasi nihu läks, on see mulle tänaseks päevaks niivõrd palju imelist tagasi andnud. Olen tõesti tänulik ning täis ilmatut ootust eesootavate aastate ees. Tänulikkust tundsin ma ka sel hetkel, mil eelmise aasta viimased minutid vaikselt tiksudes lõpu poole tüürisid ja uus aasta end ilutulestiku säras ning paukude raksudes ootusärevuses oodata laskis, olles sel hetkel otsapidi Hamburgis (!) ning ümbritsetud inimestest, kellele ajaratas kuidagi hambaid näidates eemale ei suuda peletada. Mõni hetk on lihtsalt ilusam kui teine. Ja kuigi viimane kord, mil üksteise seltskonda saime nautida, langeb ligi kahe aasta tagusesse aega, mil veetsin kaks semestrit Soomemaal õpilasvahetuse ekspeditsioonil, ei ole miskit selle aja jooksul meie dünaamikas päriselt muutunud. Kõik oli täpselt nii, nagu oleks just eile viimati koos Lahtis teetassi taga kohalikku elu ja olu arutanud. Nalja ja naeru nabani, ilma igasuguse häbitunde või kohmakuseta. Minu Erasmuse sõbrannad. ❤ Aitäh, et olete niivõrd imelised, hoolimata ajast või kohast meie ümber. 

Often I find myself thinking how lucky I really am. Despite all the things that went wrong years ago, it has all somehow made up for the trouble now. And in so many wonderful ways I could have never imagined. I really am thankful and fulfilled with this immense feeling of anticipation for the years to come. I also felt grateful during the moment when the last minutes of last year were slowly ticking towards the end, finding myself in Hamburg (!) and surrounded by people, who by no means could't and also weren't affected by the wear and tear of time. Some moments just are more beautiful than the others. And even though the last time we could be around each other was almost two years ago in Finland, the most amazing thing is, that time has really not changed within the group dynamics. Everything was as if it had been just yesterday we had our regular teatime and chatter about the local news. Endless laughter and joking, without any feeling of shame or awkwardness. My Eramus BFFs ❤ Thank you for being so wonderful, no matter the time or place around us.

Uue puhta lehe keeramist on ilmselt vähemalt korra kõigil elus ette tulnud. Tihtipeale kaasneb selle protsessiga aga mingisugune naljakas ood homsele päevale ning äkiline, ilma mingisuguse hoiatava üleminekuta hüpe värskesse algusesse. Ma pole sellele varem mõelnud või pole lihtsalt puhtast teadmatusest tulenevalt tundnud seda hetke, mil lehekülg uut numbrit pöörama asub. Tõttöelda on see üsna naljakas tunne - selline kahelpool noatera kõikumise moodi, olles osaks nii ühel pool asuvas minevikus kummitavatele asjadele kui ka teisel pool lootusrikkust täis pikitud reaalsusele. Kuid kahtlemata on raske leida eneses seda ühte pisikest jõuliigutust, et lehekeeramisega ühele poole saada, ilma, et vastastikused tunded omavahel ühte põimuksid ja kogu protsessi pahaaimamatult edasi lükkaksid. Andes just nagu lootust, et käesolevale lehele kirja pandud ridadesse on veel ruumi muutusi sisse viia ja omalt poolt uusi kirja panna. Õnneks on aga kuskil kuklas kükitav ratsionaalsus tänasel hetkel naiivsusest tugevam. Sest mõnikord on lood lihtsalt oma lõpu leidnud ja tuleb uutega algust teha. 

I guess nearly all of us have at least once in our lives turned over a new leaf. Often a peculiar hope for tomorrow comes out in the open, followed by a sudden leap, without any obvious warning, into the highly hoped new beginning. I have never really thought about it or maybe I haven't been clever enough to actually really feel the moment of that change or shift in me happening. Truth to be told, it is a rather funny feeling. It reminds me of dancing on the razor's edge, being simultaneously a part of the things haunting me from the past and the endlessly hopeful reality. Without a doubt it is hard to make ourselves to just turn the page, without letting the controversial feelings collide and put the whole process in abeyance. As if to give away false hope, that there is still some space left for some changes between the previously written lines. Fortunately, this time around the rationality lying in the back of my head is stronger than naiveness. Because sometimes some stories have come to their end and there is nothing else left than to get the new ones going instead.

Mul on viimaste aastate ning külastuste jooksul tekkinud Varssaviga selline kummaline suhe. Seni on tegu olnud peamiselt hetkelise peatuspunktiga, et teekonnal peale pisikest pausi edasi teistesse Poola või muudesse külastatud Euroopa linnadesse liikuda. Nii mitmeid kordi olen seisnud niinimetatud Stalini kultuuripalee ees, silmanud hetkeks selle tuledesärast tingitud värvilist fooni ning sealt vaikselt metroo poole edasi sammunud. Sedasi ei olegi see minu jaoks mingit teist tähendust omandanud ega lähemat, mingit erilisemat kontakti tekitanud. Ja kui ma nüüd päris aus olen, ei ole Varssavi olnud kunagi üks nendest kohtadest, kuhu hing äraütlemata palju taga igatseb minna või mis peas mõtetena keereldes kummitama jääks. Linnas on küll mitmeid kauneid ning erilisi paiku, mida turistina külastada, kuid millegipärast on mulle seal olles jäänud alati tunne, nagu kõigil oleks kõikjale nii meeletult kiire. Varssavi on suurlinn ning see paistab linnakära ning ruttavate inimeste sisse sukeldudes igast küljest välja. 

I have built up a peculiar relationship with Warsaw during my visits over the past few years. So far it has all been only about brief layovers in order to continue my journey to other Polish or nearby European cities. I have stood countless times in front of the so-called Stalin's palace of culture, looked up to its colourful backdrop and then gone forward to step into the metro. Thus Warsaw has never had any other meaning to me or established a deeper contact. And when I am completely honest, Warsaw has also never been one of those places I have craved so badly to go back to or that would linger on my mind for long. There are surely plenty of lovely places to visit in the city as a tourist, but when being there, for some reason it all gives away this impression of everyone simply being in a hurry. Warsaw is a big city and you can just feel it when diving into the mixture of endless city transport, rushing people and concrete urban environment.

Kuid sel korral algas minu väikene eurotrip pihta just Varssavist, kuhu rõõmsalt pärast öö läbi Riiast pihta alanud sõitu varahommikul jõudsin, et päev oma armsa Erasmuse sõbranna Weronika seltsis veeta. Kõikidest vaatamisväärsustest enim meeldib mulle vist siiski Varssavi vanalinn oma värviliste majakestega ja jõuluaegsete kaunistustega ning jalutada lõpmatult suurena tunduvas Lazienki pargis, kus minu suureks rõõmuks lugematul hulgal vahvaid oravaid ringi patseeris. Viimaseid annavad end väga lihtsalt kätte - tuleb vaid pisut näppude vahel miskit krõbistada ja öelda "Basia-basia-basia" ning oravakesed ongi peagi käest süüa nurumas. Sinna sattudes tuleks ilmselt midagi siiski taskutesse varuda, kuna sealsed oravad on äraütlemata targad ja näevad tühjade käte petuskeemist kiiresti läbi. Kuid läbi linna jalutades kumab hästi läbi viimase ajalugu, mis mind tihti pisut hämmingusse ajab. Nimelt ehitati Varssavi Teise maailmasõja purustustes totaalselt kannatada saanuna teistest Poola linnadest kokkuveetud ehitusmaterjalidest praktiliselt nullist jälle uuesti üles, mis ilmselt minu segadust seisukoha võtmisel ka põhjendab. Sest ma ei suuda sõrme peale panna sellele miskile, mis Varssavit päris täpselt iseloomustab või mis muudaks selle linna mu jaoks isikupäraseks. On nii ühte kui teist, kuid terviklikku pilti on raske kokku seada. 

Kuid pärast tundide kaupa jalgel olemist ja ringi hulkumist, vanalinnas külmast kergelt kangeks jäänud keha hõõgveiniga soojendamist ning teele jäänud armastatud Tigeri poodide kaubavaliku ülevaatamist olin ma ülimalt rõõmus, et sain Varssavis sel korral olla kauem kui vaid mõned tunnikesed. 

But this time around my small eurotrip started exactly from Warsaw. The city welcomed me warmly after a long night of travel from Riga and I was actually happy to spend a whole day with my dear Erasmus friend Weronika. From all the sightseeing spots, I probably like the old town with its many colourful houses and christmas time decorations the most. And the enormous Lazienki park with its many curious and endlessly hungry squirrels is a perfect place to have a nice weekend walk or even a run. You should simply call out "basia-basia-basia" when seeing one of the furry animals running by and they probably will check out if you have anything yummy to offer or not. But I deeply recommend saving up something into your pockets, because the squirrels tend to be rather quick to see through a scam and run off to the nearest tree instead saying hello. 

When walking through Warsaw it is quite easy to spot the history of the city, which often makes me a tiny bit puzzled. Namely, after being completely demolished after the Second World War it was built up from scratch by the materials collected and brought in from all the other towns in Poland. And I guess this is what makes me feel confused about this something special that usually is felt when visiting new places. As I cannot put a finger on what this something is in Warsaw, that would make the identity of the city truly blossom in my eyes.  

But nevertheless, after being on the streets for almost the whole day, tasting some great glühwein at the christmas market and raiding a local Tiger store for the upcoming new years eve party, I was happy I could stay in Warsaw for longer than just a couple of hours.