Just as beautiful as

Olen alati pimesi uskunud sõnulkirjeldamatusse jõusse, mis tekib end inspireerivate, tihtipeale targemate ja elukogenumate inimestega ümbritsedes. Miskipärast on nende ideede, lugude ning mõttelendude kuulmine ja omamoodi jagamine mu jaoks üks nendest asjadest, mis kuidagi eriti põhjapanevalt korda läheb. Paneb mu enda elu ning kõike seda ümbritsevat hoopis teistsuguste nurkade alt nägema. Kummalisel kombel kipume unustama, kui imelised inimesed võivad olla ning kui palju võivad pealtnäha lihtsad vestlused tegelikult pakkuda.

Mis mind sellele kõigele mõtlema pani oli üks nendest õhtutest, mil kella kukkudes üheskoos töökaaslastega väikese klaasikese taha maha istusime ja jutul vohada lasksime. Üks mõte istutas end maa ja ilma kohta vesteldes aga kuidagi eriti sügavalt meeltesse.

Ilmselt pole ma ainus, kes on niivõrd tihti mõelnud selle üle, kuhu ma oma eluga tegelikult suundun, milliseid valikuid ma teen - kas need on head või halvad - või milliseid eesmärke oma soovide nimekirjast ma siiski püüdma peaks. Vahel tean täpselt mida, mis ja kuidas, kuid suures osas koban ringi pilkases pimeduses ning loodan vanale heale õnnele ja oma sisetundele, et ehk läheb kõik hästi. Taoline sisemine surve paneb mind alatihti ahistatuna tundma, eriti nende hetkedel, mil märkan, mida teevad teised minu ümber ja see kõik minu parasjagu käsil oleva suunaga ei ühti. Eks enda teistega võrdlemine ning samastamine on üks nendest liialt pärssivatest ja motivatsiooni langetavatest asjadest elus, millele me ei peaks niivõrd palju aega panustama, kuid ometi seda teeme. Võib vaid loota, et inimene ükskord ka midagi õpib, eks?

Kuid tulles tagasi eelpool mainitud õhtu juurde, siis üks minu tuttavatest rääkis meile loo ühest oma tuttavast, kes leidis juba väga, väga noorelt oma tee elus ning nägi oma eesmärkide saavutamise nimel ääretult palju vaeva. Viimane tasus end muidugi ka sama varakult ära, soovinimekirjast said kõik asjad maha kriipsutatud. Kuid see tõi omakorda kaasa omamoodi kaotsimineku tunde, et mis siis nüüd edasi?

Ma olen alati nendele inimestele, kes päris täpselt teavad, mida nad tahavad, kadedusega alt ülesse vaadanud. Kuid tol õhtul neid lugusid kuulates mõistsin, et ehk see ei olegi nii hull, kui ma ei tea veel päris täpselt, mis mind ees ootab või kuhu mu teekond mind viimaks viib. Sest ehk ongi seesama rännak koos oma rohkete võimaluste, katsumuste, seikluste, kahtluste, rõõmude ja muredega see, mida minu hing elus olemiseks ja elus olemise tundmiseks vajab. Ja et nii ongi päriselt okei. See teadmine teeb seest soojaks ja meele kergeks.

Muusika: Fred V & Grafix - Constellations

Image from Pinterest

Tõttöelda olen juba päris pikka aega hoogu võtnud, et siia pärast ilmatuma kaua kestnud pausi taas midagi kirja panna. Kui suvekuudel ei suutnud suurest igapäevasest tööl arvuti taga istumise tüdimusest kodus läpaka kaantki lahti lükata, siis nüüd igatseb hing taas millegi loomise järele. Ilmselt on see kõik seotud nende väikeste mõtteliste ideaalide loomisega, mis sügise hakul pimedama aja saabudes paratamatult pähe keerlema satuvad. Olen alati olnud omamoodi aastaaegade rütmides kaasaskäija, võttes iga tulekut ning minekut kui uue puhta lehe keeramist - aega, mil kõik justkui iseenesest paika loksub.

Kuigi sel aastal tuli sügis eriti ootamatult suure hooga peale ning ausalt öeldes on viimastel nädalatel olnud võrdlemisi raske Varssavi kohal laiuva hall-olluse, vihma ning pimedusega toime tulla, leian siiski selles kõige varjus tasaselt peidus istuvat romantilist nooti, mis mõneti inspireerib ja mõttelõngu laialiharutades suurema pildi kõigi oma detailidega nähtavale toob. Kuid ilmselt ongi nendele väikestele, kuid tihtipeale argielus tagaplaanile unarusse jäetud hetkedele keskendumine see, mis helgemate päevadeni välja aitab vedada. Sellest kõigest on inspireeritud ka tänane moodboard.

Olgu tänatud need lõputud nädalavahetuse hommikud, mis tihtipeale voodilinade vahel süüdimatult vedeledes liialt pikale venivad. Need käsisoojendavad auravad teetassid, mis ühtäkki hingele ootamatult pehmelt jälle pai teevad. Raamatud, millele ennastunustavalt pühendumiseks nüüd jälle rohkem aega on. Ja need harvad hetked, mil päike end suure halli pilve tagant välja veeretab ja kõik hetkega justkui paremaks muudab.

Kõige lõppu ka väike muusikasoovitus: Islandilt pärit bänd nimega Kaleo. Üks viimase aja kõige vingemaid avastusi.

 
Truth to be told, I have been thinking about leaping over this bizarre barrier I have had for a while and writing something down here. During summer I was facing the tiredness of sitting behind the computer all day long at work and didn't even think twice about turning on my laptop during afterhours. But now I feel how my mind misses the process of creating something, even if this something may be small and lack a bigger purpose. It might be connected to all these minor notional ideals that somehow are called into existance in my head when the darker times of the year come along. I have always been a creature of going by the seasons, taking each passing as turning a new fresh page in my life - a time where everything seems to just fall into place again.

Although this year autumn arrived with a particularly dizzy manner and the last weeks have been quite difficult to cope, as the big dark cloud of rain and darkness that hovers over Warsaw tends to push me deep to the ground, I still have managed to find some kind of a romantic tinge in all of that. Something that has been in ways inspiring and made me focus my thoughts on the bigger pictures alongside its many details. But I suppose focusing on the moments that tend to be laid aside in our everydayness is what helps to make it until the brighter days come along. Hence the inspiration for today's moodboard.  

Here's to all the things that make our souls filled with warmth and sizzle with tiny sparks, that draw smiles upon our faces. Here's to a different kind of a beginning. 

On a sidenote, here's one of my latest and probably greatest musical findings: an Islandic band called Kaleo. Simply wonderful!

 

Images from Pinterest. 

Millegipärast on mul viimasel ajal olnud tunne, et vanuse kasvades jäävad need kõikvõimalikud "esimesed" korrad, mida paljudel puhkudel niivõrd suure elevusega varasemalt on oodatud, aina vähemaks. Asjad hakkavad tasapisi korduma ning ei ole ehk enam nii erilised kui ehk võiksid olla. Ehk on see lihtsalt kergelt tavapärasema elurütmi saabumine - hinges pisut küpsemaks kasvamine -, mis kõik ümberringi toimuva pisut harilikuks muudab, aga eks see ole ka normaalne. Kuid mõnikord suudab elu siiski pisut mingil moel ootamatult üllatada ja midagi uut eluteele veeretada. 

Näiteks ei osanud ma elus arvata, et mingil hetkel jaanipäeva kuskil mujal tähistan kui Eestis. Kõigi nende aastate vältelt on see püha mu kodukohaga kuidagi nii tihedalt kokku kasvanud, et oli raske lausa ette kujutada, et see võiks kuskil mujal aset leida. Kuid ometi nii ta läks. Aasta pikim päev möödus Poola kodu aia hubases õhkkonnas heade inimeste, Eesti traditsioonide ning kõrvu kostuva kergelt praksuva jaanitule seltsis. Viimane oli küll väheke väiksem kui tavaliselt, kuid siiski päris oma. Hing igatses küll õige pisut omade seltsi, aga küll jõuab ka seda. Minu esimesed Poola jaanipühad. 

Neid esimesi ikka leidub veel. 

For some reason I have had this feeling that as my age increases, all these possible "firsts", that I have previously so eagerly anticipated to happen, have started to take place less and less. Slowly things seem to repeat themselves and are probably a little bit less special than they actually could be. Maybe it is a natural consequence of the arrival of a normal life rhythm - the process of becoming more mature inside -, that makes everything surrounding you become more or less ordinary, but I suppose that is just how life comes about. But sometimes it still manages to surprise me and throw something unexpected onto my way.

I never thought I will celebrate Midsummer anywhere else than Estonia. After all these years the holiday had totally grown to my hometown, so that it was impossible to think it could take place in any other place. But that is how it went. The longest day of the year was celebrated in the garden of my Polish home, accompanied by lovely people, Estonian traditions and the sound of a true Midsummer fire crackling in the background. The latter was slightly smaller than usually, but still our own. My first Polish Midsummer. 

So there are still some firsts left after all.

Väheke vaikseks on kõik siin muutunud, kuid ausaltöeldes ei suuda seda endale kuidagi ka pahaks panna. Päevad on muutunud aina pikemaks ja suvi on siinpool maailma igatepidi kirevalt õide puhanud. Kuid ometi on tihti tunne, et aeg möödub üleliia kiiresti ja enam pole palju jäänud selleni, mil jälle suure hooga jõule tuleb hakata ootama. Kuid sellele ei taha ma hetkel küll rohkem enam mõelda... Pigem lasen mõttel joosta kõigile nendel õhtutele Vistula jõe kaldal, mil päike end veepinnal vikerkaarevärvides hea muusika ja seltskonna saatel öösse veeretab ning spontaansetele lühikestele töönädalasse jäävatele kokkusaamistele, mis hoolimata esialgsetest plaanidest ootamatult varajaste hommikutundideni kestavad. Ja nendele hetkedele, mil siis väsinult ning magamatusest hüperaktiivsena, kuid ikkagi rõõmsana tööpukki tuleb naasta. Või mõnusat laiskust täis nädalavahetustele, mil aias lesides suvine grillilõhn ninna tungib ja sõprade naer kõrvus kajab. Või sellele, üle pika aja majas eesti sõprade nägusid ja keelt sai näha-kuulda. Neid ilusaid hetki on olnud nõnda palju ja loodetavasti tuleb neid sel suvel veelgi.

It has been a little bit quiet over here, but to be honest, I cannot put myself to blame in this situation. The days have become longer and summer with all its colours has suddenly come into life. Yet I often get this strange feeling, that everything is passing oh so quickly and that soon the time to start looking forward to Christmas will come around again. But I suppose that is not exactly what I want to think of right now... I would rather let my mind wander off to all those evenings spent on the beach of the Vistula river, with the rainbow coloured sunset painting pictures in the sky. Or to those spontaneous mid-week casual get-togethers that despite the initial plans somehow still end up in us getting home in the early morning hours and going to work hyperactive and with barely any sleep - but still happy. Or all the enjoyably lazy weekends sitting in the garden and the smell of grilling and the laughter of people surrounding me. Or the moment of finally hearing and seeing those precious Estonian faces again. There have been so many of those beautiful things happening in my life lately and I hope this summer will bring along so much more of those. 

 Öeldakse, et asjade eest põgenemine pole kunagi see kõige õigem lahendus. Kõik, mis jääb eemale astudes õhku kirvena rippuma, ei kao ju ilmselt kuhugi ning jääb mõningal määral varjuna kannul käima. Kuid mõnikord ei ole nende asjade või situatsioonide oma väe ja võimuga lahendamine sugugi enese teha ja nii ei jäägi muud üle, kui kerge nukrusevarjundiga tundega südames käed rüppe lasta ning mõista anda, et need lahingud ei ole minule mõeldud. Sest antud valik on kordades parem kirve pidevast pea kohal rippumisest ning ootustest, mil kõik viimaks laiali lendab.

Olen oma elus palju taolisi asju enda õlule kanda võtnud. Püüdnud hakkama saada asjadega, mis mu ellu ehk liialt varakult või valede inimeste näol on saabunud. Võtnud nii-öelda karjajuhi positsiooni: tegevusi suunanud, asju nullist üles ehitanud ning võidelnud asjade eest, mida oleksid pidanud tegema teised inimesed mu elus. Kuid eks kõik see on mind omal moel ka kasvatanud ja õpetanud. Toonud mind omal moel tänasesse hetke ning pannud mõistma, et nüüd on aeg enda huvide, soovide ja elutee kujundamise eest seista. 

Üks esimesi asju, mida ma juba enne Poola kolimist mõtlesin teha, oli kindlasti esimesel võimalusel minna mägedesse. Kuna Eestit võib lugeda peaaegu et täiesti lamedaks maaks ning meie 318 meetri kõrguste küngaste mägede alla kategoriseerimine kõlab juba eos totralt, tundus mõte päris mägede lähedusest justkui omamoodi õnnistus olevat. Kusjuures minu esimene reis mägedesse mõned aastad tagasi oli just Poolas ja kui päris aus olla, siis on see siiani mu jaoks üks kõige ilusamaid vaatepilte, mida ma ma oma elus näinud olen. Ilmselt olime tollal ääretult hea õnnega koos, kuna nii ilm kui ümbritsev õhkkond lõid põimudes minu jaoks midagi täiesti maagilist. Säravalt sinine taevas, selge vaade üle mägede ja rohelusest pungil puude, õhus rippus mõnus kuuma suvepäeva hõng ning kõrvu kostusid rahva elevus ja hõisked Tour de Pologne Zakopane etapil osalenud jalgrattulitele. See oli imeilus päev ning see jääb mulle ilmselt igaveseks meelde. 

One thing I was extremely happy about when moving to Poland was the opportunity to go and spend as soon as possible more time in the mountains. As Estonia can be basically considered as an extremely flat country and declaring our 318m high hills as mountains is not something we should be extremely proud of, having actual mountains rather nearby feels like a true blessing to me. My first trip ever to the mountains a few years back was actually in Poland and to be honest, it is still one of the most beautiful sights I have ever see in my life. I must say that back then we were probably extremely lucky with the weather and the atmosphere, so that everything kind of just fell into place and some sort of magic was created. The vibrant blue sky, the clear view over the mountains and vivid green trees, the pleasantly hot summer air hanging in the air, plus the great vibe of the Tour de Pologne having one of its stages in the Zakopane area. It was a beautiful day and I will probably remember the extremely beautiful view in my head forever. 

This time around we were not so lucky with the weather, as it was still a bit chilly and cloudy that day. But nevertheless, we had decided to go and have a some sort of a daytrip to Zakopane to visit the infamous Morskie Oko. The latter is one of the deepest lakes in the Tatra mountains, surrounded by beautiful mountains and therefore also being one of the most popular tourist destinations in the area. But I cannot blame the people for wanting to see that. Even though we did get the typical April mountain weather - rather cold and there was even snow to be seen - but it was worth the small hike. It is a beautiful place and I can see how wonderful it must look like during the more warmer and colourful times. And according to the traditions, we also had a delicious szarlotka (apple) cake up in the cabin, which was one of the tastiest ones I have had so far.

We stayed the night in the Good Bye Lenin hostel, which is located about four kilometres from the Zakopane city centre, but it was on its way to Morskie Oko, so it was extremely convenient to take the bus from a station located a few hundred metres from it. You could always walk up to the starting point of the almost eight km trail, but as the road itself was nothing special there, we saw no point to do so. But the greatest coincidence regarding the hostel was the receptionist, whom we were casually having a conversation with during breakfast. After some point the talk lead to the question of where we are from and once I had declared I come from Estonia, she got this surprised look on her face and suddenly said that she is from there as well! I mean, what are the odds that, out of all places, you meet a fellow countryman in a small hostel in Zakopane. So random, but what a surprise!

Ma olen suur šokolaadikookide sõber, kuid tihtipeale on raske leida seda kuldset keskteed õige magususe, tekstuuri ning maitserikkuse vahel. Enamasti on vähemalt üks nendest mingil määral paigast ära. Muidugi ei kirtsuta ma koogisöömise ajal seetõttu nina ning jäta võimalust pisut maiustada vahele, aga mõtted tüürivad taolise täiuse saavutamise võimalustele siiski. Muidugi on alati kõik ka isiklikes maitseelistustes kinni ning viimaseid on ju nõnda palju nagu on inimesi, et võimalus kõigile meeltmööda olla on peaaegu et võimatu. 

I am a big fan of chocolate cakes, but often it is hard to find this golden path between the right amount of sweetness, the perfect texture and richness of flavour. Most of the times at least one of them has shifted slightly in the wrong direction. Of course I am not turning up my nose at this and won't skip the opportunity to satisfy my sweet tooth, but nevertheless the thought of how to improve it does cross my mind. Of course it all comes down to your own taste preferences and as we know, there are as many as there are people, so satisfying everybody is nearly impossible. 

---

Komistasin aprillikuus sünnipäevamaratonideks ühe hea šokolaadikoogi retsepti otsides selle kookose ning šokolaadiga toorjuustukoogi otsa. Esialgu olin kookospiima kasutamise suhtes pisut skeptiline, kuid kui viimaks koogitükk taldrikule ja aeg maitsta kätte jõudis, ei olnud mõminal enam lõppu. Asendasin piimašokolaadi tumedaga, mis andis koogile juurde eriti mõnusa rikkaliku maitse ning ei muutnud viimast liialt magusaks, pigem just parasjagu. Toorjuust muudab koogi kergelt kreemjaks ja tummiseks, kookospiim annab meeldiva lõhna ning õrna kookose maitse. Täpselt midagi, mis mulle istub. Olen nüüd viimast kooki paaril korral teinud ja ilmselt ei juhtub seda ka tulevikus. Super!

When April and the birthday marathons, that simply call out for cakes, approached, I stumbled upon an awesome coconut and chocolate cheesecake recipe. At first I was slightly sceptical about the coconut milk, but when finally  the cake itself made its way onto my plate and it was time to taste it, there was no end to the humming in my mouth. I replaced the milk chocolate with the dark one, which added a lovely nuance of richness to the taste and it did not make the cake too sweet, which I like. The cream cheese makes the cake slightly creamy and coconut milk adds wonderful smell and flavour in the background. It is something that just fits my taste palate. I have done this cake now a few times already and it probably will happen also in the future. Superb! 

VAJA LÄHEB:

Põhi:

200 g digestive küpsiseid

80 g võid (originaalretsept soovitab kasutada 100g, aga minu jaoks jääb põhi sedasi liialt rasvane)

Täidis:

400 g kookospiim (soovitan kasutada täisrasvast, mitte light versiooni)

400 g maitsestamata toorjuustu (mina kasutasin Farmi Köögi toorjuustu) 

100 g hapukoort

100 ml vahukoort

200 g tumedat šokolaadi (kes soovib magusamat, kasutagu piimašokolaadi või lisagu suhkurt täidisesse)

3 muna

1 spl maisitärklist

Kate:

100-150 g tumedat šokolaadi

50 ml vahukoort

Kookoshelbeid

WHAT YOU NEED:

Base: 

200 g of Digestive cookies

80 g of butter (the original recipe suggests 100g but for me that leaves the base way too greasy)

Filling:

400 g can of coconut milk (I recomment the full, not light version)

400 g cream cheese (Philadelphia type)

100 g creme fraiche (we call it sour creme in Estonia)

100 g double cream

200 g of dark chocolate (if you want your cake to be more sweet, use milk chocolate or add some sugar)

3 eggs

1 tbsp corn starch

Topping:

100-150 g dark chocolate

50ml double cream

Coconut flakes

---

Põhja jaoks purusta küpsised ja sega need sulavõiga. Suru saadud küpsisesegu küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi (26 cm) põhja ja aseta umbes 10-15 minutiks külmkappi seisma. Täidise jaoks sega omavahel kookospiim, toorjuust, hapukoor ja vahukoor. Sulata vesivannil või mikrolaineahjus šokolaad, lase sellel natuke seista ja jahtuda. Sega viimane teiste ainete hulka kahes osas, vahepeal massi segades, et šokolaad tükki ei läheks. Lisa ükshaaval vahustades hulka ka munad, lõpuks ka tärklis. Vajadusel lisa hulka ka pisut suhkurt, kui soovid magusamat kooki. Täidis võib esialgu tunduda küll ülemäära vedel, kuid ahjus küpsedes taheneb viimane kenasti ära. Vala täidis põhjale ja küpseta 160 kraadi juures 45-60 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda.

Katte jaoks kuumuta vahukoor keemiseni, lisa hulka peeneks hakitud šokolaad ning sega, kuni saad kena ja ühtlase massi. Määri kreem koogile ning puista peale kookoshelbeid. Kõige parem on kook, nagu toorjuustukookidele kohane, ikka pärast külmas seismist. 

Crush the cookies finely for the base and mix them together with the melted butter. Press the mix into the base of a springform (26cm) and put it into the fridge for about 10-15min. For the filling, mix the coconut milk, cream cheese, creme fraiche and double cream. Melt the chocolate over a water bath or in a microwave and let it cool down a bit. Mix it into the filling in two batches, mixing it inbetween, to make sure the chocolate doesn't become hard again, but mixes well. Beat in one by one the eggs, in the end also the corn starch. If you prefer, add in also some extra sugar. The filling might feel a bit too liquid, but it will set well while baking. Bake it at 160 degrees C for about 45-60 minutes. Let the cake cool down completely.

For the topping heat up the double cream to boil, add in chopped up pieces of chocolate and mix until you get an even and smooth mix. Pour it onto the cake and spread evenly. Sprinkle on some coconut flakes. The cake is the best, as it always it with cheesecakes, after standing in the fridge for a while. 

Lublin

Ma ei pea end just kõige ebausklikumaks inimeseks maailmas, kuid vahepeal tekib mul selline kahtlane tunne, et mu suust välja paisatud sõnadel on mingisugune sõnulseletamatu jõud. Seda eriti olukordades, mil miskit eriti head kipub mu elus juhtuma ning hinge poeb hirm, et selle aktsepteerimine ja päriselt välja ütlemine toob mingil moel kaasa kõige ilusa kaotsimineku. Ja ausalt öeldes olen end sedasi tundnud alates sellest hetkest, mil end Varssavis enam-vähem sisse olin seadnud. 

I don't think of myself as an extremely superstitious person, but sometimes I get this suspicious feeling that the words that come out of my mouth have some sort of an unexplainable power in them. That feeling comes across especially in situations when something wonderful happens in my life and I get this fear inside, that once I actually accept it and say it out loud, all the great things will disappear. And truth to be told I have had this feeling since the moment I had somewhat settled in in Warsaw. 

---

Olen end viimastel nädalatel leidnud nii tihti mõttelt, et tõttöelda ei ole ma end päris pikka aega nii kodus tundnud, kui tunnen end siin olevat.  Ma poleks eales uskunud, et neid sõnu välja ütlen, eriti veel Varssavilaadse suurlinna kohta, millega veel mõned kuud tagasi mitte mingisugust emotsionaalset seost ei suutnud leida, kuid siin olles tundub kõik nii õige olevat. Ilmselt mängib kõiges suurt osa ka päikseliste ning suvehõngu täis pikitud aegade saabumine, mil kõik justkui ellu tärkab. Kõik tundub kergem ja inimesed, nii lähikonnas kui tänavapildis, on palju õnnelikumad. See on midagi, mida ilmselt iga vähegi põhja poolt pärit inimene pärast pikka ning rasket hallides toonides veedetud talve hinnata oskab.

I have found myself recently many times pondering on the thought of how I haven't felt this home for a long time like I do here. I would have never thought I say this actually out loud, especially when it comes to a big city like Warsaw, that just a few months ago I could not establish any emotional contact with, but everything feels so right in here. Probably the lovely sunny weathers and feel of summer are to blame of everything coming to life as well. Everything seems easier and people, around me and also on the streets, look a lot more happier. That is something that probably every person coming from the northen parts of the world can appreciate. Especially after a long and difficult grayscale winter. 

---

Millegipärast kõlab see nii lihtsameeleselt, ehk isegi liigagi naiivselt, kui ütlen, et ma olen nii ääretult tänulik, kuid nii see on. Olen tänulik, et olen siiani olnud piisavalt kannatlik, pannes end uskuma õige hetke saabumisse ning hoides ära kerge sotsiaalsetest ootustest ning pingest tuleneva paanika tekkimise mu peas. Olen tänulik, et mu elus on just need inimesed, kes mind mu valikutes ja eesmärkides ilma mingi kahtluseta toetavad ning minu jaoks olemas on. Ja ma loodan, et ma suudan seda ka pikema aja möödudes meeles pidada ja endale teadvustada. Olen õnnelik, et mind ümbritseb just see linn ning selle melu, inimesed, kes end mu ümber soojalt sisse on seadnud ning põnev töökoht, kuhu pea iga päev kirjeldamatult hea meelega suundun. 

Tüüpilise eestlasena hakkan nüüd muidugi ootama seda hetke, mil mingi suur jama end mu teele veeretab, kuna liiga õnnelik ei saa ju ka olla, kuid seni tuleb lihtsalt nautida ja vooluga kaasa minna. 

It somehow sounds so simpleminded, maybe even a bit too naive, when I admit that I am really grateful, but that is how it is. I am grateful for the patience I have had so far, that has made me believe in the arrival of the right moment and has prevented me from panicking because of the surrounding social expectations and pressure. I am grateful for having all these people in my life, who support me in my choices and goals without any doubt. And I do hope I will be able to keep that in mind after more time passes by. I am happy that I am surrounded by this particular city, the people that have somehow nestled around me, and to have a job that I am happy to go to almost every single day. 

As a typical Estonian I will probably now start to wait for the moment to come when everything blows up, because you can never be too happy, can you? But I guess until that comes, I will have time to just enjoy and go with the flow. 

Your 20's are your selfish years.

 Old enough to make the right decisions and

young enough to make the wrong ones.

Be selfish with your time - travel, explore,

fall in and out of love, be ridiculous and silly,

stupid and wild.

Be 20something.